Õpetajaametile mõeldes: kõike ei saa taandada võitlusele palgatõusu nimel
Hiljuti saatis hea kolleeg, kes kaitses oma doktoriväitekirja Praha ülikoolis, mulle Comeniuse vande. Tšehhimaal on kombeks, et iga õpetaja või õppejõud annab selle vande ülikooli lõpetamisel ja enne iseseisva tööga alustamist. Tekst on selline.
Õpetajana on minu töö järgmise põlvkonna harimine, mis on üks suuremaid inimlikke ülesandeid. Minu eesmärk selles tegevuses on edasi anda ja uuendada neid teadmisi, kultuuri ja oskusi, mida inimkogemusena siiani kogutud.
Ma olen oma tegevuses aus ja õiglane ning aitan kaasa kõikide oma õpilaste arengule niiviisi, et igaühest võiks kasvada täiuslik inimene vastavalt tema võimekusele ja kalduvustele. Ma püüan toetada ka lastevanemaid, hooldajaid ja teisi, kes vastutavad laste ja noorte hariduse eest oma töös nendega erinevaid ülesandeid täites.
Ma ei avalda mulle usaldatud konfidentsiaalset informatsiooni ning austan laste ja noorte privaatsust. Ma kaitsen nende füüsilist ja psüühilist puutumatust.
Ma püüan hoida minu hoolde usaldatud lapsi ja noori poliitilise ja majandusliku ärakasutamise eest ning kaitsta igaühe õigust kujundada oma religioosseid ja poliitilisi veendumusi.
Ma teen pidevalt jõupingutusi oma professionaalsete oskuste hoidmiseks ja arendamiseks ning pühendun õpetaja elukutse kõrgetele ja üllastele eesmärkidele; toetan igati oma kolleege nende töös. Ma töötan oma kogukonna huvides ja püüan suurendada lugupidamist, millega ühiskond suhtub õpetaja töösse.
Mõtlesin selle teksti sõnumile ja olukorrale Eestis õpetajate hoiatusstreigi järel. Ei ole asjad kiita ja seda väga mitmes mõttes. Õpetajat on meil ikka maa soolaks nimetatud ja küllap osa neist on seda mingil määral praegugi – ega oma hea töö eest kõrget palka väärivad õpetajad pole otsa saanud. Aga kui mõelda, mida õpetaja elukutse valik ja tegelik töö päriselt tähendavad, siis peaks küll mõistma, et kõike ei saa taandada võitlusele palgatõusu nimel.
Lõputu ühe trummi tagumine
Tuleb nõus olla ka Madis Kallasega, kes ütleb, et õpetajate palgatõus ei saa tulla maakoolide sulgemise arvelt. Ei saa ju elu maal seetõttu ära lõpetada, et riigil polevat raha. Ametiühingud (kuhu kuulub vaid umbes 24% õpetajaist!) on küll oma esimehe ja juhatusega pidevalt pildil, aga pigem mitte kõige paremas valguses, kõnelemata tegutsemise tulemustest, mis õpetaja elu kergemaks teeks. Millegipärast tahetakse õpetajatest luua ühekülgne palganõudja kuvand, kes peab ennast teisi vajalikke ameteid pidavatest inimestest paremaks.
Lapsed ei tohi hoidmata ja õpetamata jääda – seda ei luba õpetaja kutse-eetika, aga miks peaks streikima õpetaja, kelle töötasu on 2300 eurot kuus? Tõsi, palgad erinevad piirkonniti, koolitüübiti, omavalitsuse hariduspoliitikast lähtuvalt, ent lõputu ühe ja ainsa trummi tagumine ei vii mujale kui negatiivse suhtumiseni kogu aktsiooni. Lõputu ja kesiselt argumenteeritud nõudmiste esitamine ei muuda õpetajat väärikamaks ega tõsta tema professionaalseid oskusi.
Ehk on kellegi huvides näidata kohaliku koolivõrgu ja õpetajate probleeme taandatuna vaid töötasule? Hiljutine haldusreform pole ilmselt soovitud tulemusi toonud? Soovitan tutvuda raamatuga „Kas Eesti PISA on viltu?“ (autorid Kaire Põder, Triin Lauri ja Andre Veski, Postimees, 2023). Tuleb välja, et viltu on nii mõndagi – seda näitab ulatuslik statistiline materjal, sh õpetajaid puudutav.
Igaüks õpetajaks ei kõlba
Tuletan meelde, et õpetajate palka on korduvalt tõstetud, seda pole tehtud aga politseinikel, päästjatel ega meditsiiniõdedel. Ühiskonnas on kõik elukutsed vajalikud, kuid mõista tuleks ka ühe või teise ameti ja kvalifikatsiooni omandamisega seotud õpinguid, igapäevaseid töökohustusi (koormust) ning vastutust. Näiteks haiglas on tippkirurgil ja sanitaril ju erinev töö, erinev vastutus ja ka erinev töötasu. Sanitarina võib töötada ka põhikoolilõpetanu, tippkirurg õpib vähemalt 15 aastat. Vaja on mõlemaid, aga sanitar operatsioonilaua juures siiski ei tegutse.
Pean lugu kõigi haridusastmete töötajatest, kuid siingi tuleb arvestada sedasama mis tohtrite puhul. Kunagistest lasteaiakasvatajatest tehti õpetajad – nime poolest, teame ju, et lasteaias on põhirõhk kasvatusel, mitte õpetamisel. Miks ei kõlvanud ametinimetus „lasteaiakasvataja“? Tema töökoht on uuest nimetusest hoolimata lasteaias.
