Õpetaja abi meeskonnaliikmeks. Päriselt!
Igas meeskonnas on liim, mis hoiab tiimi koos ja kujundab ühist hingamist. Lasteaias võib selleks superliimiks pidada õpetaja abi. Abi on see, kes on iga päev kohal, näeb lasteaiapäeva mitmepalgelist kulgu ning on õpetajale esimene partner, kellega olukordi mõtestada ja analüüsida. Õpetajast ja juhtkonnast oleneb palju, kas abi määratleb end meeskonnas teenindava personali või õpetaja abilisena. Siinkohal võiks hetkeks mõelda, kumb variant rühmaelu rohkem toetab ja rikastab.
On küllalt näiteid, kus pensioniea lähenedes mõtleb mujal valdkonnas töötanu teha karjääripöörde, et võtta lõpuks ette midagi varasemast hoopis erinevat, käia tööl hingelise kasvamise ja rõõmu pärast. Nii on lasteaedades õpetaja abi ametikohti täitmas inimesed mitmesugustest valdkondadest: sekretärid, raamatukoguhoidjad, kokad, ettevõtjad, kunstnikud, aednikud, lapsehoidjad, õpetajad, raamatupidajad … Milline võimas potentsiaal!
Ka on lasteaedades suur hulk söögitädide ajastust pärit abisid, kes kannavad ajaga kaasa liikudes endaga hindamatut kogemuste pagasit. Nende teadmised lastest ei põhine koolitarkusel, vaid oma peres ja tööolukordades kogetul. Iga mure kohta on neil tuua näiteid, kuidas seda varem on lahendatud. Hea on teada, et probleeme on lasteaias igal ajal olnud ning kõik on lõpuks moel või teisel lahenenud.
Lühidalt öeldes on rühma abipersonal tihti võimekam, kui ametijuhend ette näeb. Selle vastu ei vaidle tänapäeval keegi, et õpetaja abi on rühmameeskonna liige. Küll aga võib erineda see, kuidas teda rakendatakse ja kui tõsiselt temaga arvestatakse. Kuidas seda ressurssi arukalt kasutada ning teha nii, et abi tunneks end ka päriselt meeskonna liikmena ja tal säiliks soov luua lapse päevale lisaväärtust? Kas ta ise tahab olla meeskonnaliige?
Meie lasteaed sai sellele küsimusele vastuse õpetajate toetusstreigi ajal. Tallinna õpetajad said kolm päeva kestnud streigiperioodil tavapärast töötasu, abipersonal aga mitte. Toetusstreigist võtsid osa kõik meie õpetajad ja kümnest abipersonali kuuluvast töötajast kaheksa. Kaheksa väiksepalgalist inimest otsustasid loobuda oma kolme päeva töötasust, et seista õpetajate õiguste ja õiglase palga eest! Minu jaoks on see kõnekas märk abide soovist ja valmisolekust olla päriselt osa meeskonnast.
Ühised koolitused tagavad ühise inforuumi
Et püsida samas inforuumis, on tarvis samu teadmisi. Täiendkoolitusi, mis toetavad rühma õpetajaid muutuvas ajas töös peredega toime tulema, on valikus palju: mitmesugused erivajadused, nende märkamine ja nendest teavitamine, lapse toetamine, konfliktide lahendamine, keeruliste vestluste läbiviimine, enesehoiukoolitused jne. Enamasti on koolituse sihtrühm õpetaja, ideaalis võiksid osaleda rühma mõlemad õpetajad. Aga miks mitte ka õpetaja abi?
Tihti tuleb ette, et õpetaja püüab koolituselt tulles oma uusi teadmisi rühmas rakendada, ent õpetaja abi töötab talle tahtmatult vastu. Siin on ehk levinuim näide muukeelne laps eesti lasteaias. Kui õpetaja on saanud teadmisi ja kinnitust, et ainuõige on suhelda lapsega eesti keeles, siis abi lähtub sageli oma südamehäälest: laps on ju väike ja vajab tuttavat keelekeskkonda. Rühmas oleks märksa kergem asju ajada, kui koolitustel osaleks terve meeskond. Kõik vaidlemised saaks juba auditooriumis õppejõuga ära vaieldud ning rühma naastes oleks võimalik pühenduda tööle, mitte muutuste põhjendamisele.
