Arvustusvõistlus Kapsas: Vitamiin mõtetele

Maailmas on väga palju raamatuid. Kuidas valida, mida lugema hakata? Üks võimalus on lugeda raamatuarvustust ja teha selle põhjal otsus. Et jaguks häid arvustusi ja arvustajaid, kuulutasid Eesti Lastekirjanduse Keskus ja ajakiri Hea Laps läinud aasta sügisel välja raamatuarvustuste kirjutamise võistluse Kapsas. Selle eesmärk oli ärgitada 6.–9. klassi õpilasi raamatuid lugema ja neid siis arvustama. Õpetajate Leht avaldab selles ja järgmistes numbrites neli võitnud arvustust.

• Brenda Regina Reinaru, Tartu Hansa Kool, 7. kl, õpetaja Lea Sokman
• Arvustusvõistluse Kapsas 1. koht 6.–7. klasside arvestuses
• Kristi Piiper „Tõde või tegu“, kirjastus Varrak, 2022 

„Tõde või tegu“ jäi mulle esmalt silma raamatupoe noortekirjanduse riiulil oma lihtsa, kuid müstilise kaanepildiga. Lehitsesin, lugesin lõiguti siit-sealt. Tundus, et tegevustik on parajalt tempokas ja kaasahaarav. Ost jäi sooritamata, püüdsin säilitada praktilist meelt ja mitte viia koju tõsiselt arvestatavat konkurenti kooliõpikutele. Veidi aja pärast hakkasin otsima kohustusliku kirjanduse raames noorteromaani. Raamatukogu töötaja soovitas teiste hulgas „Tõde või tegu“ ning nii valisingi teose, mis oli juba varem mind kõnetanud.

Raamatu keskne tegelane on viieteistaastane Stella, peategelased on ka tema parim sõbranna Kärt ja poiss-sõber Johannes. Stella peab toime tulema väga erinevates olukordades ja keskkondades, suutma taluda kõige valusamaid saatuse hoope ja kibedat tõde. Noore neiu tee oma äkitselt kadunud emani on äraütlemata pikk ja nurgeline, vürtsitatud paanika, kaotusvalu, pettumuse, viha, süütunde, halvustavate hinnangutega. Vastukaaluks saab ta tunda tõelist sõprust, omakasupüüdmatut armastust, usaldavat suhtumist ja tema poolt olevat saatust äärmuslikult ohtlikus olukorras.

Romaan on paeluv tänu mitmepalgelistele suhetele ja eri ühiskonnakihtidesse kuuluvatele tegelastele. Värvi annavad juurde sookaaslasest partnerit eelistavad noored. Mulle meeldib lugedes end raamatukangelaste sekka mõelda, kellegagi neist samastuda või hoopiski sõbrustada. Siin leiaks endale kirjandusliku kaaslase suur hulk lugejaid, sest karakterid on servast serva. Ühes klassis õpivad näiteks homofoobist allilmabossi poeg, kes on gei, depressiooniga maadleva üksikema laps, eakate vanemate pesamuna, ülimalt rikka perekonna järeltulija, alkohoolikust vanuriga kodu jagav neiu. Arvan, et raamat aitab kujundada sallivust ja erinevuste mõistmist ühiskondlikus ruumis. Samas võib kaaslase omapärast saada viimane päästev õlekõrs, paraku mitte kõige sõbralikumal moel.

Kuigi raamatus on lehekülgi ligi poolsada, sujub lugemine päris tempokalt. Tekst on trükitud mõistlike reavahedega ja autori kasutatud keel lihtne, igapäevane, aga samas ilmekas. Sündmustik on tihe ja vaheldusrikas. Ülesehituses on mulle meeltmööda, et hirmuhigi tekitavad episoodid on tasakaalus meeldivate lahendustega. Inimkaubanduse ohvriks sattumise libe tee toob lugedes hinge õuduse, kuid noori on vaja niisugusest ohust teavitada ja kaasahaarav lugemisvara on selleks sobiv võimalus.

Keeruline, kurb, mõtlemapanev on Kärdi ja õpetaja Veikko Väädi suhe. Kui algul tundub see üksnes keelatud armastusena, mille eest neiu hakkab võitlema, siis hiljem meesterahva tõelise olemuse teadasaamine on julm. Emotsionaalselt sain vägagi läbi raputatud, tundub, et autor on elus varitsevate ohtude fookusesse tõstmise oma südameasjaks võtnud.

Oluline roll sündmustikus on omistatud selgeltnägijale, kelle sõnad osutuvad tõeks ja annavad Stellale olulisi juhtlõngu. Tahaksin autorilt küsida, kuivõrd ta ise usub ennustusi ja eriliste võimetega inimesi. Mina pole eluraskustes sel moel abi otsinud ja paraku jäi mu arvamus ka pärast lugemist endiseks.

Mind teevad ettevaatlikuks pinged Stella ja Marta vahel, on raske mõista ema käitumist oma poja hinge kahjustaval viisil. Võtan siit argiellu kaasa teadmise, et täielikult kindel saan olla vaid iseendale ja kõik arusaamatused püüan võimalikult kiiresti ära lahendada. Tore on tõdeda, et tõelisi tundeid ei suutnud kurjad väljamõeldised hävitada.

Lugedes hakkasin juurdlema sõpruse, armumise ja armastuse piiride üle. Mis ajendas Priitu võtma Stella aitamiseks seesugust riski? Kui kaugele võinuks areneda nendevahelised soojad suhted ja miks seda siiski ei toimunud? Inimhingede lävimisest huvitatud lugeja leiab sellest raamatust rohkem, kui arvata võis.

Romaani kesksel kohal on siiski Stella tee emaga taaskohtumiseni. Autor paneb noored tõeotsijad riskantselt, kohati iseennast ohtu seadvalt käituma. Pean siinkohal silmas eelkõige haiglate ja ravimitega seonduvat. Lugeda on ääretult põnev, kuid taas taban end mõtlemast piiridele. Seekord püüan tõmmata kujuteldava joone reaalselt ellu viidavate ja pigem vaid raamatulehtedele jääda võivate tegude vahele. Täielik tõde selgub ning kinnistub raamatu lõpus ülimalt kriitilises olukorras, mistõttu emotsionaalsemad lugejad võiksid viimased kaks peatükki jätta päevasele ajale.

Soovitan „Tõde või tegu“ lugeda paljudel minuealistel ja veidi vanematel noortel, kes suudavad analüüsivalt mõelda. Lugejad, kes saavad käitumiseks inspiratsiooni raamatukangelastelt, võiksid olla keskmisest ettevaatlikumad ja tasakaalukamad. Kindlasti kehtib see ka igapäevaelus negatiivse tähelepanu otsijate kohta. Teos tõstab esile ilusad tunded ja inimhinge väärtused, kuid näitab ka nende võimalikku pahupoolt. Tõe otsingul toimunud tegudest osa on väärt järgimist, ent mingi hulk võiks jääda üksnes lugemiselamust pakkuma.

„Tõde või tegu“ avardas minu maailmapilti ja ergutas mõtteid, manitses mind enne suhtesse tormamist kuulama ka mõistust. Müstiline kaanepilt mustal taustal tõotas kokkupuudet hämarate tegudega, ärevat pinget, mis läbib kogu teost. Ettekujutus raamatust enne lugemist langes kokku tegelikkusega.

Loe ka:

Tüdruk, kes seisis kuristiku serval

Kas on tulnud aeg teha üks lennutiir Kuule?