Distantsõpe kui iseseisvuse trenn
Me otsustasime Rahumäe koolis distantsõppe teadlikult enda kasuks pöörata ja suurel määral see meil ka õnnestus.
Üsna kiiresti pärast distantsõppele üleminekut selgusid valukohad, mis varem olid kahe silma vahele jäänud – õpilaste nõrk enesejuhtimise (sh ajaplaneerimise) oskus ning tagasihoidlikud digipädevused. Me kasutasime küll digitaalseid õppematerjale ja -keskkondi tavaõppega kombineerides, kuid meie kooli eripära seisneb pigem trendiülestes alades (lavaline liikumine, näitlemine, keraamika, kunst, õppetööväline huvitegevus jne), mistõttu digiõppevahendid on olnud meile pigem hea lisamaterjal.
Meie eelnev e-õppe kogemus on olnud pigem tagasihoidlik ja aasta alguses korraldasime e-õppe päeva. Nüüd tuli ühtäkki ühe (töö)päevaga tehniliselt ette valmistada vähemalt kahenädalane e-õppeperiood. Aktiivselt hakkasime e-õppeks valmistuma kohe pärast Kristiine gümnaasiumi karantiiniteate avalikustamist. Tahtsime olla valmis, juhuks kui … Ja hea on tõdeda, et olimegi valmis. Esimesest nädalast peale võtsime hoiaku, et tulemuste saavutamisest ja õppekava läbimisest olulisem on hoida ja hoolida. Praeguseks oleme saanud kinnituse, et kooli suhtumine ning seni tehtud sammud on aidanud õpiväljundite saavutamisele kaasa.
Nädalaplaanid annavad vabadust ja vastutust
Valisime distantsõppe töö korraldamiseks nädalaplaanide formaadi. See võimaldab õppijatel omas tempos liikuda, aega ise planeerida ning ülesandeid omavahel siduda. Nädalaplaan muudab ka koduse tehnika jagamise pereliikmete vahel paindlikumaks.
Õppijad saavad vaadata kõikide nädalate ülesandeid ühest kohast ning soovi korral neid endale ka välja printida. Teisalt annab nädalaplaan hea aluse kolleegidega koostööks ja lõiminguprojektide käivitamiseks, sest õpetajad täidavad ühtset plaani iga nädala reedeks.
Kui tavaõppes takerduvad kiiremad õppijad ühtse liikumise temposse, siis nädalaplaanide kasutamine annab neile võimaluse tegutseda naudinguga. Nii mõnedki õpilased on andnud teada, et teevad umbes kolme päevaga nädala ülesanded ära ning saavad siis rohkem puhata. See on õpilaste enda loodud võimalus, mille eest ei tohiks neid lisaülesannetega karistada. Meie jaoks on oluline, et õppija kasutab võimalust liikuda omas tempos ja teha ise valikuid, milles tavaõpe nii vastutulelik pole olnud.
Samas on nädalaplaanide formaat olnud osale õpilastele ka väljakutse, sest kogu nädala mahukasse infosse on kerge ära eksida. Õpetaja ja vanemate ülesanne on toetada neid õppijaid nii, et nad suudaksid üha iseseisvamalt tegutseda. Siin on suur dilemma: kuidas toetada õpilast nii, et ta toetusest sõltuma ei jääks, vaid järjest iseseivamaks muutuks? Leiame, et õppimine peaks olema õpilasele eelkõige innustav võimalus, mitte kohustus. Näiteks saab kool pakkuda õpilasele võimalust ise otsustada, kuidas ta õpib – mis päeval millise ülesandega ta sellel nädalal tegeleb, mida õpib esimeses järjekorras, mida hiljem. Nii õpibki laps oma aega planeerima ja valikute eest vastutama.
Ajaplaneerimine on mureks kõigile
Tähtaegadest kinnipidamine on murekoht nii tava- kui distantsõppes, kuid seda teadlikumalt püüame aidata kaasa õppijate ajaplaneerimise oskuste arengule ka distantsõppe ajal. Näiteks lasevad meie kooli algklassiõpetajad oma õpilastel täita ka tavalist paberist õpilaspäevikut, kuhu on lisatud lahter „tehtud“. Nii on kogu nädal lapsel silmade ees. Ühtaegu treenib õppija oma käekirja ja väheneb ekraaniaeg.
Hiljem esitatud tööd seavad õpetajad raskesse olukorda, sest päevad on pingelised ja nii võib hiljem tagasiside hilinenud tööle viibida. Õnneks on õppijad muutunud mõistvamaks ning õpetajad leidlikumaks. Üha enam antakse õppijatele enesekontrollilehti, automaatselt kontrollitavaid ülesandeid või vabastatakse hoopis kontrollist. Nii hakkavad õpilased oma õppimise eest rohkem ise vastutama.
