Külvasin heldele põllule (7): Kas kummaline Karoly Stern?
Sissejuhatuseks
Oma mälestused õpetaja-aastatest panin kirja aastal, mil järjekordselt oli tuttavatega juttu, et koolides on väga palju vägivalda ja pandeemia tõttu on aeg üldse keeruline. Mulle meenusid aastad 1959 ja 1960–1962. Aastal 1959 olin õpetaja Muhus Piiri 7-klassilises koolis ning aastatel 1960–1962 Saaremaa Leisi keskkoolis, enda kooliaeg alles värskena meeles.
Olin otsustanud valida õpetajaameti ja seepärast hakkasin meelsasti õpetajaks, kui see ettepanek mulle tehti. Nooruke ja optimistlik olin. Teadsin-tunnetasin, et suhtun oma õpilastesse heatahtlikult, soovisin õpetada neile ka elutarkust. Ja aeg ei petnud mind – ma külvasin heldele põllule. Rohkem kui poole sajandi tagune eluperiood kujunes huvitavaks, sisukaks, tänulikuks …
Enda Naaber, Saaremaa
II OSA: Kas õpetaja võib ka valetada?
III OSA: Lugesin lastele Juhan Liivi
IV osa: Mida ütles kirjanik Aadu Hint?
VI OSA: Vaimustus Jack Londonist
Ühel päeval enne 1960. aasta lõppu tekkis mul probleeme Annega viiendast klassist. Ta oli äkki muutunud kärsituks ja mossitas mõnikord tundide viisi. Ning vahtis ka altkulmu oma klassikaaslasi.
Tuletasin meelde oma lapseiga, neid samu aastaid viiendas klassis Piiril. Minu meeleolu põhjuseks oli tollal see, et ma ei tahtnud oma klassi poiste pilkamise pärast kooli minna. Nad olid leidnud lauasahtlist mu luuletuste vihiku. Ja lugesid seda vahetunnil valjusti ette. Olin maruvihane.
Jäime Annega enne jõululaupäeva kahekesi klassi. „Sul on mingi mure, Anne?“ Anne vaikis. „Kas keegi on sulle haiget teinud?“
„Ma põgenen kodunt ära.“ – „Miks?“ – „Nad arvavad, et olen tita. Aga ma olen juba suur …“ – „Jah, sa oled suur. Sul on omad unistused.“ – „Aga mul ei lasta unistada! Mu ema oli leidnud mu päeviku, mida ma iialgi ei taha kellelegi näidata, sest seal on … te ehk mõistate?“
Panin käe Anne käele. Ta vaatas mulle äkki rõõmsalt silmadesse. Ja naeratas.
„Mu ema ütleb, et teie, õpetaja Naaber, olete ka alles laps. Olete lapsõpetaja! Ja teate, kuidas see meie klassile meeldib. Te ei karju kunagi kellegi peale!“
„Aga ükskord lõin ma päevikuga tugevasti vastu lauda, kui Eero jälle oma joru hakkas ajama.“ – „See pole midagi. Mõned õpetajad tirivad Eerot kõrvast.“ – „Et sa päevikut pead, siis on sul kõige kindlam sõber olemas. Ka mina pean päevikut. Alates seitsmendast klassist.“ – „Tõesti? Kas kirjutate meist halba?“ – „Ei, ma kirjutan sellest, kui ma ise vigu teen, ja oma sõbra juures ma unistan.“ – „Kui ma olen klassis, siis on tunne, et olen nagu teistsugune kui teised.“ – „Seda ei maksa häbeneda.“
Anne tõusis naeratades ja kui me järgmisel päeval kohtusime, oli ta pisut elevil.
