Tartu Ülikooli tudengist vabatahtlikuks keeleõpetajaks
15. märtsil, Ukraina sõja 20. päeval, pöördus eesti ja üldkeeleteaduse instituut Tartu Ülikooli üliõpilaste poole leidmaks vabatahtlikke, kes sõjapõgenikke eesti keele õppimisel toetaksid. Nüüdseks on mitu tudengit Tartu haridusasutustesse jõudnud ja valmis saadud kogemusest rääkima. Uurisime idee algatajatelt ning osalejatelt, kuidas on programmi esimesed kaks kuud möödunud.
Aktsiooni eestvedaja, Tartu Ülikooli psühholingvistika kaasprofessori Virve-Anneli Vihmani sõnul oli ülikoolipere soov ukrainlasi aidata suur ning kolmes üksuses oli olemas ka keeleõppeks vajalik kompetentsus. „Esialgu kutsusime tudengeid osalema eesti ja üldkeeleteaduse instituudist, maailma keelte ja kultuuride kolledžist ning haridusteaduste instituudist just seetõttu, et seal juba õpitakse keeleõpetajaks,“ sõnas Vihman. Paari päevaga andsid endast märku 55 huvilist kõigist kolmest üksusest, kuid sõna levis ka väljapoole. Mõned tudengid liitusid ka meditsiini, loodusteaduste ja matemaatika ning ajakirjanduse ja kommunikatsiooni erialadelt. Rohkem vabatahtlikke esialgu programmi vastu ei võetud, sest ei olnud teada, milliseks koolide vajadus vabatahtlike tugiisikute järele kujuneb.
Mängides keel selgemaks
Üliõpilaste ettevalmistamiseks viidi eesti ja üldkeeleteaduse instituudis läbi kahepäevased koolitused. Koolipsühholoog ja TÜ psühholoogia instituudi nooremlektor Ada Urm rääkis arengu- ja traumapsühholoogiast. Ukrainast pärit keeleteaduse doktorant Anna Branets ja mordva keelte teadur Denys Teptiuk tutvustasid koolitusel osalejatele ukraina keelt ja kultuuri. Eelkõige keskenduti aga mängustatud eesti keele kui teise keele õppele, eestvedajaks eesti keele võõrkeelena didaktika kaasprofessor Mare Kitsnik.
Üliõpilased said üksteise peal proovida, kuidas võõra inimesega kontakti leida ning millised põhitõed kehtivad, kui eesti keelt õpetada täiesti algajatele. „Oluline oli aru saada lihtsa keele põhimõtetest. Rääkisime ka algajaile sobilikest õppematerjalidest ning mõnedest mängustatud ülesannetest, mis võiksid keeleõpetajal käepärast olla,“ kommenteeris Kitsnik. Mängustatud õppes lisatakse tavapärasele õppetegevusele mänguelemente, nagu pantomiimi, improvisatsiooni, asjade kehastamist, liikumist, et õppijad õppeprotsessi sügavamalt kaasa haarata. Noorte ukrainlaste puhul suurendab mängustatud õpe ka gruppi kuuluvuse tunnet ja loob õpitavaga positiivse suhte.
Kitsniku arvates on algajate keeleõpetajate hulgas levinud viga kohe liigne grammatikale keskendumine. „Kogenematu keeleõpetaja toimib nii, nagu talle endale koolis eesti keelt õpetati. Võtab näiteks kohe ette 14 käänet. Selle asemel tuleks alustada lihtsatest asjadest, nagu tervitused, enda tutvustamine, numbrid, värvid, nädalapäevad. Seejärel tasub harjutada lihtsamaid dialooge, näiteks esitada tellimus kohvikus või küsida, kus miski asub.“ Grammatikat peaks Kitsniku sõnul õpetama tasapisi ja suhtluskeelega seotult. Näiteks õpetada enesetutvustuse juures tegusõna mina-vormi (olen, elan, töötan jmt), isikulise asesõna ma-vormi ja kohakäänete kus-vormi (Tartus, Eestis, turul, kontserdil jmt). „Algajate keeleõpe peab olema lihtne, aktiivne ja tore!“ ütleb Mare Kitsnik. Samas rõhutab koolitaja, et tudengite peaeesmärk polegi õpilastele eesti keel selgeks õpetada, vaid olla neile Tartusse sisseelamise perioodil heaks kaaslaseks ja sõbraks ning neile selle kaudu ka keelt tutvustada.
Pole ühtset valemit
Kui koolitus läbiti ühtse grupina, siis tööpõllule suunduti juba iseseisvalt. Ka ülesanded, mida tudengid koolides täitma hakkasid, varieerusid vastavalt õpilaste vanustele, eeldustele, soovidele ning isikupärale.
