Arvutid võivad õpikute autoreid abistada

Mare Müürsepp kirjutab keelekasutusest esimese klassi matemaatikaõpikute alguses (ÕpL, 03.02). Esimese klassi lapsed on läbinud alushariduse õppekava, mis sätestab, et seitsmeaastane laps veerib kokku kahesilbilisi sõnu. Uuritud nelja matemaatikaõpiku alguses oli aga nelja- ja viiesilbilisi sõnu. Kui laps neid kohtab, siis ta kas saab hakkama või loobub. Loobumine tähendab aga motivatsiooni kadu, mida hiljem on raske, kui mitte võimatu taastada. Seetõttu tuleks õpikus hoiduda liiga pikkadest sõnadest ja lausetest.

Õpetajal ja ka õpiku autoril võib jääda märkamata, millest õpilane aru ei saa. Klassis on palju õpilasi ja osa nendest saab ilusasti hakkama. Kõik õpilased on ühevanused ja peaksid enam-vähem samal tasemel tekste mõistma. Tegelikkus näitab aga õpilaste väga suuri erinevusi. Põhikooli lõpus tehakse PISA testi. Selle tulemused kõiguvad 300 punktist 700-ni, mis näitab, et tugevamad õpilased võivad olla viie või enama arenguaasta jagu nõrgematest klassikaaslastest eespool.

Trükime tekste arvutisse. See näitab, millises sõnas on trükiviga, ja pakub õiget sõnavormi. Nii märkame kirjavigu ja parandame need. Kas eksimused jõukohaste tekstide koostamise reeglite vastu on vähem olulised? Ilmselt mitte. Liiga keerulised tekstid võivad kustutada õppimistahte, madaldada õpilase enesehinnangut ja kujundada tema võtteid raskustega toimetulekuks.

Arvuti näitab kitsaskohad kätte

Arvutid võivad mitmeti aidata autoreil leida ja muuta liiga keerukaid kohti tekstis. Pikki sõnu võib autor isegi näha, kuid siiski on ta rohkem motiveeritud neid asendama, kui arvuti neid värvilisena näitab ja võib-olla isegi sünonüüme pakub. 

Pikki sõnu on raske kokku veerida ja nad on rasked veel kahel põhjusel. Pikad sõnad esinevad keeles lühematest harvem ja on seetõttu vähem tuntud ning raskemad mõista. Teiseks, pikad sõnad on sagedamini abstraktsed, nende tähendust pole võimalik otseselt näha, mistõttu võivad põhjustada mõistmisraskusi. 

Eesti keele jaoks on olemas sagedussõnastik ja nimisõnade abstraktsuse sõnastik. Arvuti võib nende põhjal näidata, kas mõni käsikirja sõna ei esine keeles liiga harva ja millised sõnad on abstraktsed. Autor võib siis kaaluda, kas tuleks mõni nendest asendada.

Aastakümneid tagasi uurisin õpikute keerukust. Vaatluse all olid ka Ingrid Sotteri ja Laine Hone inglise keele algõpetuse õpikud, mis koolides väga meeldisid. Selgus, et igas õppetükis oli 3–4 uut sõna, nagu teooria soovitas. Seda polegi vähe, kui arvestada, et Puškin omandas aktiivsesse sõnavarasse keskmiselt kaks uut sõna päevas. 

Küsisin Ingrid Sotterilt, kuidas neil õnnestus igas õppetükis uute sõnade hulka nii täpselt piirata. Ta vastas, et neil oli sõnade sedelkataloog. Tänapäeval on lihtsam, arvuti võib näidata, millised sõnad eelnevates õppetükkides esinevad.

Vähetuntud pikad sõnad näitavad teksti sisu keerukust. Teksti struktuuri keerukust näitavad pikad laused. Neid näeb lugeja ka trükitud tekstis, aga arvuti võib kiiresti kokku lugeda sõnade arvu lauses ja näidata, millised laused on ohtlikult pikad ega mahu õpilase töötavasse mällu. Lisaks pikkusele võivad lause mõistmist raskendada keerukad konstruktsioonid selles, näiteks lauselühend, umbisikuline tegumood jm. 

Teksti keskmise lausepikkuse leidmiseks on mitu tarkvara. Kiirlugemise tarkvaras minnakse veel sammuke edasi – näidatakse, millise klassi õpilastele sobivad vaadeldava teksti laused lugemiseks.

Täiendused digiversiooni

Sõnade ja lausete vaatlemine võimaldab leida keerukuse põhjuseid ja teid nende muutmiseks. Huvi pakub aga ka teksti keerukuse üldindeks, mida arvutatakse loetavuse valemitega. Need valemid summeerivad sõnade ja lausete keerukuse üheks arvuks, mis sageli näitab, missugune peab olema lugemisoskus, et teksti nõuetekohaselt mõista.

Loetavuse valemeid on palju. Inglise keeles on üks populaarsemaid Flesch-Kincaidi valem, mille järgi Microsoft Word arvutab teksti keerukust. Rootsi keelele on tuletatud LIX-i valem, mis on arvutis vabalt kättesaadav ja mis on osutunud sobivaks ka eestikeelsetele tekstidele. Eesti keele jaoks tuletatud valemil pole veel rakendust arvutis. 

Kui loetavuse indeks näitab, et teksti keerukus vastab õpilaste arengutasemele, siis on autor täpselt tunnetanud õpilaste võimeid. Nii mõnigi kord tuleb aga välja, et tekst on liiga keeruline, et õpilased suudaksid seda mõõduka pingutusega lugeda. Siis on autoril kaks võimalust: kirjutada tekst ümber lihtsa keele reeglite järgi või kasutada seda lisatekstina klassi tugevamatele õpilastele. 

Kuna osa õpilaste lugemisoskus klassis võib keskmisest tasemest erineda 2–3 arenguaastat, siis on väga vaja nii keskmisest keerukamaid kui lihtsamaid tekste. Kuna trükitud õpikusse neid kuigi palju ei mahu, võiksid need olla internetis õpiku täiendustena.

Mare Müürsepp juhtis tähelepanu õpikute liigsele keerukusele ühe aine näitel ühes klassis. On karta, et sama probleem esineb ka mõnes teises aines ja klassis. Autorid vajavad abi. Nägime, et üht-teist meil on, aga seda on tülikas kasutada. Jõukohaseid tekste oleks lihtsam koostada, kui autoreil oleks tarkvara, mis näitab võimalikke raskeid kohti tekstis ja annab isegi soovitusi muudatuseks. 

Inglise keele jaoks on tarkvara Style writer, mis mitte üksnes ei hinda tekstide jõukohasust ja grammatilist korrektsust, vaid annab ka soovitusi muuta sõnastust, lähtudes eri valdkondade kirjastiili tavadest.