Muutunud õpikäsituse teemaleht
Võru õpetajate seminari harjutuskooli teine klass aastal 1925.
-
- Võru õpeajate seminar. Johannes Käis töötas selle kooli direktorina aastatel 1921–1930.
-
- Johannes Käis pidas väga tähtsaks õppekäike loodusse.
-
- Johannes Käis haridusministeeriumis 1949. aastal.
Johannes Käisi selts on keskendunud igal aastal Käisi pärandi mingile konkreetsele teemale. Seekordses teemalehes avame muutunud õpikäsituse sisu Johannes Käisi pedagoogilise pärandi valguses. Käis ise on öelnud, et koolielu on lahutamatu teda ümbritsevast arenevast elust, mistõttu peab ka kool olema alati muutumise seisundis.
Sajand tagasi alanud kooliuuendus
Pille Liblik, haridus- ja teadusministeeriumi üldharidusosakonna asejuhataja, Johannes Käisi seltsi liige:
Johannes Käis tegeles kõigi teemadega, mis on Eesti hariduses praegugi aktuaalsed, sealhulgas koolirahulolu ja hindamisega.
Oluliseks õppimisega rahuolu kujundamise vahendiks pidas Käis innustavat tagasisidet ja selle abil heade suhete, koolirõõmu ja positiivsete emotsioonide loomist ehk õpimotivatsiooni hoidmist. Teema on paljudele tuttav, sest ka tänapäeval arutleme selle üle, mil määral jagub PISA tulemuste taustal koolirõõmu nii õpilastel kui ka õpetajatel, ning püüame välja selgitada rahulolu taset kooli ja haridusega.
Johannes Käis 1922. aastal, mil ta oli Võru õpetajate seminari direktor.
Teisalt uuris Käis seda, miks on koolis nii palju sõnakuulmatust ja korrarikkumist, miks lokkab mahakirjutamine, miks püütakse tööst mööda hiilida. Käis küsis retooriliselt, kas need kõik on terve ühiskonna tunnused, ja vastas ise: „Kui töö rahuldab õpilase töötahet ja huvi, siis ei ole enam tarvidust petmiseks.” Tuleb tuttav ette?
Johannes Käis osutas ka põhilisele vastuolule õppe- ja kasvatustöö ning hindamise vahel. Me väärtustame õpilastele huvipakkuvat ja motiveerivat õppekorraldust ning peame õpetuse käigus oluliseks ka isiksuse kujundamist, kuid õpilaste hindamise viisid püsivad muutumatutena. Uuendused on puudutanud ainult tunnistuste välimust ja piirduvad kolmeastmelise hindega. Ühekülgne hindamine on üks asjaolu, mis soodustab muretsema panevat õpipetmist ja nappi töötahet ehk rõõmutust.
Käis märkis, et õpetajaid tahavad olla õpilastele tagasiside andmisel väga täpsed ja kasutavad hindamisel pluss-miinusmärke, aga selgitusteta märgid ei saavuta seda, et õpilase töötahe ja huvi suureneks. Käis möönis, et ka psühholoogiliselt võhiklikult koostatud selgitav kirjeldus võib oma taktitusega õpilast ja vanemat lausa haavata ja suhted alatiseks rikkuda. Ja muidugi oli Käisil, nagu ikka, välja töötatud lahendus, mille ta Võru õpetajate seminaris ka tarvitusele võttis.
Hindamisviis, mida Käis taunis, on ennast Eesti koolis sisse töötanud ja näib olevat igavikuline. Ometi on Eesti koolidest ligi pooled võtnud sihiks anda õpilastele nii kokkuvõtva kui kujundava hindamise abil sellist tagasisidet, mis tõepoolest õppimist ja arengut toetab ning koolirõõmu ja õpihuvi soodustab. Koolide tahe anda tagasisidet, mis ei ahvatle õpilast maha kirjutama ega petma ning motiveerib õpetajat tähtsustama iga õpilase võimete arendamist ja positiivset koolikultuuri looma, näitab käisiliku õpikäsituse igihaljust. See on ka oluline teetähis, mis näitab, et sajand tagasi alanud kooliuuendus võiks päädida muutunud õpikäsituse rakendamisega ja olla tõukejõuks õpilaste heaolu kujundamisel, mis lõppeks suurendaks ka õpihuvi.
