Külvasin heldele põllule (5): Kirju päevaderida

29. okt. 2021 Enda Naaber kirjanik, ajakirjanik, õpetaja aastatel 1959 ja 1960–1962 - Kommenteeri artiklit
Enda Naaber (1959).

Sissejuhatuseks

Oma mälestused õpetaja-aastatest panin kirja aastal, mil järjekordselt oli tuttavatega juttu, et koolides on väga palju vägivalda ja pandeemia tõttu on aeg üldse keeruline. Mulle meenusid aastad 1959 ja 1960–1962. Aastal 1959 olin õpetaja Muhus Piiri 7-klassilises koolis ning aastatel 1960–1962 Saaremaa Leisi keskkoolis, enda kooliaeg alles värskena meeles.

Olin otsustanud valida õpetajaameti ja seepärast hakkasin meelsasti õpetajaks, kui see ettepanek mulle tehti. Nooruke ja optimistlik olin. Teadsin-tunnetasin, et suhtun oma õpilastesse heatahtlikult, soovisin õpetada neile ka elutarkust. Ja aeg ei petnud mind – ma külvasin heldele põllule. Rohkem kui poole sajandi tagune eluperiood kujunes huvitavaks, sisukaks, tänulikuks …

Enda Naaber, Saaremaa


I OSA: Olin lapsõpetaja

II OSA: Kas õpetaja võib ka valetada?

III OSA: Lugesin lastele Juhan Liivi

IV osa: Mida ütles kirjanik Aadu Hint?

Siis lugesid õpilased luuletusi, laulis kooli segaansambel ja õpetaja Leili Maaker võttis sõna kui kooli parteialgorganisatsiooni sekretär. Ta rääkis, et me ehitame kommunismi ja just parteiliikmetel on vaja olla teistele eeskujuks. Ja et ta tuletas meelde – meil on koolis nagu igal uuel õppeaastal ka uusi õpetajaid –, siis ma andsin talle andeks tema paatosliku kõne parteist ja kommunismist. Need kaks sõna olid mulle kui noorele pedagoogile kauged ja udused asjad.

Pärast pidulikke sõnavõtte kingiti noortele õpetajatele lilli. Seda tegid lõpuklasside õpilased, kellest ma olin vaid neli aastat vanem. Kuid õnneks anti mulle 5. ja 6. klass.

Kui ma pärast aktust koridoris üksi akna all seisin, tuli mu juurde õpetaja Maaker: „Ära nukrutse. Meie koolis on toredad lapsed ja õpetajad.“

Teel korterisse aga painas mind ikka nukrus – mitte keegi ei tea, et mul on täna sünnipäev. Keerasin siis teelt tagasi ja ostsin punast hõõgveini ning uue plaadi Edith Piafi lauludega. Otsustasin sünnipäeva ikkagi tähistada. Kuid oh üllatust! – korteris ootas mind kiri mu endistelt õpilastelt Muhust ja telegramm kodust. Ja sünnipäevapidu oli missugune! Peas kuumles vein, laulis kuulus prantslanna, pererahvas kinkis mulle ilusa sulepeade komplekti. Lilled oli valinud perepoeg – valged nelgid.

Järgmisel päeval teati ka koolis, et mul oli 1. septembril sünnipäev. Veetsin õhtu koolimajas kokteili juues. Aga kui pärast kodus olin, kirjutasin oma päevikusse: „Olen siis jälle õpetaja … Aga mida ma suutsin õpetada eelmises koolis? Selgeks korratabeli, esimese klassi lastele lugemise ja kirjutamise, teistes nooremates klassides aga püüdsin ma lapsi kütkestada palju muuga, mida polnud kooliprogrammis. Kas ma suutsin neile jagada teadmisi?“ 

Mu laual oli nendelt kiri: „Kallis õpetaja Naaber! Õnnitleme Teid sünnipäeva ja esimese koolipäeva puhul. Meil on nukker meel, et Te meid maha jätsite. Kui jälle peame hakkama vana õpetaja järgi tuupima, siis põgeneme siit ära Teie juurde. Meil oli nii tore suvi. Parvlaev „Väike väin“ läheb kunagi muuseumisse, aga praegu teenib ta meid vapralt ka põhjatuulega. Tänu Teile me teame, et elu on nii huvitav ja ise peab palju oskama ning tahtma. Kui Muhu meile kitsaks jääb, läheme ülikooli. Kuid me ei tea, kas tuleme Muhusse tagasi. Mida me kolhoosis tegema hakkame? Rohkem ei taha me Teid kurvastada. Parvlaeva „Väike väin“ kapten ja reisijad. Ahoi!”

• • • 

2. septembril oli mul esimene tund 5. klassis. Õpilasi oli paarikümne ringis, tüdrukuid rohkem kui poisse. Ja kohe alguses sain tuttavaks Eero-nimelise poisiga. Kui teised olid minu tulles klassis püsti tõusnud, siis loivas Eero end ka lõpuks püsti, läks tahvli juurde ja kirjutas sinna suurte tähtedega: „Meid, lolle, tuldi õpetama!“

Hakkasin valju häälega naerma ja kõik peale Eero naersid. Viimane mossitas. Vist sellepärast, et ta ei saanudki mulle põntsu panna. Mu reageering oli talle nii ootamatu.

Alustasin tundi omaloomingulise luuletusega. Et ma selle autor olin, ma õpilastele ei öelnud. Ja pärisin lastelt, keda nad oma kodusaare kirjanikest tunnevad. Tunti Debora Vaarandit, ja keegi ütles, et Juhan Liiv on Muhus sündinud.

„Sa mõtled vist Juhan Smuuli?“

„Ah jaa, ajasin segamini.“

„Millal sa Juhan Liivi esimest korda lugesid?“

„Ema luges, et meie toal olevat must lagi. Muud ma ei mäleta.“

Laste lugemusest saingi esimesel koolinädalal palju teada ja mind hämmastas, et ka poisid olid juba enne kooli kodustega koos lugenud just luulet. Tüdrukud aga näitasid mulle oma salmialbumeid. Seal olid põhiliselt vanad tuntud laulud „Meil aiaäärne tänavas“, „Mu kodu on Roslagen Rootsimaa rand“, „Läänemere lained“, „Kodukotus“, „Stenka Razin“ jms.

Seadsime sisse lugemisvihikud, kuhu lapsed pidid kirjutama ka proosaraamatuist: autor, raamatu pealkiri, sisu, peategelased ja rahvalikke ütlemisi. 

Eero niheles ka järgmisel nädalal oma pingis. „Kas te, õpetaja, panete meid ka igasuguseid asju kirjutama?“

„Mis tähendab – igasuguseid?“

„Te ju olete ise palju rajooni ajalehes kirjutanud – luuletusi, artikleid … Ega te meid luuletama pane?“

„Kõike võib juhtuda!“ naersin ja panin Eerole käe õlale. Ta jäi korraga üsna vait ega vaadanud tunni jooksul mulle kordagi silma.

Siis tõusis Aleksander püsti. Nägin, et ta nägu oli higine ja ta närveeris. „Kas te ka sõimata oskate?“

Olin täitsa jahmunud, kuid suutsin seda varjata. „Saan ainult kurja lehma peale tigedaks!“ Klass pahvatas naerma.

Esimesel veerandil tuli mul kahele poisile – Handole ja Reinule – kirjutada eesti keele eest tunnistusele kaks. Eero õppis isegi neljale.

Järgneb 


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!