Külvasin heldele põllule (4): Mida ütles kirjanik Aadu Hint?
Sissejuhatuseks
Oma mälestused õpetaja-aastatest panin kirja aastal, mil järjekordselt oli tuttavatega juttu, et koolides on väga palju vägivalda ja pandeemia tõttu on aeg üldse keeruline. Mulle meenusid aastad 1959 ja 1960–1962. Aastal 1959 olin õpetaja Muhus Piiri 7-klassilises koolis ning aastatel 1960–1962 Saaremaa Leisi keskkoolis, enda kooliaeg alles värskena meeles.
Olin otsustanud valida õpetajaameti ja seepärast hakkasin meelsasti õpetajaks, kui see ettepanek mulle tehti. Nooruke ja optimistlik olin. Teadsin-tunnetasin, et suhtun oma õpilastesse heatahtlikult, soovisin õpetada neile ka elutarkust. Ja aeg ei petnud mind – ma külvasin heldele põllule. Rohkem kui poole sajandi tagune eluperiood kujunes huvitavaks, sisukaks, tänulikuks …
Enda Naaber, Saaremaa
II OSA: Kas õpetaja võib ka valetada?
III OSA: Lugesin lastele Juhan Liivi
Korraga välkus mu peas mõte: „Kas see mees on tõesti kirjanik Aadu Hint?“ Võõras mees kirjutas midagi taskumärkmikusse ning pöördus äkki minu ja laste poole: „Kuidas elu läheb?“
Poistest üks seisis võõrale mehele lähemale: „Mu ema ütleb selle peale: „Vaevaliselt.““ Mees ei kergitanudki oma tihedaid kulme. Võttis taskust rahakoti ja palus müüjat: „Ostaksin lastele kompvekke. Üks kilo!“
Naised leivasabas pistsid pead kokku.
Esimees Aadu tuli minu juurde ja ütles: „Tema on kirjanik Aadu Hint!“
„Teeme elu magusaks,“ naeris kirjanik ja andis kompvekid minu kätte.
Ja ma ei tea miks, aga äkki poetasin tasa: „Olen lugenud teie romaani „Tuuline rand“. Ega Saaremaal üksi pole tuuline, Muhumaal on ka.“
Korraga vaatas ta mulle ainiti sügavalt silma: „Kui te sellest olete aru saanud, siis on teil õigus lapsi õpetada!“ – „Tänan!” Ja punastasin heameelest. See oli mulle esimene suur tänu töörohkete kuude eest Piiri 7-klassilises koolis.
„Näete, need on mu lapsed! Läheme tuleval nädalal Väikse väina parve ehitama.“ – „Ehitage ilus parv … Ja saagu poistest tublid kalamehed,“ ütles Aadu Hint.
Müüja teatas: „Tänane leivaauto ei tulegi. Olevat tee peal katki läinud.“
Naised sabas kukkusid kisama: „Ruudi on ehk end jälle purju joonud ja ei suuda rooli taga seista!“
Kirjanik pöördus nüüd esimehe poole: „Kas Muhus juuakse palju?“ – „Jah, tavalisest rohkem!” – „See on siis ka saarte vähktõbi,“ muutus kirjanik Hint mõtlikuks. Pani pähe oma valge mütsi, tuli ja jättis minuga kättpidi nägemiseni. Kauplus tühjenes ja lapsed tulid mind koju saatma.
• • •
Mure ja rõõm istusid minus nagu kaalukausil, ja nõnda sukeldusin suvesse. Esimees Aadu ise oli lubanud meile Väikse väina äärde parve jaoks materjali tuua. Ema küsis aga õhtul kodus: „Millele sa mõtled, laps?“ „Lapsõpetaja” mõtles elule, nagu see siis oli. Ja kaalus oma järgmisi samme sügavalt.
Kui olime parve kahe päevaga valmis saanud, võtsime ette retke Saaremaa poole Kupjalaiule. See oli omaette maailm! Luiged ujusid siinsamas, konnakotkas tiirles meie kohal. Raivo kui kõige vanem arvas: „Mina õpin meremeheks!“
Tüdrukud, kes meile lodjaga järele tulid, olid ka nagu uues maailmas. Ja nad hakkasid valjusti unistama. Kes lubas arstiks õppida, kes õpetajaks, kes ajakirjanikuks. Väike Anu aga arvas tõsiselt: „Mina hakkan Väikse väina paadimeheks!“
Meie kaunis suvi möödus märkamatult. Paar nädalat enne õppetöö algust teadsin, et esimesel koolipäeval olen ma jälle koos lastega Piiri koolis. Kuid mitte kauaks – aasta lõpuni. Siis pidi vana õpetaja tagasi tulema.
