Suur küberneetiline sõber heade kirjanditega ei koonerda: Kirjandusõpetaja märkmed kohtumisest tehisaruga

Juturobot Chat GPT-3 (GPT — Generative Pre-trained Transformer) on viisakas ja asendamatu abimees inimese üksildastel tundidel. Algoritmi, millel juturobot põhineb, nimetatakse suureks keelemudeliks (large language model). 14. märtsil tutvustas juturobotite tootja OpenAI uut võimsat tarkvaraplatvormi GPT-4. Hulk maailma tehnoloogiainimesi leidis, et tehisintellekt areneb just praegu ehmatavalt kiiresti, ja palus selle arendamise pooleks aastaks ootele panna.

Mõned juturoboti praktilised kasutajad arvavad, et oma töödega hilja peale jäänud õpilased kasutavad selle teenuseid üsna ohtralt. Tulevikus muutub õpilaselt kirjandi tellimine mõttetuks, sest loomingulisi ülesandeid teostab nüüd tehisintellekt. Selles artiklis testime OpenAI toodet kooli loovülesannete juures.

Juturobot GPT-3 annab gümnasistile võrdlemisi korrektse sisendi siis, kui kirjandusõpetajale on vaja midagi valmis visata. Eesti keelt oskab ta kõrgtasemel, kuid võib eksida nüanssides. Ta paneb oma teosele ise ka pealkirja.

GPT-3 võimed ahenevad, kui ta käsitleb haruldasi teemasid, millest on alla 10 000 tsitaadi. Tehisarule annavad oma andmebaasi kolm suurt: Microsoft, Facebook ja Google. Sellega on hõlmatud kogu internet. Just seetõttu ongi kirjutatud eelmainitud kiri, milles spetsialistid eesotsas Apple’i kaasasutaja Steve Wozniakiga soovitavad GPT-3 järglase GPT-4 arengu pooleks aastaks seisma panna. See on kiri maailma avalikkusele, mille tellijaks oli tehismaailma ohtudele tähelepanu juhtiv instituut Future of Life peakorteritega Brüsselis ning Californias Campbellis.

Eestist kirjutas kirjale alla Taltechi infotehnoloogia teaduskonna dekaan professor Gert Jervan. Ta sõnas, et kuna tehnoloogiamaailmas kõik tsentraliseerub, siis võib seda oodata ka tehisajult. See ei tähenda tingimata, et kunagi hakkaks masin inimest kamandama või plaaniks maailmas halba. Professor Jervan lisas, et keegi seda isegi ei oota, et teadlased lähima poolaasta jooksul tehisintellekti ei uuri.

Teemale oli lihtsalt vaja tähelepanu pöörata ja seda on ka tehtud. Kui välja ilmus GPT-3, siis läks ajakirjandus sellest kaarega mööda. Seevastu GPT-4 on kolme nädala jooksul saanud hiigeltähelepanu.

Meie eesmärk on testida, kui hea kirjandikirjutaja masin on. Võtamegi kaks esimesena ette juhtuvat žanri: kirjandi ja essee.

Programmi tuleproov

Essee. GPT on nagu jooksuvõistlustel osaleja, kes tahaks minna täiesti otse, aga samas vältida otsesuunas asuvat porilompi. Ta pakub alati väga mõistlikke variante. Kui talle sisendada ärgitav teema „Miks mõned priiskavad rikkuses?“, arvab ta, et need õnneseened on rohkem aega ja vaeva kulutanud, mis on ka loogiline. Ta on valmis kirjutama esseed sellest, kuidas metsas paksu lume korral loomi toita – selleks on tema arvates vaja rajada teid laande. Tuleks vältida võõrastega kaasaminemist kohas, mille keelt ja kultuuri sa ei tunne – AI on nagu korralik kooliõpilane. Ta teab ka kokkuvõtete tegemise kunsti.

Serbia kirjanik Adam Randelovič püüdis tehisaru abil filosoofia ajalugu väänata. Ta esitas chat’i-sõbrale provokatiivse küsimuse: „Millised romantilised suhted arenesid Hegeli ja Schellingi vahel, kui nad olid ülikooli ajal toakaaslased?“ Masin vastas resoluutselt, et see kõik on absurd, ja avaldas lootust, et küsija saab sellest aru.

