Eestikeelse õpetajana venekeelses koolis

Ärge kartke muukeelseid lapsi eesti keeles õpetada. See on suhteliselt lihtne, kui kasutate selleks välja töötatud õppemeetodeid. 

Minult on ikka küsitud, kas vene õppekeelega koolis töötada on väga teistmoodi kui eestikeelses. Olen vastuse võlgu jäänud, sest pole eesti koolis töötanudki. Ülikooli lõpukursustel avanes mul võimalus võtta valikaineks LAK-õppe (lõimitud aine- ja keeleõppe) metoodika kursus. See tundus nii uudne ja huvitav, et kui pärast lõpetamist sain tööpakkumise klassiõpetaja ametikohale vene kooli, olin alguses küll kahtlev, kuid otsustasin väljakutse vastu võtta. Arvasin et võin ju alati eestikeelsesse kooli „tagasi pöörduda“. Nüüd õpetan vene koolis eesti keeles juba 14 aastat. 

Õpilased on vene koolis nagu lapsed ikka, uudishimulikud ja elavad. Õpetaja koolipäev ei alga esimeses tunnis klassi ees, vaid juba hommikul garderoobis. Esimeses kooliastmes on hästi näha õpilaste julgus neile veel võõras eesti keeles rääkida ning ka küsida kõike, mis parasjagu huvitab. Mõnikord peab vastama naljakatele küsimustele. Näiteks on minult küsitud, miks õpetaja võib mitu aastat samade kingadega käia, aga õpilased peavad endale igal kooliaastal uued ostma. Et mitte tõmmata paralleele õpetaja 20 aastat vana mantli anekdoodiga, mainin, et eelistan sarnase välimusega lihtsaid madalaid kingi. 

Nagu eesti lapsed, nii oskavad ka vene lapsed üllatada. Kuidas olla kindel, et võõrkeeles õpitud tekstid ja sõnad on õpilasele arusaadavad? Mina esitan tavaliselt kontrollküsimusi. Ühes Muinas-Egiptuse teema tunnis vaatasime muuhulgas kaardilt, kus asub Niiluse delta. Kui olime aruteluga lõpule jõudnud, küsisin igaks juhuks, kuidas on Niilus vene keeles. Vastuseks sain: „Tак красиво!“ („Nii ilus!“). Kohe tuli muidugi ka õige vastus, kuid sarnase kõla, kuid erineva tähendusega sõnadega saab alati nalja. Õnneks olen sarnase kõlaga sõnad juba välja selgitanud ja kasutan huumorit, et vääritimõistmist ennetada.

Niisiis läksin vene õppekeelega kooli tööle põneva LAK-õppe pärast ja see ongi jäänud mu lemmikmeetodiks. Olen algusest peale rakendanud mitteverbaalset mõistmist toetavaid strateegiaid: miimikat, kehakeelt, pildimaterjali, jutupliiatsit jms. Nii saavad õpilased sõnade tähendusi ise ära arvata ja see on neile põnev. Samas on mõnda sõna liigutuste abil raske selgitada. Näiteks sõrgkangi tööpõhimõtet pantomiimina näidates on õpilased pakkunud vasteks nii konserviavajat kui ka köieveo võistlust. Briti keelefilosoof H. P. Grice peab inimsuhtluse põhialuseks koostööd. Ta ütleb, et inimesest ei tee inimest mitte inimkeel, vaid tung ja tahe teha koostööd. Nii tegime meiegi koostööd: arutasime õpilasega, kas seda kasutatakse õues või toas, kas see on tööriist või mänguasi jne.

Eesti keele õpetamise juures on oluline ka õppeainete lõimimine. Kuna olen klassiõpetaja, siis on mul lihtne käsitleda keelendeid nii eesti keele, loodusõpetuse, matemaatika kui ka loovainete tundides. Nii on kõik ainetunnid ühtlasi eesti keele tunnid. Kui töötasin kehalise kasvatuse õpetajana, pakkus ka see suurepäraseid võimalusi sõnavara ja õpitud lausete kinnistamiseks. Näiteks liikumismänge saab kasutada väga erinevate keeleõppe teemade harjutamiseks.