Käisilikud põhimõtted alushariduses
Aina Alunurm, Johannes Käisi seltsi juhatuse esimees:
Johannes Käis kirjutas pea sada aastat tagasi isiksuspedagoogika põhimõtetele tuginedes: „Iga laps on omaette individuaalsus. Kasvatuse ülesanne on selle „mina”, s.o individuaalsuse kujundamine tõeliseks väärtuslikuks „minaks”, isiksuseks.” (Johannes Käis. Kooli-raamat, 1996, 2004)
Praegu kehtiv koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava (KLRÕ) sätestab sisult pea sama: „Õppe- ja kasvatustegevuse üldeesmärk on lapse mitmekülgne ja järjepidev areng /…/.” Õppimine on elukestev protsess, mis saab alguse sünnihetkel ning lapse esmased arendajad on tema vanemad. Lasteaias on pedagoogid laste arengu suunajad ning arengut toetava keskkonna loojad. Selline on muutunud õpikäsituse sisu tänases lasteaias. Kui lisame, et laps on lasteaias aktiivne osaleja nii tegevuse kavandamisel, tegutsemisel kui ka tehtu analüüsimisel, siis tekib kujutlusse üks ütlemata mõnus ja tegevusi täis koht kodu kõrval.
Johannes Käis rõhutas, et „õpetaja peab õppija eest kõrvale astuma ja töö keskkohta õppija enda asetama. Õpetaja peab passiivseks jääma väliselt, kõnelemise suhtes, olles selle asemel aktiivne õppija algatusel läbiviidava töö üldises juhtimises. Lapsi tuleb õpetada mitte niipalju tõsiasju teadma, kui neid otsima ja leidma.”
Johannes Käis seadis oma pedagoogilises kontseptsioonis rõhuasetuse üldõpetusele ja praeguses lasteasutuse riiklikus õppekavas on see õppe- ja kasvatustegevuse läbiviimise ühe põhimõttena samuti sätestatud. Käis rõhutas ka töökooli põhimõtet, mille vaste on tänapäeval aktiivsuskool ja aktiivõppe meetodid, millega ongi lapse individuaalne areng sotsiaalses keskkonnas tagatud. Sealhulgas pidas Käis individuaalsuse põhimõtet (iseseisev, individuaalsetele võimetele ja huvidele kohandatud töö) uuenduspedagoogikas keskseks.
Siinjuures ei tohi unustada lapse enda huvi, sest Käisi järgi on viljaka töö psühholoogiliseks eelduseks elav püsiv huvi või, nagu koolieelse lasteasutuse riiklik õppekava sätestab: õppe- ja kasvatustegevuse kavandamisel arvestab pedagoog lapse arengutaset, vanust ning huvi. Professionaalne õpetaja lähtubki pigem lapsepärasusest kui õppekava sisust. Esmane on laps, kelle arengu toetamiseks pedagoog õppekava realiseerides keskkonna loob.
Johannes Käis: „Lapsepärasuse nõue tähendab seda, et õpetuse sisuks võivad olla ainult lapse huvideringi kuuluvad asjad ja nähtused, mis talle ka arenemis- ja jõukohased.”
Käis rõhutas pedagoogikas ka „elulähedust”, mis õpikäsituse kontekstis on õpitavaga tutvumine loomulikus keskkonnas ehk laps õpib tegutsedes iga hetk ja igal pool.
Ja siit jõuame taas Johannes Käisi kuldaväärt mõtteni, mida ta väljendas oma 1944. aastal ilmunud teoses „Õpetuse alused ja tee”: „Õpetuse kohandamine lapse vaimse arenemisastmega, ta vaimse jõuga, „lähtumine lapsest” on tänapäeval kindlasti tunnustatud didaktiline nõue, jõukohase ehk arenemiskohase õpetuse tee.”
Johannes Käisi didaktikaprintsiibid
Anne Koppel, Elva gümnaasiumi klassiõpetaja, JKS juhatuse liige;
Kaja Lepik, Valguta lasteaia-algkooli direktor, JKS juhatuse liige:
Mida tugevam on individuaalsus üksikinimeses, seda rikkam on ka ühiskond.