Uus esimene klass oli eelmisest elurõõmsam, kärsitum. Rohkem kui pooled oskasid juba lugeda ja tähti kirjutada. Aga Üllel oli raskusi. Ta oli tunni ajal kuidagi hajameelne. Ja aina vaatas aknast välja. Hiljem taipasin, et ta on ka närviline. Kui ma tema emaga vestlema läksin, kadus Ülle ise kodunt.
„Teate, Üllel on kasuisa ja ükskord ta peksis tüdrukut. Sellest ajast ongi ta närviline, kergesti erutuv. Ainult teil, noorel inimesel, võib jätkuda tema õpetamisel kannatust. Ma nii väga loodan, et ta hakkab koolis ka teistega seltsima.“
„Kas ta ehk sooviks oktoobrilapseks astuda? Me teeme igasuguseid üritusi, mis viivad laste mõtted õppetööst eemale.“
„Aitäh, ma räägin temaga! Täna kirjutas ta ise sundimata terve vihiku tähti täis.“
„Kui vaja, võin ma teda kodus aidatagi.“
„Ei, ärge seda tüli endale tehke, me saame siin ise hakkama.“
„Aga kasuisa?“
„Ta läks meie juurest kaks aastat tagasi uut õnne otsima.“
Kui ma emakeeletunnis Ülle pingi kõrval seisma jäin, kattis ta oma vihiku kätega. Mida ta varjas? Läksin tahvli ette ja kirjutasin sinna koduse ülesande. Kõik kirjutasid selle oma päevikusse, kuid Ülle pani hoopis pliiatsi käest lauale. Kui ta järgmisel päeval kooli tuli, oli tal aga kodune ülesanne tehtud. Terve lehekülg sõna „EMA“ vihikusse kirjutatud. Aga teisele leheküljele oli ta ise kirjutanud: „MINA OLEN OKTOOBRILAPS.“
Nutikas! Ja nädala pärast võttis pioneerimalev Ülle oktoobrilapseks.
Kui tahtsin anda lastele koduseks ülesandeks kirjutada vihikusse sõna „ISA“, sain mõttesabast kinni. Neljal lapsel ei olnud isa. Ja me kirjutasime „VANAEMA“. Siis „KOOL“, siis „OKTOOBRILAPS“, siis „PÄIKE”, „SÜDA”, „ALLIKAS”. Ja veel palju kauneid, armsaid sõnu emakeelest.
• • •
Kooliaias oli Ülle kõige tublim. Seda märkasid ka tema klassikaaslased. Ja arvasid: „Üllest saab hea aednik!” Esimest korda Ülle naeratas ja kui ta järgmisel päeval oktoobrilaste joonistamisringi tuli, ütles ta pärast vaikselt: „Mu ema ütles, et te, õpetaja, olete ka aednik.“
Võib-olla olingi. Ma ei karjunud kunagi laste peale, nagu tegi seda üks mu kolleeg: „Ah te suure sita sees viltu kasvanud õunapuud!“ Aednikuks ülendatuna mõtlesin lastele tunnis peale kohustusliku programmis ettenähtu mõndagi. Näiteks, kui nad väsima hakkasid. Kord oli mul kaasas fotoaparaat Ljubitel, mille olin ostnud juba 7. klassis. Kõik tahtsid pildistada!
Oktoobripeoks valmistusime aegsasti. Olin teinud instseneeringu Tammsaare Vargamäe lastest. Laulmise tunnis saime selgeks paar rahvalaulu ja ühe Muhu laulu „See oo väike Muhu“. Meie pidu läks imetoredasti. Ja kui ma mõtlesin sellele, et kooliaega oli jäänud mul veel ligi kaks kuud, valmistasin kõik tunnid lausa fantaseerides ette.
