Kas tehnoloogia asendab õpetajat?

31. okt. 2023 Tiia Rüütmann TTÜ kaasprofessor, Eesti Inseneripedagoogika Keskuse juhataja, inseneri- ja loodusteaduskonna õppearenduse keskuse juht, Rahvusvahelise Inseneripedagoogika Ühingu IGIP president - 1 Kommentaar
Tiia Rüütmann.

Kõiges peab valitsema tasakaal: digivahendite mõistlikust kasutamisest õppetöös digisõltuvuse ja -põlgamise vahel.

Tehnika ja tehnoloogia areng ning iga uus tööstusrevolutsioon on läbi aegade toonud endaga kaasa midagi uut: ratta, vesiveski, trükipressi, aurumasina, elektri jpm, ja iga uuendusega on enamasti kaasnenud suur vastuseis ja mõistmatus.

1876. aastal ütles Briti Kuningliku Postiameti ülem Sir William Preece väljaandele The Economist: „Ameeriklased võib-olla vajavad telefoni, aga meile pole seda vaja, sest meil on piisavalt jooksupoisse.“ Tänapäeval ei kujuta me elu ilma telefonita ette.

Küllap teavad kõik lennukites tutvustatavat ohutusjuhendit: „Hapnikumaskid kukuvad hädaolukorras teie istme kohalt alla. Katke hapnikumaskiga oma suu ja nina. Kui reisite lastega, veenduge enne teiste abistamist, et teil endal oleks hapnikumask ees.“ Viimane lause sobib suurepäraselt õpetajate ja õppejõudude töö aluseks: enne kui õpetad teisi, tee õpetatav valdkond iseendale põhjalikult selgeks, see kehtib ka tehisintellekti (AI), sh ChatGPT kohta. 

Nüüd vahetatakse Google’i otsing AI vastu

Õpetajad peavad iseendale selgeks tegema AI pakutavad võimalused ja piirangud ning mitte selle vastu võitlema, vaid seda õppetöös läbimõeldult kasutama. Uue tehnoloogia ära keelamine või kasutamata jätmine pole kuigi arukas. Õpilastele tuleb õpetada, mida kõike tehisaruga teha saab, ning, mis kõige tähtsam, mida pole mõtet sellega teha. Mitmekülgsed tehisintellekti kasutamise võimalused loovad vajaduse üheselt mõistetavate reeglite järele, mida iga õppeasutus võiks koostada.

Tehnoloogia ei asenda kunagi õpetajat, kuid õpetaja, kes kasutab nüüdisaegset tehnoloogiat, asendab teist õpetajat, kes seda ei tee. AI on uuenduslik tööriist, mis äratab õpilastes huvi tehnoloogia vastu, ja seda tuleb tehniliste erialade atraktiivsemaks muutmisel targalt ära kasutada. Enamik noori on hämmastavalt intelligentsed, las nad siis õpetavad nii meid kui ka oma kaaslasi tehisaru kasutama.

Ükski uus tehnoloogia ei tule koos selle kasutamiseks vajaliku kultuuriga. Kasutamise kultuur tekib ajapikku, kui võetakse arvesse kõiki sellega kaasnevaid võimalikke järelmeid – õigusega otsustada kaasneb kohustus vastutada nii edasise tegevuse kui ka tulemuste ja tagajärgede eest.

Toimuv üleminek pole meie ajaloos midagi uut – umbes 27 aastat tagasi vahetasime piltlikult öeldes oma raamatukogukaardid Google’i otsinguriba vastu. Nüüd vahetatakse Google’i otsing AI vastu. ChatGPT on levinud kulutulena: Netflix jõudis miljoni kasutajani 3,5 aastaga, Twitter kahe aastaga, Facebook kümne kuuga, Spotify viie kuuga, Instagram 2,5 kuuga, aga ChatGPT vaid viie päevaga! Kuid see polnud ju siiski midagi täiesti uut – tehisintellekt, sh ChatGPT olid juba ammu olemas. Muutus lihtsalt meie mõtlemine. 