Muidugi tekib aeg-ajalt küsimus, kas laps siis üldse midagi teeb, kui ei pea. Inimene on loomult vastuoluline – kohustused ja käsud asetavad meid kaitsepositsioonile ning tekitavad vastuseisu. Seevastu huvitavatest võimalustest haaratakse hea meelega kinni. Näiteks oleme andnud õpilastele tihti lisaülesandeid, mis ei ole kohustuslikud, kuid enamik lapsi teeb need ära.
Õppiv organisatsioon
Haridustehnoloogina panin kohe distantsõppe alguses käima õpetajate ühise Hangoutsi jututoa, et pakilised digimured saaksid kiire lahenduse. Jututoa eelis seisneb selles, et murele saavad vastuse ka need, kellel muret veel pole. Ühtaegu aitavad digimuret lahendada kolleegid, kes minust kiiremini vastavad. Tundub, et iga õpetaja on leidnud endale mitteametliku digisõbra, kellelt digituge saab, ning see valmistab mulle suurt rõõmu. Oleme teel üha selgemalt õppiva organisatsiooni poole, kus teadmust omavahel jagatakse. Nüüd saan korduva mure lahendamiseks keskenduda virtuaalsetele õpitubadele ja luua (video)juhendeid ja skeeme, et kasutajad mõistaksid eri keskkondade seoseid ja seda, kelle poole millise murega pöörduda. Õpetajad on sattunud ka ise õppija rolli ja loovad üksteiselt õppides õppiva organisatsiooni.
Õpetajatöö optimeerimiseks ja e-kirjade laviini vähendamiseks oleme asunud aktiivselt Google Classroomi kasutama. Esiteks sellepärast, et aineõpetajad, kes veel Google Classroomiga tuttavad polnud, saaksid üksteiselt õppida ning üksteist toetades oma tööd lihtsustada. Teiseks selleks, et õpilastel oleks üldises digivirvarris üks kindel koht, mida kasutada. Esimestel nädalatel katsetasin ühist distantsõppe klassiruumi 6. klassi aineõpetajatega. Õpilased on õppinud oma töid Classroomi üles laadima minu arvutiõpetuse tundides. Pärast mõnenädalast katsetamist tutvustasin 6. klassi ja kolleegide ühist kogemust Zoomi keskkonnas ka teistele õpetajatele. Õpetajad said indu ja julgust samuti uut lähenemist katsetada.
Zoomis jagame oma edukogemusi virtuaalse jagamisnurga formaadis ning näitame üksteisele nippe, kuidas olla veelgi efektiivsem. Haridustehnoloogina olen väga uhke ja tunnustan kolleege, kes on suutnud murda digimüüte ning õppinud lühikese ajaga selgeks Zoomid, Formsid, Classroomid, Wizermed, ekraanisalvestajad jne.
Aga vajakajäämised?
Meie koolis toimub digipädevuste trenn 5.–6. klassi arvutiõpetuse raames. Viimase aasta jooksul kogesin nii mõnelgi korral, et õppijad osalesid tunnitöös vabatahtlikult ja seda isegi koolist puududes – nad oskasid juba siis osaleda arvutitundides veebi kaudu. Kuigi olin õppijaid distantsõppeks teadlikult ette valmistanud, esitatakse siiski aeg-ajalt küsimusi, mis panevad kukalt kratsima. Sest mida öelda, kui pärast pikaajalist Google Classroomi kasutamist esitatakse õpetajale töid endiselt e-kirja teel? Siin on oluline enne sekkumist avastada põhjus – kas tööjuhendit lihtsalt ei loetud, sellest ei saadud aru või on selle taga mõni tehniline tõrge. Üks võimalus on paluda õppijal oma sõnadega selgitada, millest ja kuidas ta sai aru. Selline lähenemine sunnib teda oma tegevust läbi mõtlema ning analüüsima ja mõnikord saab ta ise aru, mis olukorra põhjustas.
Ei saa ega tohi maha salata, et digiuhkusest pungil e-riigi rind vajus distantsõppele ülemineku alguses pisut kössi. Äkiline ja suur muutus raputas mugavustsoonist välja nii õpilased, õpetajad kui lapsevanemad ning sättis meid kõiki õppija rolli. Üksteisele mõistvat ja hoolivat suhtumist pakkudes on aga kõik võimalik.
Virtuaalsed loovusülesanded
Pärast kolme distantsõppe nädalat palusime nii õppijatel, lastevanematel kui töötajatel vastata sarnastele küsimustele ning saadud vastused võimaldavad meil teha muudatusi ka distantsõppe lõpusirgel. Ühelt poolt saime teada, et nädalaplaanide formaat toetab distantsõppe läbiviimist hästi, teiselt poolt mõistsime, et videotunde (ka lihtsalt sotsialiseerumiseks) võiks rohkem olla, ja selle kallal hakkasid õpetajad kohe tegutsema.