Jõuludeks kinkis ta mulle väikese nuku pühendusega: „Lapsõpetajale puhkehetkedeks!“
• • •
Jõule pidasime paari õpetajaga salaja minu suures korteris. Keskkooli matemaatika- ja füüsikaõpetaja Leida Tuutma ja inglise keele õpetaja Mare Soobik tulid imeilusate kinkepakkidega. Toas, kus olid veel kangasteljed, katsin laua. Akendele aga panin eesriided ette. Direktor, väga mõistev mees, ei oleks pahandanud, kui oleks teada saanud, et jõule pidasime. Aga alevikus oli igasugu ametnikke, kes …
Minu vanal kastgrammofonil kuulasime Georg Otsa laule, sest jõululaule polnud kuskilt osta. Küsisime endilt valjusti: „Kas me oleme ikka õpetajateks loodud?“
Mina võisin kinnitada, et Leida Tuutma oli tõeline maa sool. Ainult ühte asja ma ei mõistnud – kui keegi lõpuklassist jättis klassi koristamata, tegi Leida selle töö ise ära ega lausunud järgmisel päeval untsakale midagi. Aga ta oli kord juba selline eneseohverdaja. Ja kuidas ta lapsi armastas! Ning õpilased teda ka. Seepärast polnud tal klassis distsipliiniga kunagi raskusi.
Mare oli aga teinekord lastega närviline. Ja samal ajal võis ta nendega koos naerma lõkatada. Õpilased jälgisid väga tähelepanelikult, kuidas õpetajad väljaspool tunde käitusid. Näiteks koolipidudel ja matkadel.
Me rääkisime kogu õhtu koolist, õpilastest ja oma ajast. Mare arvas, et paljud lastevanemad sunnivad lapsi tuupima, ja ei pidanud seda õigeks. Leida analüüsis kooliprogramme ja arvas: „Kõik lapsed ei armasta matemaatikat ja füüsikat, aga ma pean igaühelt nõudma nii, nagu läheksid nad kõik just neid õppeaineid edasi õppima. Kooliprogrammid on rasked ka eesti keele ja ajaloo alal.“
Siis käisin ma välja trumbi: „Mina kujutan koolitundi nii ette, et laps ei pea pähe taguma igasuguseid aastaarve. Vaid et ta oskaks leida ja kasutada wwraamatuid-allikaid, kui ta millelegi vastust otsib.“
„Aga kuidas sa vaatad spikerdamisele?“ – „Tekib ebameeldiv tunne,“ vastasin.
Kuna Marel oli komme õpilasi iga tühisemagi asja pärast saata direktori juurde kohvile, siis siin tekkis meil lausa vaidlus. Ma ei pooldanud Mare taktikat. Meenutasin ühte sellist juhtumit, kus üks kümnenda klassi noormees kutsuti õppenõukogu ette, sest teda oli nähtud WC-s suitsetamas.
„Kui me täna selliseid asju ei karista, siis suitsetavad homme juba ka teised,“ arvas Mare, aga Leida pooldas õpilastega dialoogi. Mina hindasin sellist arukust rohkem.
Huvitav, me ei klatšinud seljataga ühtki oma kolleegi ja mitte ainult sellepärast, et olid pühalikud jõulud. Leisi keskkooli õpetajad hoidsid väga ühte. See oli üks põhjus, miks mul sellest ajast sügav jälg hinge jäi. Teiseks, lapsed olid enamikus töökad, tahtsid õppida. Kolmandaks, Leisi loodus oli kütkestav: männisalud, jõgi, mererand Triigi lähedal. Seal käisid lõpuklassi õpilased pärast koolipidu unistamas. Ja nad kõndisid seal kas kahekesi või mitmekesi. Mõistsin seda, sest minagi käisin seal mererannas ühe noormehega Leisist.
Leida ja Mare olid minust kaheksa aastat vanemad ülikooli läbi teinud pedagoogid, kuid suhtusid minu keskkooliharidusse mõistvalt. Leida isegi tegi komplimendi: „Enda, sul on südameharidus!“
Mäletan, et rääkisime sel korral ka sellest, et paljud kõrgkooli läinud saarlased ei tahtnud oma kodusaarele tagasi tulla. Ja mitmed, kes siia tööle suunati, tundsid, et nad on nagu asumisele saadetud.