Eesti ja soome-ugri keeleteaduse esimese aasta bakalaureusetudengi Aleksandr Petrovi käe all õppisid Forseliuse koolis kaheksa last, kellest vanim oli seitsmenda ja noorim teise klassi õpilane. Esialgu kaasati Aleksandrit tugiisikuna, kes aitas õpilasi tundides, kuid õige pea selgus, et seda polnud pidevalt vaja. Seejärel andis Aleksandr lastele ise eesti keele tunde, kus ei osalenud rohkem kui kolm õpilast korraga. Õpiti enesetutvustamist, tähti ja numbreid. Noor õpetaja nentis, et eri lastele sobisid loomu poolest erinevad meetodid. „Töö muutis väga nauditavaks see, et Forseliuse kool andis õpetamismeetodite valimisel vabad käed: sain kasutada palju interaktiivseid ülesandeid, dialooge, liikumist, laulude kuulamist ning luuletuste lugemist.“
Eesti ja soome-ugri keeleteaduse doktorant Polina Oskolskaia toetab eesti keele õpingutel nelja Tartu Descartes’i kooli 4.–8. klassi last – kaht tüdrukut ja kaht poissi. Ka Polina tõdeb, et lapsed on erinevad. „Tüdrukud on väga motiveeritud õppijad, kuid poistega on eri põhjustel rohkem tööd. Näiteks ühe poisi tähelepanu hoidmiseks peab kogu aeg mänge mängima, kuid teisega õpime hoopis ladina tähestikku kirjutama, sest see oli talle võõras.“
Esialgu pidas Polina suurimaks väljakutseks lastega kontakti leidmist ning tõdes, et ei teadnud, mida sõjapiirkonnast pärit lastelt oodata, kuid senised kogemused on olnud head. Ka Aleksandr märkis, et lapsed üllatasid teda oma energilisuse ja positiivsusega. „Kartsin, et on väsitav ja keeruline, kuid panin tähele, et pärast õpetamist möödus mul ülejäänud päev väga produktiivselt, sain neilt energiat juurde,“ rääkis ta.
Vältimaks tundlikke teemasid nagu pere ja kodu, on Polina lastega rääkinud nende elust Tartus. „Ma tunnen, et see toetab sideme loomist uue keskkonnaga. See kuu, mis on suvevaheajani jäänud, ei ole piisav, et eesti keel selgeks õppida, kuid protsess on olulisem kui lõpptulemus. Loodetavasti aitame lastel siinse eluga kohaneda.“ Aleksandr lisab, et seda aitavad teha ka eesti lapsed. Õpetajal on olnud hea meel näha, et Ukraina õpilastel on kujunenud sõbrad, kellega väljaspool kooli koos aega veedetakse. Eesti lapsed väljendavad Ukraina kaaslaste suhtes hoolivust, on tähelepanelikud ja abivalmid. Omavahelises suhtluses kasutatakse palju kehakeelt ja asjade peale osutamist, keelebarjääri tõttu midagi tegemata ei jää.
Keeletuge ka täiskasvanutele
Juba paar nädalat pärast sõja algust olid riiklikud eesti keele kursused sõjapõgenikega täitunud. Ukrainlaste õpimotivatsioon oli kõrge, kuid kohti ei jätkunud kaugeltki kõigile. Ehkki Tartu Ülikooli vabatahtlikel pole vajalikku ettevalmistust, et sama taseme keelekursusi korraldada, on tudengid siiski leidnud viise täiskasvanud sõjapõgenike aitamiseks. Neli üliõpilast veavad Tartu Välismaalaste Teenuskeskuses keeleringe. Avatud on kaks keeleringigruppi ning kohtutakse kaks korda nädalas. Ringide ajal pakutakse kõrvalruumis lastehoiu võimalust, mis võimaldab ka väiksematel lastel keelekümbluse kaudu eesti keelega kokku puutuda.
Esimese aasta saksa filoloogia üliõpilase Johanna Maria Randma sõnul on keeleringid väga hästi käima läinud – pärast kolme nädalat tunneb ta end õpetaja rollis üsna mugavalt ning õppijad on teineteisega harjunud. „Need, kes on käima jäänud, käivad aktiivselt kohal, on omavahel tuttavaks saanud ega karda teha teiste ees vigu,“ kommenteerib Johanna Maria.
Esimest aastat saksa keelt ja kirjandust õppiv Maria Harkina juhatab teist gruppi, kuid õpetas lühidalt ka Tartu Hansa Koolis. Maria sõnul on täiskasvanud motiveeritumad. „Neile on lihtsam ja huvitavam keelt õpetada, sest nad on otsustanud ise selle teekonna ette võtta. Kõik keeleringis osalejad töötavad eesti kollektiivides ja tahavad oma kolleegidest aru saada, tahavad osata nendega suhelda.“ Samuti kiidab Maria täiskasvanute uudishimu ja tähelepanelikkust. Õppijad jätavad meelde igapäevaelus kuuldud sõnu ja küsivad nende tähenduste ning varieeruvuse kohta.