Õppima-õpetama hakatakse ikka koolis. Lasteaias töötamiseks on nõutav bakalaureusetaseme haridus ja selles pole midagi taunimisväärset, kuid gümnaasiumis niisuguse haridusega füüsikat ja teisigi aineid ei õpeta. Gümnaasiumiõpetaja on teistsuguse kvalifikatsiooniga spetsialist. Kui lasteaednik vastutab laste koolivalmiduse eest, siis gümnaasiumiõpetaja vastutab ülikoolivalmiduse eest. Vaja on tagada nii üks kui teine, kui soovida lastele ja noortele ladusat ja edukat haridusteed.
Sõjaeelse Eesti Vabariigi ajal (kuni 1940) olid õpetajate ametiülesanded ja võimalikud töökohad täpselt kirjeldatud. Praegugi on see paljudes riikides nõnda: õpetaja teab, kas ja kuidas ta oma tööd ja karjääri plaanida saab. Kahjuks on haridusse (ja poliitikasse) tulnud palju aktiviste, kes hüsteeriliselt omakeskis välja mõeldud õigusi taga nõuavad ja lõputut töökohtadevahelist „rändamist“ (nn eneseteostuse otsingud) propageerivad, tegelikult ise midagi vastu andmata.
Kõik peaksid võrdsed olema ja võrdselt kõrget palka saama, aga paraku igaüks igale ametikohale ei kõlba. Praegu nagu ei tohikski kõnelda professionaalsusest ja tulemuslikust tööst, sest innovatiivsus ja uued õpikäsitused olevat tähtsamad, ja mis seal salata – professionaalsust on vähemaks jäänud. Ülikoolidki pole suutnud senini selgitada, milles uus õpikäsitus seisneb, klassikalist pedagoogikat ja Eesti koolilugu tundmata ei saagi üleskiidetud uue otstarbekust ja kasulikkust hinnata. Kui endal ülikoolidiplomit (teadmistest-oskustest rääkimata!) pole, siis kõik need, kellel see on, väärivad tühistamist kui konkurendid tööturul või lihtsalt teadjad inimesed.
Ometi on Eestis siiski veel asjatundjaid kõikides valdkondades – energeetikast pedagoogika ja põllumajanduseni. Ja lärmi ning vägisi vastandamisega ei saavutata midagi.
Mida arvab õpilane?
Hoiatusstreigi juurde tagasi tulles küsin: kas lisaks lõputule palgapommimisele võiks tahta näiteks, et reguleeritaks õpetaja töökoormust? Või kas ei võiks riiklikud õppe- ja ainekavad olla professionaalselt koostatud dokumendid, millest lähtuvalt õpetaja saab oma tööd kujundada? Kas oleks arukas õpetaja vabastada nendesamade õppekavade põlve otsas koostamisest, sest ta lihtsalt ei oska seda ning muud ülesanded kasvavad nagunii üle pea? Kas ei võiks ülikoolist tulla välja selline spetsialist, kes valdab nii oma ainet ja metoodikat kui ka omab ettekujutust lapse arengust?
Loomulikult ei anna praegune, sageli vaid nädalalõppudel omandatav kõrgharidus seda asjatundlikkust ja kultuuripilti, mis tekitaks õpilastes huvi ja lugupidamist nii õpetaja kui ka õpetatava aine vastu.
Ja lõpetuseks: küsin sedagi, miks pole nendes palgalahingutes kordagi räägitud õpilastest, kes on ju otseselt mõjutatud sellest, missugune õpetaja klassi ees seisab. Õpilastele pole midagi halvemat kui juhuslik ja pidevalt töökohti vahetav, st mitte oma töösse süvenev inimene õpetaja rollis. Ehk on põhjust mõelda ka sellele, mida õpilased aastate möödudes oma õpetajatest (või koolist) mäletavad. Kui mäluniit katkeb, pole ka kultuurikatkestuseni pikk tee minna.
Lugege veel kord üle, mida tšehhi õpetajad oma ametis oluliseks peavad – tööeetikast kollegiaalsuse ja enesearenduseni. Esimese kutse-eetika koodeksi Eestis koostas Eesti Õpetajate Liit juba 1922. aastal. Veelgi tähelepanuväärsem on Aleksander Ploompuu raamatuke „Mida nõutakse meie õpetajailt?“ (vt Digarist ajakirja Kasvatus nr 4/1928). Neis kirjapandu on meile ka praegu oluline, kui tahame olla professionaalsed õpetajad.
Loe veel arvamusi õpetajate palga teemal:
- Heljo Pikhof – Pikaajalise plaani ja konkreetsete lahenduste väljapakkumine on haridusministri ülesanne
- Tõnis Lukas – Õpetajate palgatõusu ja karjäärimudeli kokkuleppeta jääks ühiskonna areng seisma
- Reemo Voltri – Õpetajate töötasu peab olema kollektiivlepinguga tagatud
Urve Läänemets kirjutab, et kunagistest lasteaiakasvatajatest tehti õpetajad-nime poolest, teame ju, et lasteaias on põhirõhk kasvatusel, mitte õpetamisel. Õppima-õpetama hakatakse ikka koolis. Ja samas kirjutab, et lasteaednik vastutab laste koolivalmiduse eest. Siin on vastuolu kahe väite vahel.
Kasvatajad nimetati ümber juba 2000.aastal.
Lasteaed on koolieelne lasteasutus, kus eelkooliealised lapsed omandavad alushariduse. Ja alushariduse eesmärgiks on toetada laste individuaalsust, loovust ja mängu kaudu õppimist. Lapse heaolu ja õppimise toetamiseks saab lapsevanem teadlikult suunata väikelapse arengut ja loomulikku õpihimu läbi rääkimise, mängimise ja lihtsate oskuste õpetamise.