Ei tasu karta, et õpetaja abi ei suuda pedagoogilise hariduse puudumise tõttu koolitusel osaleda. Lasteaedades on tööl ka terve hulk erialase pedagoogilise hariduseta õpetajaid, kelle töölepingu aluseks on kõrgharidus ja tööks vajalik pedagoogiline pädevus. Selle jaoks on olemas lausa eraldi termin: töökohapõhine õppimine.
Tõele au andes olen vajadusel saanud õpetaja abi alati koos õpetajatega koolitusele saata, ent sellele on eelnenud läbirääkimised koolitajaga. Kordagi pole juhtunud, et õpetaja abi keeldub enesetäiendusest. Koolituselt tulles on rühma meeskond uues hingamises ja käib hoopis enam ühte sammu.
Tingimused peaks rohkem arvestama töö sisu
On arusaadav, et õpetaja abi ei ole õpetaja. Suuremad erinevused õpetajaga võrreldes on haridus, töötundide arv, vastutusala suurus, palk ja puhkus. Koolilapselegi on selge, et suurema vastutusega ametikohad on paremini tasustatud. Nii on ka lasteaias. Õpetajale on ülekoormuse ennetamiseks kehtestatud seitsmetunnine tööpäev, abile on iga päev rühmas ette nähtud kaheksa töötundi. Selle aja sisse jääb intensiivseim osa lasteaiapäevast: abi tegutseb lastega hommikusöögist kuni õhtuse õueminekuni. See on tõepoolest just see aeg, mil õpetajal on kõige rohkem abi vaja. Samuti on tarvis katta seadusest tulenev laste ja täiskasvanute suhe – aiarühmas peab kaheteistkümne lapse kohta olema üks täiskasvanu.
Paremaks on läinud puhkusekorraldus. Kui rühmaõpetajal on õigus 42 puhkusepäevale aastas, siis juba teist aastat on õpetaja abile ette nähtud kalendriaastas varasema 28 päeva asemel 35 päeva puhkust. Pikem puhkus annab kinnitust, et õpetaja abi tööd tunnustatakse ja panust märgatakse.
Erirühmades töötavate õpetaja abide olukord on paraku nukram. Sealne intensiivne töö annab rühma-, muusika- ja liikumisõpetajale, samuti juhtkonnale ja tugispetsialistile õiguse puhata 56 kalendripäeva aastas. Õpetaja abile aga pikemat puhkust ette nähtud ei ole. Millega seda põhjendada? On ju selge, et töö erirühmas on teistsugune kui tavarühmas. Mis siis peaks motiveerima õpetaja abi tavalisest keerulisemates oludes töötama, kui talle pakutud tingimused kuidagiviisi töö iseloomu ja keerukust ei kajasta? Erirühmas töötamine nõuab õpetajalt erioskusi ja tavapärasest suuremat paindlikkust. Erirühma õpetaja vajab enda kõrvale motiveeritud ja asjatundlikku abilist.
Alushariduses lähtutakse juba ammu lapsest. Erirühma töö aluseks on alati olnud individuaalne lähenemine, mis nõuab rohkem inimressurssi. Kui lapse arengu hindamine ja sellest vanematega rääkimine on õpetaja töö, siis igapäevastele olmeküsimustele oodatakse vastuseid ka abidelt. Näiteks on erimenüüga laps otseselt toidu jagaja vastutusel ning käitumishäirega lapse tugiisikuiks on rühmas sageli just abipersonal.
Keerulistes olukordades on parema tulemuse saavutamiseks vaja tegutseda meeskonnana. Järjekindlus ja enesevalitsusoskus on pedagoogikas võtmesõnad. Kui üks väsib, võtab teine üle. Ideaalis saavadki kolm sarnaste põhimõtetega täiskasvanut rühmas koos tegutsedes olukorra lahendatud.
Uue alushariduse seaduse eelnõu järgi erirühmad kaotatakse. Erilised lapsed aga jäävad lasteaeda alles ja saavad osaks kõikide rühmade igapäevaelust. Et rõhutada õpetaja abide ja assistentide tähtsust rühma elus, nimetatakse nad kõik ümber abiõpetajateks. Eelnõu seab prioriteediks toetada lapse arengut, tõhustada rühmas tehtavat tööd ning uue ametinimetuse kasutuselevõtuga suurendada praeguste õpetaja abide ja assistentide vastutust.