Alustasime kolmandas klassis legendide kogumisega. Ja lapsed hõiskasid: „Minu vanaema teab legendi, kuidas Liiva kirikut ehitati.“ – „Minu ema mäletab, et lapsepõlves käisid nad mängimas ühel suurel kivil, millel on istumise ase.“ – „Isa jutustab vahel ikka, kuidas Vanapagan tahtis Muhu saart uputada.“ – „Minu vanaisa on aga teinud Muhust laulusalme!“
Rõõmsad päevad klassis ja matkadel väina äärde, metsa, lausa lendasid käest. Jõulud tulid suure lumega ja igal laupäeval oli meil suusamatk lähemas ümbruses. Tihti tuli meiega koos ka kehalise kasvatuse õpetaja.
Jõululaupäeval süütasin klassis küünla. Siis äkki hakkasid nad laua alt oma küünlaid välja võtma ja pidasime pikema vaikusehetke, kui olime küünlad süüdanud. Järgmisel päeval tuli kooli haridusosakonna juhataja Milvi Üksik. Koolidirektor ei teadnud sinnamaani, et ta oli mu onutütar. Ta ütles mulle vandeseltslaslikult: „Kui sul tuleb jõulude pärast pahandusi, siis ma aitan sind supist välja!“
Aga pahandusi ei tulnud! Ema rääkis, et pärast teist küüditamist olid muhulased hakanud rohkem kokku hoidma. „Pärast tormi tundub päev ikka helgemana …“ rääkis ema.
Kuid teades, et ma tahan uue aasta algul jälle kalatööstusse tööle minna, raputas ta pead. Ja siis tuli lahendus ise. Onutütar tuli õhtul koju hea uudisega: „Enda, sa saad järgmise aasta septembrist ametikõrgendust. Saadan su Leisi keskkooli eesti keele õpetajaks – sa saad hakkama!“
• • •
Aga enne seda oli pikki kuid. Ja jälle oli onutütar see, kes lahenduse leidis: „Oled emale kanalas abiks. Suvel puhkad ja sügisel lähed Leisi.“
Esimest korda rääkisin, et kui ma olen natuke raha teeninud, lähen edasi õppima Tartu ülikooli eesti keelt ja kirjandust. Ma tahtsin kogu oma elu siduda lastega!
Jõulu esimesel pühal kutsusin lapsed Piiri männikusse, kus tegime lõkke ja küpsetasime tuhas kartuleid. Kõik olid kaasa võtnud kuivatatud kala. Minul oli kotitäis limonaadipudeleid ja šokolaadikomme. Oli minu lahkumise „pidu“. Kuid lõkke juures me sellest ei rääkinudki! Jalutasime metsas ringi. Poisid olid omaette, tüdrukud omaette. Pärast seda tulid nad mõtlikena lõkke äärde sooja. Tundsin, et enne kui lahkume, pean midagi ütlema.
Lõkkesilm hakkas kustuma … Tulime suurele teele välja ja seal jätsime nägemiseni.
Ma astusin koduuksest sisse naeratades: „Häid jõule!“
„Sullegi. Oli sul tore lahkumine?“
„Jumal tänatud, keegi meist ei nutnud.“
„Kas sa ise ka mõistad, et … külvasid heldele põllule? Kuigi sa ise oled ju ka alles laps,“ ütles ema, see lihtne külanaine, kes elus kõige rohkem armastas headust, ausust, töökust ja tõde.
• • •
Pedagoogitööle Leisi keskkooli jõudsin 1960. aastal. Talvel ja kevade läbi olin emal kanalas abiks. Suvel kutsuti mind Leisi keskkooli direktori juurde.
Augustis algasid õpetajate päevad, kus räägiti uue õppeaasta kohustustest, millest ma enam õieti midagi ei mäleta. Ainult seda, et üks endine kolleeg Muhu päevilt tegi imestunud silmad, kui kuulis, et ma olen saanud ametikõrgendust ja asun 1. septembrist Leisi keskkooli eesti keele õpetajaks.
Oli 1960. aasta 1. september. Seisin õpetajate toas akna all ja mõtlesin: „Mul on täna sünnipäev, aga keegi siin ei tea seda ja ma olen nii üksi võõraste inimeste keskel. Miks ma tulin kodust nii kaugele?“
Tegelikult ju unistasin ma Tartu ülikooli eesti keelt ja kirjandust minna õppima. Mu emakeel võlus mind ja ma olin uhke, et valdasin ka Muhu murrakut.
Kell 9 algas aulas pidulik päev. Direktor Boris Kivi pidas kõne ja rõhutas, kui tähtis on, et õpetajad oma tööd armastaksid. Et me kasvatame uut põlvkonda ja peame andma edasi oma elukogemused ning teadmised.
Järgneb.