Külvasin heldele põllule (6): Vaimustus Jack Londonist
Sissejuhatuseks
Oma mälestused õpetaja-aastatest panin kirja aastal, mil järjekordselt oli tuttavatega juttu, et koolides on väga palju vägivalda ja pandeemia tõttu on aeg üldse keeruline. Mulle meenusid aastad 1959 ja 1960–1962. Aastal 1959 olin õpetaja Muhus Piiri 7-klassilises koolis ning aastatel 1960–1962 Saaremaa Leisi keskkoolis, enda kooliaeg alles värskena meeles.
Olin otsustanud valida õpetajaameti ja seepärast hakkasin meelsasti õpetajaks, kui see ettepanek mulle tehti. Nooruke ja optimistlik olin. Teadsin-tunnetasin, et suhtun oma õpilastesse heatahtlikult, soovisin õpetada neile ka elutarkust. Ja aeg ei petnud mind – ma külvasin heldele põllule. Rohkem kui poole sajandi tagune eluperiood kujunes huvitavaks, sisukaks, tänulikuks …
Enda Naaber, Saaremaa
II OSA: Kas õpetaja võib ka valetada?
III OSA: Lugesin lastele Juhan Liivi
IV osa: Mida ütles kirjanik Aadu Hint?
- Pedagoogitööle Leisi keskkooli jõudsin 1960. aastal.
- Kell 9 algas aulas pidulik päev. Direktor Boris Kivi pidas kõne ja rõhutas, et me kasvatame uut põlvkonda ja peame andma edasi oma elukogemused ning teadmised.
- 2. septembril oli mul esimene tund 5. klassis.
- Esimesel veerandil tuli panna kahele poisile eesti keele eest tunnistusele kaks.
Koolivaheajal külastasin mõlema lapse kodu. Hando elas Leisis, Rein kusagil Pammana kandis. Hando ema võttis mind vastu mornilt. Mulle tuli meelde saarlasest harrastusluuletaja ja kauaaegse pedagoogi Endel Reinarti luuletus „Vead“, kus ta ütleb, et laste vead, need on õpetaja enese vead.
Hando tuli koju parajasti siis, kui olin lahkumas. Tema ema oli leebunud. Aga Hando poole ta käratas: „Sa, laiskvorst, ise rikkusid oma koolivaheaja ära. Pead eesti keele ilusasti ära õppima. Sa teed ju selliseid vigu, kirjutad buldooser tugeva p-ga!“
„Aga see on uus sõna ja ma ei teagi, mis see puldooser õieti on.“
„Ainult oma nime oskad sa õieti kirjutada!“
„See asi pole nii hull,“ leevendasin, sest Hando oli näost punane nagu vähk. Tegin minekut.
Leisi surnuaia juures jõudis Hando mulle jalgrattaga järele. „Õpetaja, lubage mul varem kaks ära parandada!“ Vaatasin Hando suurtesse tõsistesse silmadesse ja tundsin, et pean seda lubama, kuigi direktori käest saan peapesu, kui asi välja tuleb. „Jah. Kirjuta kodune kirjand, homme saad küsimused. Valmistu nendele vastamiseks ja oledki vaba!“
Hando silmad niiskusid. Aga mina korrutasin kogu tee: „Mu laste vead, need on mu enese vead!“
• • •
Leisis elas sel ajal ka mu endine õpetaja Muhu-päevilt – Karoly Stern. Käisin nüüd tihti tema pool. Ükskord küsis ta, keda ma olen välismaa autoritest lugenud. Et meil kodus Muhus oli tänu Venemaale küüditatud onule palju raamatuid, leidsin sealt esimese väliskirjanikuna Jack Londoni. Ja ta sai mulle lähedaseks. Õppisin siis Orissaare keskkooli 9. klassis. Mäletan hästi Londoni raamatuid „Ürgne kutse“ ja „Valgekihv“.
Kui ta kuulis, et armastan külaerakut Vassili Randmetsa ja olen lugenud tema raamatut „Mõrv Metsamõisas“ (kuid see mulle ei meeldinud!), kergitas ta kulme. Ja lubas mind oma raamaturiiuli juurde. Sealt leidsin kerge vaevaga Jack Londoni „Merehundi“.
Muidugi ei suutnud ma oma vaimustust Londonist jätta jagamata ka õpilastega kirjandusringis. Ühes tunnis palus kuues klass mult samuti Londoni raamatutest rääkida. Ma andsin rariteedid „Ürgne kutse“ ja „Valgekihv“ neile lugeda. Pärast seda olid need päris kapsad.
Suur oli mu üllatus, kui õpetaja Stern tõlkis mulle ungarikeelsest Irving Stone’i raamatust „Meremees sadulas“ mitmeid lehekülgi. See oli Jack Londoni elulugu, kirjutasin oma päevikusse sealt mõndagi.
„Hellalt armastas ta loodust kõige selle ilu eest, mis loodus kätkes, kuid üle kõige armastas ta loodust tema jõu pärast, tema kohutava tugevuse pärast, mille ees terve inimsugu tundus kääbusena.“
„Kui mu jutud on julmad, siis on seda ka elu. Arvan, et elu on jõuline, mitte julm, ning ma püüan, et minu jutud oleksid niisama jõulised kui elu ise.“
Samast raamatust õpetaja tõlkes mäletan veel, et Londonist kirjutanu rõhutas kirjaniku ideaalnaist. Et London põlgas naises sentimentaalsust, koketeerimist, lohakat mõtlemist, hirmu ignorantsi, vampiirlikku silmakirjalikkust …
Suvel kolisin endisest korterist oma kunagise õpetaja Karoly Sterni majja, mis jäi tühjaks, sest Sternide pere kolis Tallinna. See inimene on jätnud mu ellu sügava jälje – õpetas armastama loomi. Ta aina rääkis nendest, ja kuidas veel! Mõnikord jäi tal jutust nagu hing kinni.
• • •
Sternide pool oli palju toalilli. Suures toas oli suur ahi, mida pidin talvel kolm tundi kütma, ja alles siis sain toa soojaks. Aga just seal veetsin ma oma õpetaja-aastad Leisis lausa romantiliselt. Siia tulid mulle lapsed tihti külla. Eriti pärast seda, kui olin koolis organiseerinud esimese kirjandusringi kooli ajaloos. See haaras ka vanemate klasside õpilasi!
Ühel päeval enne 1960. aasta lõppu tekkis mul probleeme Annega viiendast klassist. Ta oli äkki muutunud kärsituks ja mossitas mõnikord tundide viisi. Ning vahtis altkulmu oma klassikaaslasi.
Ma tuletasin meelde oma lapseiga, neid samu aastaid viiendas klassis Piiril. Minu meeleolu põhjus oli tollal, et ma ei tahtnud kooli minna oma klassi poiste pilkamise pärast. Nad olid leidnud lauasahtlist mu luuletuste vihiku. Ja lugesid seda vahetunnil valjusti ette. Ma olin maruvihane.
Järgneb