Nii kirjutas Johannes Käis 1935. aastal oma raamatus „Isetegevus ja individuaalne tööviis”. Käis pidas iga õpilase individuaalsuse arvestamist väga oluliseks. Tema sõnul kahjustab kesktasemega kohandatud õpetus kõiki, eriti aga tugevate eriannetega õpilasi. Õppe individualiseerimine nõuab õpetajalt muidugi palju vaeva, eelkõige oma õpilaste pidevat tundmaõppimist, suuremat jõukulu õpilastööde läbivaatamisel, kuid see kõik on siiski hädavajalik. Ent vaatame tema kaheksat kõige rohkem mainitud didaktikaprintsiipi.
- Arenemiskohalisus ehk lapsepärasus. Selles printsiibi puhul juhitakse tähelepanu väga suurtele erinevustele laste võimetes, käsitletakse ealiste ja individuaalsete iseärasuste probleeme, näidatakse, et õige õpetuse ja kasvatuse alus on lapse individuaalsuse tundmine.
- Isetegevus ja aktiivsus. Tänapäeval sobib selle vasteks ehk õhinapõhisus.
- Tulemuslik töö. Töö puhul on oluline tulemus, rõhutab Käis. Töö on seda produktiivsem, mida kaugemal on tulemus eeskujust. Produktiivse töö kõrgeim vorm on loov töö, s.o iseseisvalt algatatud, kavastatud, sisustatud ja lõpule viidud töö. Õppetöö peab andma töörõõmu.
- Vaatlikkus ehk konkreetsus. Selles printsiibis käsitletakse põhjalikult näitlikustamise ja vaatluse metoodikat, tajumise ja mõtlemise arendamist ning teadliku tähelepanu kujundamist.
- Elulähedus ehk kodukohapõhisus. Selle põhimõtte silmas pidamine muudab õpetuse lapsele lähedasemaks. Laps saab teada seda, mida tal elus kõige rohkem vaja läheb. Kaasa aitavad siin kooli ümbrusega seotud tähtpäevade tähistamised, raamatunädalad, metsakaitsepäevad jne.
- Terviklikkus ehk keskustus. See printsiip vastab meie tänases koolis üldiselt ainetevaheliste seoste põhimõttele.
- Põhjalikkus. Ainult see, mis on põhjalik, muutub õpilasele huvitavaks, toonitab Käis.
- Ühiskondlikkus ehk sotsiaalsus. Käis näitab, et kõik eespool nimetatud seitse printsiipi taotlevad üht eesmärki: arendada võimalikult mitmekülgselt ja täielikult õpilase individuaalseid võimeid ja varustada teda kindlate teadmiste ja oskustega. Ent Johannes Käis ei piirdu ainult individuaalsusega, vaid toonitab, et koolil lasub ka sotsiaalse kasvatuse nõue. Klass peab olema ühtlasi tööühiskond, kus üksteist abistatakse ja stimuleeritakse.
Arvame, et Johannes Käisi lihtsalt sõnastatud põhimõtted aitavad ka tänapäeva õpetajal tegutseda nii, et tema õpilastest kasvavad elus hakkama saavad tublid ühiskonnaliikmed.
Ilmub Käisi „Õpetuse alused ja teed”
Aina Alunurm, Johannes Käisi seltsi juhatuse esimees:
Praegu käivad läbirääkimised Johannes Käisi teose „Õpetuse alused ja teed” väljaandmiseks. Koolipapa viimane käsikirjaline kogumik jäi tema poolt viimistlemata (suri 1950). Selles käsikirjas „esineb hulgaliselt märkusi, mahakriipsutusi, juurdekirjutusi üksikutel lehekestel, viiteid lehekülgede äärtel. /…/ Kohati on autor hiljem oma varasematel aastatel kirjutatud osi parandanud ja redigeerinud,” kirjutab Ferdinand Eisen, kes 1986. aastal käsikirjalise teose kirjutusmasinal ümber trükkis. Ferdinand Eisen on õppinud Käisi juhitud Võru õpetajate seminaris.