Natuke teine asi järgneb siis, kui tellida küberneetiliselt sõbralt kirjand.

Kirjand. Nagu teada, võivad kirjandid olla kas arutlevad, jutustavad või kirjeldavad. Tänapäeva andekaimad lapsed võivad kirjeldavaid kirjandeid kirjutada, aga neil kasvavad need tavaliselt lõpuks ümber jutustavateks. Kõige põnevam on anda AI-le sedalaadi teema, milles on avatud nii jutustav kui arutlev pool.

Minu sisend oli: „Mozart saabus Osmani impeeriumi ja presenteeris oma uut motetti Türgi sultanile, kes oli parasjagu vannis. Vanni kõrval oli tema suur siidist turban.“

„Tema vannimärjad juuksed olid veel kammimata,“ alustab tehisintellekt oma lühijuttu, juba pärast hiiglasliku turbani mainimist. „Mozart tervitas teda austusavaldusega ning ütles, et ta on tulnud jagama oma uut motetti.“

Edasi järgneb kõige sisulisem osa meie väikese sõbra kirjatööst: „Sultan oli väga huvitatud kuulama Mozart’i uut teost ning palus tal selle esitada. Mozart hakkas laulma ning tema kaunis hääl täitis vannitoa. Sultan kuulas seda tähelepanelikult ning tundis, kuidas muusika võttis tema mõtted kaasa ning teda rahustas. Kui Mozart oli lõpetanud, siis sultan tõusis oma vannist välja ning ütles, et see oli üks kaunimaid asju, mida ta kunagi kuulnud oli. Ta kiitis Mozarti musikaalsust ning andis talle suure kotitäie kuldmünte kingituseks.“

Järgneb helilooja finantsedu kirjeldus. Kas pole see ilus saksa muinasjutt?

Näeme, et intellekti mõtted on suunatud õnnele ja edule, nähtavasti seda sisaldabki internet. Natuke teisiti läheb intellektil jutustav kirjand, kui anda käsk teha see loomadest. Näiteks.Ette on antud motiiv kilpkonna sügisesest metsarännakust, kus rebased ta oma kilbist lahti võivad kraapida. Tavaliselt lõpevad sellised lood traagiliselt, kuid tehisaru ei soovi siingi kedagi traumeerida, alustades julesvernelikult: „Kuid ühel sügisõhtul tundis kilpkonn end eriti seiklushimulisena.“ Ja veel: „Ta kuulis kutsuvat laulu metsast ja soovis uurida, mis seal on.“

Masin kasutab ka isikustamist, mida on harjunud paksudes värvides oma kirjatöösse panema näiteks viienda klassi õpilased: „Kui kilpkonn jõudis metsa, tundis ta end väga põnevil. Kuid varsti ta mõistis, et peremees Peepil oli õigus – mets oli ohtlik koht. Rebaste hirmus pidi kilpkonn varjuma suure kivi taga. Kui hommikul tagasi koju jõudis, oli peremees Peep väga mures ja vihane.“ Pole kahtlust, et tehisaru teoses on midagi klassitsistlikku – ta lisab ette antud teemale värvikaid elemente.

AI siinsete kirjandite ühine nimetaja oleks tittede jutt (kivide taha peitmine kilpkonna rebaste eest ei päästa ja teisedki lapsused). Future of Life’i kaasasutaja Jaan Tallinn on juba jõudnud meedias selgitada, et kuni tehisaru asendab keskpäraseid tekste nagu need siin, on kõik korras. Probleem oleks, kui tehisintellekt kirjutajana täiustuks ja asendaks andekaid. Oleks ju plass lugu, kui toimetusse ilmuks kirjamees tehisaju kirjutatud tekstiga. Kulka preemiate nõukogud hakkaksid hindama kirjanikke, kes pole oma teoste kallal vaeva näinud ja on peesitanud töö tegemise asemel troopikas.

Kas arvuti asub kaptenisillale?