Suhtlemine on keeleõppes tähtsal kohal ja suhelda saab tunni igas etapis. Tavaliselt algatan ma suhtluskeele harjutamiseks arutelusid tunni alguses. Nii saavad õpilased näidata oma eelteadmisi ja esitada teema kohta täpsustavaid küsimusi – see kõik tekitab neis huvi ja seob õpitavaga.

Algul tundsin end vene koolis kummaliselt. Eesti ühiskonnas kuulun eestlasena enamuse, õpetajana aga eestikeelse vähemuse sekka. Paratamatult on vene koolis olnud töökeel vene keel. Sellega on mul vahel raskusi ka olnud. Mäletan, kuidas pidin esimese õppenõukogu koosoleku ajal täitma venekeelse ankeedi, kus seisis suurelt ja mustalt Ф.И.О. Pidin järele küsima, mida see tähendab, mille peale kõik imestasid, et ma nii lihtsat asja ei tea. Need tähed tähendasid фамилия, имя, отчество (perekonnanimi, eesnimi, isanimi). Teisalt küsivad vene kolleegid minu käest vahel väga lihtsate eesti sõnade tähendust. Ajad on muidugi muutunud ja koolide dokumentatsioon tänapäeval siiski eestikeelne.

Kui värske õpetajana alles alustasin, oli kõige keerulisem olla vahetunnis korrapidaja, sest õpilaste korrale kutsumiseks nappis sõnavara. Lahendasin probleemi, kasutades enamikku olukordadesse sobivat fraasi „Что это такое?“ („Mis see siis on?“). Tõsisemalt rääkides: võõrkeelses keskkonnas töötades võib kergesti tekkida kultuurilise eraldatuse tunne. Kõige suuremaks toeks on aga kogemuste vahetamine oma töökaaslastega ja kolleegide tugivõrgustikud – kas koolisisesed või -välised nii ametlikus kui ka mitteametlikus mõttes. Sama kehtib ka eestikeelses koolis: sealgi tuleb luua inimeste ring, kellega saad tööalaselt vabalt suhelda ja kellele võid loota.

Inimese emakeel on talle kõige olulisem keel. Seepärast olen suhtunud mõistvalt kartusesse, et laps saab kümblusklassis eesti keele äkki nii selgeks, et unustab oma emakeele ära. Olen siis selgitanud, et ühegi keele, sealhulgas ka eesti keele õppimine õpilase emakeelt ja rahvuslikku identiteeti ei ohusta, küll aga avab talle võimalusi osaleda aktiivselt Eesti ühiskondlikus elus ja suurendada oma kultuurilist kapitali. Kui uurida õpilastelt, miks on vaja eesti keelt õppida, siis peegeldub nendegi vastustest just eesti keele nö instrumentaalne kasulikkus. Keeleõpet, mitme keele oskust ja kohaliku kultuuri tundmist peaks käsitlema rikkuse, mitte ohuna, ning üldiselt ongi keelekümblusõpilaste ja nende perede jaoks riigikeele oskus juba loomulik ja iseenesestmõistetav.

Missugused oleksid minu soovitused eestikeelsele õppimisele üleminekuga seotud inimestele, sealhulgas neile, kes tahavad mõnda üleminekukooli õpetajaks minna?

• Õpetajatele: ärge kartke muukeelseid lapsi eesti keeles õpetada. See on lihtsam kui kasutate spetsiaalselt selleks välja töötatud meetodeid, näiteks LAK-õppe metoodikat, mis toetab õpilase aine-, keele- ja õpioskusi.
• Lapsevanematele: julgustage oma last uue keele õppimisel, toetage ning innustage teda selles protsessis. Looge positiivne suhtumine eesti keele õppimisse. Tehke koostööd õpetaja ja teiste lastevanematega – kõik saavad sellest kasu, kui klass on ühtne meeskond.
• Avalikkusele: selgitage mitmekeelsuse eeliseid, kuid suhtuge hoolivalt Eesti eri kogukondade muredesse. Muutuste juhtimine algab nende möödapääsmatu vajalikkuse selgitamisest. 

