Ajalooline tõehetk: kas hülgame või harime?
Eestikeelsele õppele üleminek paneb eesti kooli(kultuuri) täiesti uude olukorda: kui seni on eestlased pidanud oma keelt ja kultuuri võõraste mõjude eest kaitsma, ehitama valle, et need üldse alles jääksid, siis nüüd oleme olukorras, kus peame teisi oma keele- ja kultuuriruumi lõimima. See tähendab, et senine võõrast hülgav, tõrjuv identiteet ja hoiak peavad asenduma embava suhtumisega – muidu läheb see eestikeelse õppele ülemineku idee lörri. Et see tõeks saaks, ei saa joosta võõraste eest metsa.
Eestikeelsele õppele üleminek paneb meid proovile. Kui Nõukogude ajal oskasid eestlased oma keelt ja kultuuri hästi säilitada ja arendada, siis nüüd tuleb seda ka teistele õpetada, nii et nad selle omaks võtaksid. Teisiti ei saa, kui tahame, et ametlikku riigikeelt elu igas sfääris kasutataks. Et eesti emakeelega inimene ei tunneks end Eestis võõrana ja mõne muu emakeelega Eesti kodanik kõrvaletõrjutuna, teisejärgulise kodanikuna. Tegelikkust ei saa eirata, pea kümmekond aastat on sisseränne Eestisse olnud suurem kui väljaränne ja usun, et vähe on neid, kes tahavad segregeeritud, etniliste gruppide kaupa sektoriteks jaotatud riiki.
Samas puudub meil teiste integreerimise kogemus. Kampaaniate ja loosungitega seda ei tee, ei aita telesarjad, nagu „Eestlane ja venelane“. Integreerunud on ikka need, kes seda on tahtnud. Ega meil kooliajaloost ka suurt õppida ole. „Kevadest“ teame, et tsaari venestamispoliitika ajal õppisid eesti- ja mõisapoisid rangelt eraldi koolides. Kahe maailmasõja vahelisest ajast on ka vähe kaasa võtta, sest teiste etnoste osakaal oli siin minimaalne. Nõukogude ajast mäletan ise, et eesti ja vene koolid olid rangelt eraldi ja eesti kooli territooriumil vene keelt ei kuulnud, välja arvatud vene keele ja sõjalise õpetuse tundides. Kõik Nõukogude Liidu aladelt pärit vennad-õed õppisid vene koolides, segaperedes tehti laste õppekeele puhul konkreetne otsus – kas üks või teine. Kusjuures, miskipärast sai venekeelses koolis keskhariduse aasta võrra lühema õppeajaga kui eesti keskkoolis.
Nüüd kuulen samade koolide ümber noori kõnelevat eri keeltes, õppetöö aga toimub eesti keeles. See on erakordne, isegi harjumatu olukord. Mängime siis välja selle oma hõlma või katuse alla integreerija rolli, näidates ka enda head emakeeleoskust, mille järgi teised teaksid joonduda.
Väga kummastav on ÕL lugeda ennastkiitvaid, õhinapõhiseid. rööprrähklemisega sisustatud kirjutisi, millel reaalse tegelikkusega väga vähe kokkupuutepunkte.
Mõtlesin pikalt kas kirjutan, ja leidsin , et on vaja.
Nimelt, meil on selline kärgpere, lapselaps lõpetab III klassi.Ise pole sekkunud aritmeetika ainesse, kuid näen, et üpris tihti on vaja järeleaitamist ja kordamist lapsevanema osalusel. Siis olen ka ise vaadanud neid töölehti ja ülesandeid, mida on vaja lahendada. Need ülesanded on koostatud kahjuks sedamoodi, mis juhivad tähelepanu oskuste omandamiselt just eemale, tekitades segadust ja arusaamatust. Nii, et isegi täiskasvanud ei saa aru mida küsitakse ja mis peaks olema loogiline lahendus.
Täna nägin töövihikus selliseid mõisteid, nagu kirjalik liitmine üleminekuga, kirjalik lahutamine üleminekuga?
Kes on need tarkpead, kes toodavad selliseid segaseid ülesandeid, et õpilased kindlasti ei omandaks aritmeetika lihtsaid põhialuseid?
Kui nüüd keegi ninatark tunneb ennast puudutatuna, võib ühendust võtta toimetusega, et saada vanaisa kontaktandmed, ja osaleda temaga konstruktiivses vestlusringis.Annaksin tasuta häid soovitusi!
Venelaste toppimine eestlaste koolidesse on selline kuritegu, millega ei saanud hakkama isegi mitte Stalin.
Eesti kool, mille koridorides kõneldakse vene keelt, ei ole enam eesti kool. Miks on tekkinud soov eestlaste koolid hävitada?
Mina sain veel õppida eesti koolis. Väga paljud noored eestlased enam ei saa. Veelgi enam, neid sunnitakse miilustama oma surmavaenlasega!