Kes mäletab, see teab, et akadeemik Enn Tõugu projekteeris ühes Moskva kolleegidega kaheksakümnendail aastail ekspertsüsteeme, mille abil sai palju väärtuslikumaid järeldusi võrreldes sisestatud andmetega. Sellele järgnenud kümnendil sai tegijaks Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi osakond, mida kutsuti suupäraselt MIT AI Lab. Selle teaduri Marvin Minsky kirjatöö „Kas maailma pärivad robotid?“ ilmus mh 1998 Loomingus nr 5.

Selles essees selgitas Minsky, et nanotehnoloogia abistaks tehisintellekti inimese ajule järele jõudma. See tehnoloogia võimaldaks miljonit masinat panna tootma uut miljonit ja nii edasi. Osaliselt rajab inimene oma andmebaasi suuraju poolkerade vahelisse valgeainest mõhnkehasse nimega corpus callosum, aga tema aju ülejäänud pind tegeleb taustaülesannetega, mis on vajalikud selle andmebaasi käigus hoidmiseks. Tehisintellekt on algusest peale mõeldud inimaju kopeerima, selleks on tal tarvis reeglisüsteeme.

Minsky tuletab meelde, et neid reeglisüsteeme on kolme sorti: ühed on „kui – siis“ järeldused. Teised meenutavad blankette, mida tuleb täita. Kolmandad on käsud tavalises keeles. Tekib küsimus: kui tehisaju on nii tavalise aju moodi, kas ta siis võtab tulevikus meie planeedil võimu?

Selgitab TalTechi tarkvarateaduse instituudi rakendusliku tehismõistuse uurimisrühma juht professor Tanel Tammet: „Ilmselt ei võta sel kombel, nagu ulmekirjandus seda maalib. Tehisintellekti võidukäiguga kaasneb tehnoloogilise keskkonna muutus – nagu ükskord muutis seda internet. Muutus tähendab uusi väärtushinnanguid ja teadmisi, reeglid jälle teisenevad natuke, see on pidev areng. Inimest ei saa juhtida süsteem, mida inimene ise arendab.“

Tammetile sekundeerib selles küsimuses TalTechi emeriitprofessor, akadeemik Jüri Engelbrecht: „Me alahindame tehnoloogia edu väikeses perspektiivis ja ülehindame tema edu suures perspektiivis.“

AI tulevik

GTP-3 järeltulija GTP-4 ilmus välja kõigest neli kuud oma eelkäijast hiljem. Ta võib tegutseda diagrammidega ja langetada hinnanguid fotodele. Ta võtab vastu nüansseeritumaid instruktsioone, kuid sõnalises suhtlemises on GTP-3 ja 4 sarnased. GPT-3 on Chat GPT, kuid GPT-4 ei ole veel laiadele massidele kättesaadav. GPT-4 sarnane on siiski GPT Plus, mille kasutamine maksab 20 dollarit ja kus on rohkem mängumaad.

Masinintellekti edusammud on alates läinud sügisest olnud liiga kiired. Asja asusid uurima neliteist Microsofti esindavat teadlast eesotsas Yi Zhangiga ning juba nädal ja rohkem pärast GPT-4 tulemist ehk 27. märtsil 2023 avaldasid nad populaarsel leheküljel arXiv.org selle kohta teadusartikli „Üldise kunstliku tehisintellekti sädemed: varajased eksperimendid GPT-4ga“. Nad märkasid, et AI suudab mõne kuuga täiustada ükssarve joonistamise oskust ‒ sügisel oskas ta teha nelinurga ja kaks mummu, praegu joonistab ta juba tasemel ükssarvikut.

Edasi selgitasid teadlased, et uus GPT on seitse korda vähem ebausklik kui tema eelkäija ja viitab seitse korda vähem konspiratsiooniteooriatele. Nende järeldus oli, et GPT suutlikkus läheneb inimese õppimisvõimele ja sellised AI-d määravad tulevikus ära kogu tehnoloogia arengu suuna.