Keeleringide läbiviijate sõnul valmistavad ukrainlaste jaoks raskusi peamiselt eesti keele grammatika ja hääldus. Nii on näiteks Johanna Maria märganud, et õpilased pelgavad täpitähti, mida ukraina tähestikust ei leia.
Eesti keele häälduse keerulisust on aga õppijate jaoks märganud Tartu Ülikooli foneetikud, kes töötavad välja eesti keele häälduse treenimise rakendust, mis on valmimisega juba lõpufaasis. „Tavaliselt pööratakse keeleõppes väga vähe tähelepanu hääldusele ja keskendutakse pigem sõnavarale ja grammatikale. Seetõttu on meil kohe ilmumas eesti keele hääldust treeniv rakendus SayEst, mis aitab õppijatel inglise ja vene keele baasil tutvuda eesti keele häälduse eripäradega,“ kommenteerib foneetikadoktorant Anton Malmi, kes on rakenduse üks autoritest.
Sügisel uue hooga
23. mai seisuga õpib Eesti hariduse infosüsteemi andmetel Tartu linnas kokku 419 Ukraina last ja noort. Algselt registreerunud 55 vabatahtlikust on praeguseks koolituse läbinud 44. Ukraina sõjapõgenike abistamisel on kokku rakendust leidnud umbes 20 vabatahtlikku. Tartu üldhariduskoolidest võib vabatahtlikke kohata näiteks Descartes’i, Forseliuse, Mart Reiniku, Puškini, Kivilinna ning Hansa koolis, samuti on üliõpilasi kaasanud Tartu Rakenduslik Kolledž.
Koolitatud tudengid, kel sel kevadel ei õnnestunud koolidega ühiseid aegu leida, hakkavad koolides käima sügisel. Neile, kes sel kevadel programmist kõrvale jäid, kuid soovivad Ukraina sõjapõgenike keeleõppe toetamisse oma panuse anda, avaneb selleks võimalus taas sügisel.
Samal teemal:
- „Kui seda keelt ees ei oleks!“ – Laura Kirss ja Sandra Järv, 06.05.2022
- „Vaade klassi eest: Ukraina lapsed Eesti koolis“ – Kerttu Teppe ja Esta Sikkal, 13.05.2022
- „Haridustehnoloogi vaade − kuidas saab digitehnoloogia kriisi lahendamisel abiks olla?“ – Emanuele Bardone ja Meeli Rannastu-Avalos, 20.05.2022
- „Põgenikud klassiruumis: kuidas toetada nende vaimset tervist?“ – Liisi Pajula, 27.05.2022
Tere.
Der Mechanismus zur Bildung von Sprachstimmen muss gefunden werden, da sonst die gesamte menschliche Sprache ohne Fundament ist und auf Sand basiert (internetist).
Alustasin aktsendi tekkimisega, mille lahenduse lühim sõnastus oleks järgmine: Aktsent tekib siis, kui võõrkeelt räägitakse emakeele (esimese keele) häälikutega.
Aktsendi juurest jõudsin häälikute tekkimise juurde, sest neil on ühised probleemid. Lühidalt oleks lahendus järgmine.
Mingis punktis, teel ahvist inimeseks, ilmus eelinimese genoomi geen, mis muutis neeluseina pinna mõneks ajaks vastuvõtlikuks uute häälte (häälikute) tekkeks. Olenevalt artikulatsioonibaasi asendist aktiveeritakse igale häälikule vastav pind neeluseinal erinevalt, mis annab igaühele neist ainuomase kõla. Igal helilisel häälikul on seal oma koht, kõik kokku nad moodustavad antud keele häälduspesa. Helitud kaashäälikud muudavad sõnad selgemaks ja suurendavad nende arvu. Nüüd sai võimalikuks panna häälikute kombinatsiooni mõte, mida kogu inimkari ühtemoodi mõistis.
Täiskasvanule enam uusi häälikuid ei teki, sellepärast on ta sunnitud uute keelte kõnelemiseks kasutama lapsepõlves omandatud häälikuid, st rääkima aktsendiga.
Teadlased uurisid põhjalikult makaagi hääldusorganeid ja leidsid, et ta on kõnelemiseks kõigega varustatud. Loomulik oleks järeldada, et kõnelemiseks on tal vaja aktiveeritavat pinda neeluseinal.
Foneetikud mulle ei vasta. Nad ei tea, kuidas tekivad häälikud, nad ei tahagi seda teada.
Ma olen veendunud, et mul on õigus, ja ma võin seda tõestada. Asjalik kriitika on oodatud.
Lugupidamisega,
Leonhard Klaar
Tähe 50-2, Tartu