Samas eelnõus kehtestatakse seadusega abiõpetaja kvalifikatsiooninõue, milleks on keskharidus ja lapsehoidjakutse või pedagoogiline pädevus. Ootus õpetaja abi osalemiseks õppe-kasvatustegevuses suureneb nähtavalt. Kui kasvab vastutus, haridusnõue ning tööülesannete hulk, tekib abiõpetajal ka õigustatud ootus kõrgemale palgale ja pikemale puhkusele.
Tähtis on iga päev märgata ja hoolida
Ideaalis soovib õpetaja enda kõrvale usaldusväärset partnerit, kes tahab rõõmuga oma panuse anda, aitab õpetajal tegevusi läbi viia, täiendab teda ja lihtsustab tema tööd. Lapsed ihkavad lahkete silmade ja avatud südamega tugisammast, kelle poole saab lasteaias igal ajal rõõmu ja murega pöörduda. Lapsevanemad ootavad kompetentset inimest, kelle hoolde oma kõige kallim jätta.
Mida aga soovib õpetaja abi? Miks ta lasteaias töötab? Seda küsis koolitaja Maili Liinev õpetaja abidelt ja assistentidelt Facebooki lehel. Selgus, et enamjaolt soovitakse laste rõõmu, naeru, kallistusi ja tunnet, et olen oluline. Kõike seda nad ka lastelt saavad.
Kuidas lasteaed ise saab õpetaja abisid paremini hoida? Tihtipeale tuleb see tugi rühmasisesest märkamisest ja juhtkonnaga kooskõlastatud kokkulepetest. On lasteaedu, kus õpetaja abile antakse üks tööpäev kuus vabaks. Sel päeval on mõlemad rühmaõpetajad korraga tööl ning täidavad ka õpetaja abi ülesandeid. Tema tegevused jaotatakse omavahel ära ning toimetatakse nagu peres: kes lähemal, see tegutseb, olenemata ametijuhendist. Päevadel, mil lapsi on kohal vähem, saab lühendada abi tööpäeva mõne tunni võrra. Õhtuoote pakkumine viiele lapsele ei käi ju õpetajal kuidagiviisi üle jõu.
Tähtpäevadel peetakse õpetaja abi ja õpetajat võrdselt meeles: mõlemad saavad sama suure lillekimbu ja sooja kallistuse. Et lihtsam tervisemure ei lõpeks tõsise haigestumisega, saab õpetaja abi sarnaselt õpetajaga võtta enese turgutamiseks tervisepäeva, mille katavad ära kolleegid.
Need on vaid mõned näited õpetaja abi märkamisest ja tema rolli tähtsustamisest meeskonnas. Ei tohi unustada, et superliim teeb oma tööd hästi vaid niikaua, kui seda kasutatakse sihtotstarbeliselt ega pigistata tuubi päris tühjaks. Ja muidugi tuleb meeles hoida, et õpetaja abil on küll supervõimed, kuid võlukeebi asemel on tal kaks kätt, soe süda ja igapäevane tähtis roll laste õppe-kasvatusprotsessis.
Artikkel on kirjutatud lootuses, et õpetajatele jääb rühmas endiselt juhtiv ja vastutav roll ning paljude abiõpetajate suurele potentsiaalile vaatamata ei pea nad hakkama asendama tööturul nappivaid õpetajaid. Nii jääks meil omakorda puudu abiõpetajaid ja peaksime alushariduse kuulutama mänguliseks hoiuteenuseks.
Õpetaja abidele ja assistentidele on loodud infovahetuseks oma Facebooki grupp. Artiklit kirjutades tutvusin selle sisuga ning pidasin muuhulgas nõu grupi ellukutsuja ja administraatori Maili Liineviga. Samuti leidsin tuge Tallinna õppejuhtide aktiivi kuuluvatelt kolleegidelt, kelle kaasabil sain ülevaate enim levinud murekohtadest ja märkamistest. Aitäh!