Ehk nagu ütleb TalTechi tarkvarateaduse instituudi keeletehnoloogia laboratooriumi juht professor Tanel Alumäe: „AI teeb inimesest üle kahekümne korra kiiremini otsuse, kas pildil on kujutatud kassi, autot või inimest.“

Keelemudel on kallutatud

Prof Alumäe jätkab: „Keelemudelid on läbi lugenud terve interneti. GPT-4-l on viis miljardit parameetrit, kuid inimese aju parameetritele jääb see alla. Sellegipoolest me ei tea, kust tuleb tema otsus. Nad on omandanud inimese käsituse soolistest stereotüüpidest, mis ütleb, et naised on kas lasteaiakasvatajad või meditsiiniõed, mehed aga insenerid, torumehed, isegi professorid. See kallutatus on probleem, kuid seda saab alati tagasi võtta.“

Prof Tanel Tammet selgitab, et eetilised probleemid tekkisid juba kümme aastat tagasi Hollandis, kui statistiline närvivõrkude uurimise mudel pandi uurima, kas vanemahüvitist on makstud õiguspäraselt. Mudel genereeris sada tuhat tagasimaksekäsku, millest 90% olid valed. Paljud inimesed said otsaette petjatempli, mõned aeti enesetapule. Algoritmid olid edaspidi avalikud ja internetis viidatud.

Prof Gert Jervan: „Kui GPT-4-lt küsida, kuidas inforünnakut toime panna, siis ta kirjeldab seda kenasti. Kuid tehisintellekti on vaja pidevalt kohandada, maailm muutub väga kiiresti ja isegi AI võib jääda nendele muutustele jalgu.“

Infotehnoloogia arengu hüppelisus

Tanel Tammet on kogu teadliku elu tegelenud mõttega, kas tehisintellekt hakkab hoomatavas tulevikus inimesega võistlema, kas või teaduse tegemises. Praegu vastab ta sellele jaatavalt, kuid teab ka, et kirjaoskuse leiutamisest saati on inimesele tundunud, et kohe homme tulevad uued muudatused ja tehnoloogia areneb ülikiirelt. Seega on arengu üha kasvav tempo näiline.

Gert Jervan võtab jutulõnga üle: „AI võiks lähiaastail areneda ka nauditavate tekstide kirjutajana. Kuna me minevikus nii paljude nähtuste arengut ette ei näinud, siis ei tea me, kas AI suudaks võistelda päriskirjanikega. Täiesti võimalik, et kunagi suudab.“

Tanel Tammeti arvates oleneb see kõik asjaoludest. Ta viitab, et pikkade lugude kirjutamine võtab GPT-4 mäluressurssi, kuna tuleb analüüsida tegelaste käitumist minevikus ehk just seda, milles on tugevad kogenud romaanikirjanikud. Talle sobiksid hästi hoopis haikud, riimitud luuletused, mikroesseed. Shakespeare, ehkki geenius, ei hakanud enne kirjutamist kogu maailma infot läbi analüüsima.

Tanel Alumäe seevastu leiab, et tehisintellektile võiks usaldada näiteks korteriühistu koosoleku protokolli kirjutamise ehk siis selle, millega ükski inimene tegelda ei viitsi.

Tehisintellekt on praegu sammukese maas

Just praegu ehk märtsis-aprillis on tehisintellektide buum tohutu ja on selgunud, et tarkvara on muutunud nädalatega mitu korda võimekamaks. Ajalugu on aga pikk, võrreldes nädalatega, nii on ärev prognoosida, mida toovad lähikuud. Iseasi, kas see edu jõuab kirjutamise maailma, millega on ametis õpilane.

Inimese fookus kirjutamisel on väga ühene. Näites kuulus poeet Valeri Brjussov soovis kirjutada maailma lühimat teksti ja pani selle kirja nii: „Oh, katke oma kahvatud jalad!“ Tema mõtles ainult sellele, aga GPT-4 tahaks luuletuse kirjutamise „algoritmi“ juures terve interneti läbi kammida. Sellepärast ongi tema teos viletsam.