Praeguseks oleme otsustanud, et Rahumäe põhikool jätkab distantsõppega õppeaasta lõpuni, et õppijate seni saavutatud oskusi edasi lihvida. Viimastel nädalatel kavatseme toetuda oma kooli kaunite kunstide õppetooli ringijuhendajatele, kellega koostöös koostame virtuaalse loovusülesannete kogumiku. Ühendame aineteadmised ja huvitegevuse. Kogumiku ülesanded on mõeldud eeskätt neile, kes on õpiväljundid saavutanud ja tahavad loovas võtmes edasi õppida. Nii saab kool naasta tasapisi huvitegevuse juurde ning aineõpetajatel on parem toetada neid õppijaid, kes lisatuge vajavad.
Mida on distantsõpe meile õpetanud? Oleme saanud kinnitust, kui oluline on rahulik õpimeeleolu ja hoitud tunne, et õppimine oleks sisuline. Teiseks on oluline arvestada sellega, et kõik, mida on õpetatud, ei pruugi olla kinnistunud. Kolmandaks on distantsõppe kogemuse aus (ja mõnikord valus) analüüs väärtuslik sisend tavaõppe täiendamiseks.
Ma ei tea millisest Rahumäe koolist räägib artikli autor. See Rahumäe kool, mida mina lapsevanemana tean, on karantiiniaegses e-õppes 100% läbi kukkunud. Kuni koolivaheajani ei toimunud lapsel mitte ühtegi reaalajas virtuaaltundi. Umbes 80% õppest seisnes ülesannete eKooli panemises ja siis hilisemas kontrollimises. Teistelt lapsevanematelt kuulsin ka seda, kuidas hinnet alandati nt seetõttu, et laps ei saanud lihtsalt ülesandest aru. Jutt käib 7.-8. klassidest, kus tuleb juba rinda pista keerulisemate reaalainetega, mille iseseisev õpikust omandamine ei ole lastele jõukohane. Soovitaksin nii käesoleva artikli autoril kui kõigil Rahumäe kooli õpetajatel ja eelkõige juhtkonnal tutvuda siinsamas lehes ilmunud Barbi Pilvre artikliga https://opleht.ee/2020/05/opilane-ei-ole-arvutiliides-e-kool-vajab-opetajat-mitte-tuge/. Lisaks kõigele otsustati Rahumäe koolis lihtsalt nö lambist lõpetata õppetöö 15. mail ära. Heakene küll, algklasside lastel võibolla on koolis väiksem koormus ja on täitsa OK minna varem suvepuhkusele. Aga põhikooli vanemas astmes ei ole see aktsepteeritav.
Ilmselt räägime samast koolist, kuid erineva nurga alt. Vaatlen enda kogemust haridustehnoloogi ja õpetaja poolelt. Koolijuht, mõni kolleeg või keegi teine lapsevanemana kirjeldaks enda kogemust veel omamoodi ning tõde ongi kuskil kõikide vahepeal. Õpetajaid on palju, lapsi veel rohkem ning lapsevanemaid veelgi rohkem. Vaatenurk sõltub väga palju sellest, mida oluliseks peetakse, mida märgatakse ja millist infot omatakse. Kommunikatsioonis võib midagi alati nö tõlkes kaduma minna. Soovitatud artikkel on minul loetud ning olen nõus, et väärtuslik kõikidele haridusega seotud inimestele. Otsused, mis puudutavad koolitöö korralduslikku poolt, on seotud kooli juhtkonna tasandiga ning koolidele antud juhistega. Koolijuht on alati valmis täpsustavat infot andma.
[…] Käesoleval nädalal ilmusid artiklid Õpetajate Lehes Triinu Pääsikult ja Maarika Liivamäelt ning Õhtulehes Marika Saarelt: https://opleht.ee/2020/05/distantsope-andis-vabaduse-oppida-kuidas-seda-vabadust-sailitada/ https://opleht.ee/2020/05/hea-opetaja-kuidas-ma-saan-sind-toetada/ https://www.ohtuleht.ee/1002499/ettepanek-on-aeg-neljapaevaseks-koolinadalaks?fbclid=IwAR04jReCHLtmAzzBOPJ4wjH9SZf0AUQ2eHxlo-nwcKKLhCsII87zmMzJkNU Nädala eest ilmus Triinu Pääsikult veel teinegi artikkel: https://opleht.ee/2020/05/distantsope-kui-iseseisvuse-trenn/ […]