Uus põlvkond vajab uut lähenemist ka õpetamises

Tehisintellekti jõudmine klassiruumi eeldab uutmoodi lähenemist nii õpetajatelt kui ka õpilastelt. Õpetaja peab oskama vastu võtta informeeritud otsuseid, et leida tasakaal digivahendite mõistlikuks kasutamiseks õppetöös. Digivahendid on tööriistad, mis toetavad süvitsi õppimist, aga aru saadakse õpitust alles siis, kui seda on ka rakendatud, tulemusi ja vigu analüüsitud ning reflekteeritud.

Tehisaru abil on ressursid piiramatud, õpilased saavad õppida kõike ja kõikjal. Millest alustada? Mida eelistada ja mida välistada? Kuidas saadaolevat teavet süstematiseerida? Õpetajaid on vaja, et valida ja struktureerida õppesisu, sest info ülekülluses ei suudaks õppurid selles iseseisvalt orienteeruda. Õppijad peavad teadma, mida, millises järjestuses ja millises mahus õppida, selleks loobki õpetaja õppimise üldise toetava raamistiku, valib ja lõimib oma õpilastele jõukohase õppesisu. 

STEM- (loodus, tehnika/tehnoloogia, inseneeria, matemaatika) õppeainete õppimise aluseks probleemõppes on meeskonnatöö, mis tugineb loodusteaduslikel alusteadmistel, tehnoloogia kasutamise oskusel ja STEM-kirjaoskusel, matemaatilisel mõtlemisel ning inseneridisainil. Seega tuleb leida tasakaal kõigi eelnimetatud elementide vahel, kusjuures uue tehnoloogia kasutamine on vaid üks hoob süvitsi õppimise toetamiseks.

145 aastat tagasi ei leiutanud insenerid küünalt edasi arendades elektripirni, vaid tegid midagi täiesti uut – mõtlesid loovalt. Nüüd, 145 aastat hiljem, on aeg samuti teha midagi täiesti uut – uueks ajastuks tuleb ette valmistada uus põlvkond. Ja uus põlvkond vajab uut lähenemist ka õpetamises-õppimises. 

Peame põhjalikult üle vaatama oma õppekavad, õppeainete eesmärgid, õpiväljundid, õppesisu, õppeülesanded, õpetamise ja hindamise metoodika, aga ka õppekeskkondade kujundamise ja tehnoloogia valiku printsiibid. Peame arendama õpilaste süsteemset, kriitilist, strateegilist, analüütilist, loovat ja väärtusmõtlemist, et võtta vastutus tulevaste põlvkondade ees, keskendudes jätkusuutlikkusele. Iseseisva kriitilise mõtlemisega noored mõistavad, et kõik, mida internetis ja TikTokis leida võib, pole alati tõene – nii mõnigi sealt leitav idee on suisa eluohtlik ja selle järeleproovimine arutu. 

Tänapäeva inseneride õpetamine nõuab nüüdisaegsemat metoodikat, hindamist ja refleksiooni. Valikvastustega küsimuste asemel sobib näiteks pikendatud rühmaeksam (kuni 72 tundi meeskonnatööd päriselu probleemide lahendamisel, kõiki soovitud materjale kasutades. Seejärel tuleb osata lahenduse iga sammu ja otsust põhjendada ning allikatele viidata, kusjuures seda teevad kordamööda kõik rühma liikmed). Inseneripedagoogika õpetab koostama selliseid teste ja eksameid, kus õppurid peavad õpitut loovalt rakendama, analüüsima, reflekteerima ja optimaalseid lahendeid leidma. 

Muuta tuleks seetõttu ka õpetajakoolitust – aina enam muutuvad oluliseks rahvusvaheliselt tunnustatud inseneripedagoogika põhimõtted. Need on rakendatavad ka teistele õppeainetele. Õpetaja peab süvitsi tundma õpetatava aine sisu, et osata seda lõimida ja uutes tingimustes probleemülesandeid osadeks jagada. Inseneri iga samm nõuab oma tegevuse analüüsi, enesehinnangut, tagasi- ja edasisidet ning refleksiooni. Seetõttu tuleb nüüd õppida inseneride kombel mitu sammu ette mõtlema nagu malemängus. 