Teos on mahukas, ligi 600 leheküljel on käsitletud teemasid, nagu üldine didaktika, õpetuse osatähtsus kasvatuses ja hariduses, arenemiskohasuse ehk lapsepärasuse nõue, isetegevuse ehk aktiivsuse põhimõte, tööprintsiip, vaatlikkuse ehk konkreetsuse nõue, eluläheduse (ehk kodukoha) põhimõte, õppemeetoditest, õpetaja küsimus ja õpilase küsimus, vaikne töötamine, õppemäng, õppetöö organiseerimine jpm.
Eesti alushariduse juhtide ühenduse pöördumine 11. novembril 2016 Õpetajate Lehes viis koostöös Johannes Käisi seltsiga läbirääkimisteni kirjastajatega, et ühiste jõududega Johannes Käisi teos „Õpetuse alused ja teed” paberkandjal välja anda. See on meie kingitus Eesti Vabariik 100 raames.
Johannes Käisi Selts ootab kandidaate Johannes Käisi nimelisele preemiale!
Johannes Käisi nimeline preemia määratakse ühele pedagoogile Põlva maakonnast ja ühele pedagoogile Eesti Vabariigist, kes väärib tunnustust oma praktilise pedagoogilise tegevusega, on silma paistnud Johannes Käisi pedagoogilise pärandi või teiste kooliuuenduslike ideede rakendamisega või oma töökogemuste tutvustamisega ning on ühiskondlikult aktiivne.
Info http://johanneskais.wordpress.com/.
Johannes Käisi preemia laureaadi kandidaadi nimi ja tema tegevuse kirjelduse palume saata hiljemalt 6. oktoobriks e-aadressil Aina.Alunurm@gmail.com e-kirja manusena.
Varasemad teemalehed:
Sõnad, sõnad, sõnad…
Inimene kasutab sõnu oma MÕTETE edasi andmiseks. Seepärast on väga tähtis iga sõna SEMANTIKA (tähendus, mõistelisus). Sellega on lood meil viletsad; märkan et isegi ÕPI- ja ÕPPEMEETODIL ei tehta vahet… Lugegem taas üle Aina ALUNURME loo esimene lause, kus Käis räägib lapse INDIVIDUAALSUSEST ja ISIKSUSEST. Ca 20 aastat tagasi kuulutati laps isiksuseks, mis on vastuolus looduse ja arengupsühholoogia seaduspärasustega. Ja nii algaski meie kasvatussüsteemi allakäik…
Teiseks – Käisi põhimõtted on osa üle 100 tagasi alanud REFORMPEDAGOOGIKA võidukäigust. Kahjuks suur osa õpetajaid ei tea sellest midagi ja nii leiutamegi uuesti ammu läbiproovitud asju…
Kolmandaks – andkem aru, et Käisil ei olnud kättesaadavad KOGNITIIVSE PSÜHHOLOOGIA uuringud (need algasid 1950-ndate lõpus). Aga just õpi- ja õppemeetodite seisukohalt on need uuringud õpetajatöös määravad… Kahju, aga neistki ei tea õpetajad suurt midagi! Pole ka imestada – avastasin sel suvel, et ped. psühholoogia ja ped.ajalugu on õpetajakoolituse õppekavadest lausa välja visatud…
[…] Alunurm, A. (2017). Muutunud õpikäsituse teemaleht. Loetud aadressil https://opleht.ee/2017/09/muutunud-opikasituse-teemaleht/ […]
[…] Tasub lugeda! – Muutunud õpikäsituse teemaleht J. Käisile pühendatud. […]
[…] Aktiivõpe on kindlasti osa muutunud õpikäsitusest, kuid samas ei ole see uudne lähenemisviis õpetamisele. Johannes Käis pööras juba sada aastat tagasi tähelepanu sellele, et iga õpilane, kui indiviid, peaks saama tähelepanu ja võimetekohast õppimist. Õpetaja roll pidi olema juhendaja, mitte protsessi läbiviija. Räägime sellest ka täna, et õpilasel peab olema võimalus käed-külge õppimisele. Väga meeldib mulle mõte, et lapsi tuleb õpetada vastuseid otsima ja leidma, mitte niivõrd tõsiasju peast teadma (https://opleht.ee/2017/09/muutunud-opikasituse-teemaleht/). […]