Kõigest eelnevast tuleb välja, et juturobotiga arutlemine sobiks distantsõppel õpilasele, kursuse- ja lõputööde kirjutajatele. Väga palju ressurssi on tal ka üksildaste vanurite abistamisel. Võime hästi ette kujutleda vanainimest, kel ei ole võimalik võtta lemmiklooma, kuid kes selle asemel vestleb palju juturobotiga. Robot on kannatlik, ei solva eales kedagi ega väsi temast iial ära.“

PRAKTIKU KOMMENTAAR

Rauno Alev, Kiili Gümnaasiumi õppejuht, emakeele ja kirjanduse õpetaja:

Olen lasknud ChatGPT-l riigieksami kirjutamisülesannet lahendada. Kirjand oli selline, mida suure tõenäosusega eesti õpilane ei kirjutaks ‒ tehisaru viitas keskmise kooliõpilase jaoks tundmatule Nigeeria kirjanikule Chimamanda Ngozi Adichiele. HTM-i suunised tehisaru osas on suhteliselt ebamäärased, kuid panevad tanki õpetaja: kui õpetaja pole otseselt tehisaru kasutamist oma ülesande püstituses keelanud, siis peaks ta õpilase tööd ka arvestama. Tehisaru kasutamist ei tohiks kirjalikus töös lubada, kuid iga õpilane võib ise robotiga konsulteerida.

Kui rääkida pettuse avastamisest, siis igal õpilasel on oma stiil, mis tihti ei kattu tehisaru keelekasutusega. Häirekell hakkab lööma juhul, kui muidu nõrga kirjaliku eneseväljendusega õpilane esitab perfektses kirjakeeles töö. Seetõttu peaks teatud õpilaste puhul olema küllaltki lihtne pettust avastada. Keerulisem on kirjalikult andekate õpilastega, kes on hästi omandanud neutraalstiili ning võiksid potentsiaalselt kirjutada tehisaruga sarnaseid tekste.

Kui õpilasele määratud ülesande on täitnud tehisintellekt, on see õpilase tegemata või valesti tehtud töö ning seda tuleks hinnata meie kooli hindamissüsteemis ühega.

Õpetaja-õpilase diskussioonid tehisaru teemal on alles hoogu sisse saamas. Õnneks päästab meid vahel eesti kultuuriruum. Palusin tehisarul kirjutada kõne, milles ta tsiteeriks Juhan Viidingut. Tehisaru kasutatud tsitaat oli tühisõnaline umbluu, mille autor Viiding kindlasti ei ole. Seega võib õpetaja hanitamiseks kasutada selliseid ülesandepüstitusi, mille täiesti korrektseks täitmiseks tehisaru (veel) võimeline pole, näiteks austab tehisaru autoriõigusi ega pääse kõikidele tekstikorpustele ligi. Seejuures on õpetajale muidugi paras pähkel sääraseid ülesandeid välja mõelda ning väga head lahendust pettuste vältimiseks peale paberi ja pliiatsiga koolipingis kirjutamise pole.

Sirje Nootre, Märjamaa Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja:

Tehisintellekt kirjutab tõesti loogilist ja soravat teksti ning plagiaadikontroll ei aita. Et mitte lasta ennast üllatada, tutvustasin seda paar kuud tagasi oma õpilastele 10. ja 12. klassis. Andsime talle igasuguseid ülesandeid, näiteks küsimuse, mis juhtuks, kui kogu maailm räägiks üht ja sama keelt.

AI/TI selgitas, põhjendas, aga ka üldistas ja järeldas ning sai komadega suurepäraselt hakkama, ja meil oli põnev. Eesti kultuuri iseloomustades läks ta küll veidi rappa: kohv, piiritus ja õlu on armastatud eesti joogid ja aitavad säilitada eesti kultuuri, arvas ta. Ning Andres Paasi ja Pearu Muraka kohta teatas, et sellise pealkirjaga romaani ta ei tunne, kuigi me küsisime, missuguse romaani tegelased need Vargamäe mehed on. Veidi vihjeid saades pani aga ühte patta kokku „Tõe ja õiguse“ ja „Kevade“ ning kirjutas tõeliselt lustaka loo.

LOE KA: Terje Hallik “Juturobot eeldab mõtlemist!”