Meie oskused tuginevad rakendatud teadmistele

Tuleb õppida oma tegevuse eest vastutama, kiireid kaalutud otsuseid vastu võtma, juhindudes küsimusest „Mis siis kui …?“. Mis siis juhtub, kui mina nii otsustan ja teen, millised võivad olla tagajärjed minule, perele, koolile, ettevõttele, ühiskonnale, loodusele, maailma ökosüsteemile? Analoogne lähenemine on muutunud väga aktuaalseks just AI tulekuga, et vältida soovimatuid tagajärgi. Vaja on toetada õppima õppimist, tunda psühholoogia ja neuroteaduse tundmist, et vältida õppimise illusioone. 

Mõjus õpetamine ei tähenda siiski kõige traditsioonilise väljaviskamist, vaid parimate praktikate säilitamist ja õpilaste suuremat kaasamist aktiivseks ning mõtestatud õppimiseks.

Praktilisi oskusi, sh suhtlus- ning koostööoskust ja töövõtteid on veebi teel kahjuks pea võimatu omandada. Võime näiteks korduvalt vaadata videost keevitamist, aga kui hakkame seda ise tegema, jääb enamik meist hätta. Moodsa aja tehnoloogial on olemas teadmised, aga intelligentsuse oluline osa on ka inimlikkus ja oskused-vilumused: empaatia, tunded, huvi, motivatsioon ja praktiline tegevus jäävad veel kauaks inimeste pärusmaaks, mida veebis õppida pole võimalik.

Tehisintellekti kasutamisel tuleb silmas pidada, et seegi võib eksida ja tulemused ei pruugi alati tõesed olla. Erilist tähelepanu vajavad reaalained ja inseneriõpe, kus ülesannete lahendamisel, kontrollimisel, projekteerimisel ja tehnilistes arvutustes tuleb täpsete vastuste saamiseks kasutada just selle jaoks loodud süsteeme. Õppurid peavad õppima AI tehtut kontrollima ja hindama (arvutused, joonised, skeemid, projektid, faktid, viited jne), kasutajatele tulemuste ohutust tõestama, lõpptulemuse eest vastutama ja loodut eetiliselt kasutama. Lähtuda tuleb süsteemiinseneri põhimõtetest: osata näha suurt pilti, kogu ökosüsteemi – see ongi innovatsiooni üldpädevus.

Kui teadmised on internetis või mälupulgal ja me ei ole neid kasutanud, pole need meie teadmised. Meie oskused ja väärtushinnangud tuginevad rakendatud teadmistele. Teadmisi ei tohi asendada arvamustega – ka praegu kehtib Platoni väide, et teadmise ja teadmatuse vahel on arvamus. 

Õppimine eeldab teatud lähteteadmiste ja -kogemuste pagasit, mitmekesiseid õpioskusi, sh funktsionaalset lugemisoskust ja ühtset arusaamist mõistetest. Seetõttu on tänapäeval olulisel kohal õppima õppimine. Toetada tuleb õppijate edenemismõtteviisi, et nad võtaks julgelt vastu väljakutseid, seisaks tagasilöökidele vastu ja läheks edasi ebaõnnestumistest hoolimata, näeks pingutades õppimises teed meisterlikkuseni, õpiks oma vigadest ja tagasisidest, oskaks esitada küsimusi.

Nüüd on taas kurss tasakaalul – rehumaniseerimisel

Õppimine eeldab keskendumis- ja süvenemisvõimet. Mitut asja korraga tegevad õppurid ei suuda piisavalt süveneda, neil ei teki mälujälge, sest tegevuste üheaegsus tekitab pinnapealse tähelepanu ja õppimise illusiooni. Samuti vähendab rööprähklemine funktsionaalse lugemise oskust. Õpiharjumuse tekkimiseks on vaja päriselt ka õppida, meelde jätta, mõtestada, pingutada, korrata, õpitut kasutada, seostada, analüüsida ja reflekteerida. 

Ennekõike tuleb leida vastus küsimusele, miks me midagi teeme. Kuidas me uut tehnoloogiat kasutame? Kas ikka targalt? Mis kasu me sellest saame? Kas ja kuidas toetab see õppimist? AI ajastul kerkivad esile järgmised märksõnad: küberturvalisus ja STEM-kirjaoskus, eetika ja globaalne vastutus, jätkusuutlikkus ja säästlik areng, ohutus ja kasutaja kompetentsus. 