Kuidas ma ise keeli olen õppinud? Vene keelega tutvusin lapsena kodukandi tänavanimesid lugedes. Jalutasin suvel poodi ja lugesin silte. Eriti eredalt on meelde jäänud Ранна тээ. Kirillitsat oskamata võib jääda mulje, et see tee ei ole kõige paremas korras (paha tee). Lugema õppisin varakult. Kuna mu vanaema oli pärit kakskeelsest perest ning represseerituna 15 aastat Siberis veetnud, hakkas ta mulle vene tähestikku õpetama. Päris korraliku keeleõppeni me siiski ei jõudnud, kuna laulva revolutsiooni ja üldise poliitilise meelsuse tõttu tundus, et vene keel ei ole enam vajalik. 

Ma julgustaksin kõiki inimesi uusi keeli õppima, sest see pole nii raske, kui arvatakse. Võimalik on ühe aastaga uues keeles rääkima hakata. Näiteks sattus keskkooli ajal vahetusõpilasena minu klassi saksa tüdruk, kellega tundsin kohe sidet. Kohtume temaga tänase päevani regulaarselt ja hoiame kontakti. Kuna saksa keel lisandus meie koolis alles gümnaasiumiastmes, suhtlesime temaga alguses inglise keeles, kuid eestikeelses keskkonnas viibides omandas mu sõbranna juba esimese kooliaasta jooksul hea eesti keele. Praegu suhtleme eesti keeles. 

Või teine näide. Nagu kõik tallinlased, vaatasin minagi Soome televisiooni. Tänu sellele kogemusele julgesin minna magistrantuuri ajal tööle täiesti võõrkeelsesse keskkonda – töötasin Tallinna sadamas ja suhtlesin peamiselt Soome turistidega soome keeles. Tööks vajaliku sõnavara õppisin ära, kirjutades kõik uued enimkasutatavad sõnad ja vajalikud laused vihikusse. See vihik oli mul iga päev tööl kaasas ja naljaga pooleks – igaks juhuks laua all nähtaval. Esimesi teemakohaseid lauseid aitas koostada soomlannast sõbranna, kellega tutvusin juba koolilapsena.

Sellised kokkupuuted teiste keelte ja kultuuride esindajatega on andnud mulle julgust korduvalt võõrkeelsesse keskkonda sukelduda.

MARET VANDEL

Maret Vandel on Tallinna Mustjõe Gümnaasiumi I ja II kooliastme klassiõpetaja ning eesti keele õpetaja keelekümblusklassides. Ta on LAK-õppe koolitaja, loob ka LAK- ja KiVa-õppe materjale, arendab õpetajakoolituse ning LAK-koolituste õppekavasid.

Ta on Facebooki grupi „LAK-õpe. Keelekümblus“ moderaator. Grupis on üle 2000 liikme, peamiselt õpetajad, kuid on ka õpetajaks õppivaid tudengeid, lapsevanemaid ja õpilasi. Grupis jagatakse peamiselt LAK-õppe materjale ja edastatakse koolituspakkumisi. Aruteludes osaleb aktiivselt ka lapsevanemaid. 

Maret Vandel osales koos Anne Meldre ja Elena Varavinaga rahvusvahelisel haridushäkatonil „EdTech Hack 2023“. Nende võistkond MesilasAru pakkus välja LAK-õppe õpetajate koostöövõrgustiku prototüübi ja pälvis selle eest 1000 eurot preemiat. 

Maret Vandel tunnustab Tallinna linna selle eest, et Õpetajate Majas on avatud metoodikakeskus MEKK, mida juhivad LAK-õppe tunnustatud spetsialistid Natalja Mjalitsina ja Erika Veide. Nii on LAK-õppe õpetajate koostöövõrgustik päriselt ka teoks saanud.

Vaata ka videot!

Videos näeb interaktiivse tahvli ja aktiivõppe meetodite kasutamist keelekümblusklassis (1. klass).