Aastaid on teenuseid, tööstust, tehnoloogia kasutamist dehumaniseeritud: loodud on autonoomsed sõidukid, automaatliinid tööstuses, e-poed, e-iseteenindused, digitehnoloogiad jne. Nüüd on taas võetud kurss tasakaalule – rehumaniseerimisele, et tuua suhtlemisse tagasi inimlikkus, iseseisev mõtlemine (rühmamõtlemise asemel), tunded, emotsionaalne intelligentsus, vastastikune austus ja empaatia.

Larry D. Rosen näitas oma uuringus (2010), et enne 2000. aastaid sündinuil ei tekkinud nooremate õpilastega võrreldes nii kergelt nutisõltuvust, sest nad olid oma lapsepõlves palju liikunud: jooksnud, puu otsa roninud, hüpanud, palli mänginud, õues aega veetnud ja käsitsi kirjutanud. Nende aju oli saanud piisavalt vaheldust. Füüsiline liikumine ja peenmotoorika võimaldavad ajul areneda, õpitut süstematiseerida ja tervikteadmisi konstrueerida. 

Igasugune liigkasutus on kahjulik, see kehtib ka nutivahendite ja uue tehnoloogia kohta. Oluline on saavutada tasakaal teadmiste, oskuste, väärtushinnangute vahel, aga ka tehnoloogia kasutamise, õppekeskkonna ja metoodika vahel, füüsilise ja vaimse tegevuse vahel ning paindlikkuse ja reguleerituse vahel.

E-õpe, digitehnoloogiad ja AI on tulnud, et jääda. Need on süvitsi õppimist toetavad tööriistad. Tööriistu kasutatakse vastavalt vajadusele ja olukorrale. Meister valib oma tööriistakastist alati parima tulemuse saavutamiseks sobivaimad tööriistad. Tsiteerides Abraham Maslow’d: „Kui sul on ainult haamer, kohtledki sa kõiki naeltena. Haamriga võib maja ehitada, aga ka aknaklaase sisse lüüa. Haamer pole süüdi, kui seda vääriti ja mõtlematult kasutatakse.“ 

Kasutagem siis õpetamisel ja õppimisel kõiki tööriistu arukalt, tasakaalustatult, võimalikele tagajärgedele ette mõeldes ning õppimist toetades.

Ühiskonnale olulised rakendused on seni muutunud keskmiselt iga kümne aasta järel. Seoses tehnoloogia kiire arenguga on see periood hakanud jõudsalt lühenema. Ilma tehnoloogiata ei ole võimalik jätkusuutlikkust tagada ega ka rohepööret ellu viia. 

Kindel on see, et mitte midagi kindlat ei ole – teadus, tehnika ja tehnoloogia arenevad aina kiiremini, seega peame õppima muutusi juhtima, targalt tegutsema ja järgmiste uute tööriistade tulekuks valmis olema.


KASULIKKU LUGEMIST:

Rosen L. D. (2010). Rewired. Understanding the iGeneration and the Way they Learn. Palgrave MacMillan.

Lugege ka:

„Teismeliste digisõltuvus ja selle mõõtmine“, Riin Seema, 11.02.2022

„Kelle probleem on Eesti lapse digisõltuvus?“, Riin Seema, 26.09.2023


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Kas tehnoloogia asendab õpetajat?”

  1. Arne Rannikmäe ütleb:

    Väga hea ja sisukas artikkel, mis ärgitab edasi mõtlema. Näiteks ka selles suunas, et STEMi kõrvale on nüüd tekkinud STEAM (ja “meie oma” MATIK). Kuni selleni, et lasteaias “… julgustamaks õpetajaid STEAM-õppe rakendamisel esimesi samme tegema, on kasutada lugusid, muinasjutte ning laule.” (ÕpL 19. aug. 2022). Kas ei ole mindud liiga kaugele STEM esialgsest tähendusest?
    Kui olla veidi irooniline, siis järgmine samm võiks olla STEARM, kus R tähistab religiooni.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!