• • •
Oli alanud külade tühjenemise aeg – noored läksid linna, leides seal paremat tööd ja palka. Alevikes, nagu Leisis, oli olukord parem – noori oli rohkem. Kolhoosipidude ajal oli tantsupõrand noori inimesi täis. Ja seltsielu oli aktiivne, kuigi näitas ka langemistendentsi, kui kadusid vanemad ringijuhid. Näiteks hakkas näitering kiratsema.
Et ma olin organiseerinud koolis kirjandusringi, siis sain sidemed luua ka vanemate klasside õpilastega, kellest mulle on eriti meelde jäänud Palmi 11. klassist. Ta perekonnanimi oli Allikson. Ootamatult kujunesid meie suhted aga pingeliseks. Ta hakkas üritusel vahel sõna otseses mõttes jonnima, mulle altkulmu vaatama pärast seda, kui olin tal palunud olla kirjandusringi esimees.
Ma ei teinud algul tema suhtumisest väljagi. Kuni päevani, mil ta mulle ütles: „Mina küll keskkooli lõputunnistusega ei julgeks õpetajaks minna!“
Olin tusatujus ja tahtsin järgmisel päeval anda direktorile lahkumisavalduse. Kuid viimane keeldus, kui talle sellest soovist rääkisin. Järgmisel päeval juhtus aps! Olime klassiga teinud kooliaias tublisti tööd. Korraga tormas õpetajate tuppa kolleeg Alma, bioloogiaõpetaja ja aia eest vastutaja: „Enda, kas sul häbi ei ole, jätsite oma tööriistad aia äärde vedelema!“
Tõesti – kolm reha oli visatud ühele peenrale. Viisin need panipaika ja tundsin, et ei suuda õpetajate tuppa minna. Nutt tuli hirmsasti peale. Läksin õpetajate riidehoidu ja nutsin valjusti. Tuli kehalise kasvatuse õpetaja Linda Jürjestaust ja küsis, mis viga. Rääkisin talle peapesust. Linda naeris: „Enda, pigem pissi see solvumine välja, pisaraid ei maksa küll valada.“
Kuid oli saabunud kevad, mu lemmikaastaaeg ja õppetöö läks oma vana rada. Palmi tuli nädal aega hiljem mu ees vabandama ja ütles: „Saame sõpradeks!“
• • •
Mais oli meil kirjandusringiga koos käsikirjaline almanahh kooliõpilaste omaloomingust – esimene selles koolis. Direktor tuli lausa tänama. Ja kui siis enne õppetöö lõppu tuli meie, õpetajatega kohtuma kirjanik Juhan Smuul, andis direktor Kivi meie almanahhi talle kaasa. Sinna see ka jäi! Jäime ootama kirjaniku analüüsi meie õpilaste omaloomingu kohta, kuid see jäi tulemata.
Sellest kohtumispäevast mäletan vähe. See toimus direktori kabinetis. Juhan Smuul naeris palju ja vehkis rääkides kätega. Õpetajad ei esitanud talle ühtegi küsimust. Aga ta ise rääkis, et oma poeemi „Poeem Stalinile“ kirjutas ta siira rannanoormehe usuga. Üldse oli see kohtumine kuidagi tuim.
Kirjandusring aga tahtis teada tema elust ja loomingust ning ma andsin selle ülesande ühele vanema klassi õpilasele. Ta keeldus: „Ema ei luba, sest Stalini ajal viidi meilt paljusid Siberisse ja kõik ei tulnudki tagasi.“
Olin täiesti nõutu, kuid äkki noogutasin peaga ja noormees lahkus.
Õhtul ostsin veini ja palju mune – olin harjunud lapsepõlvekodus munadepühi pidama ja need ei tähendanudki mulle rohkem kui munade kirjuks värvimist. Õhtul tuli lõpuklassist Palmi koos klassikaaslasega. Mul jäi hõõgvein tegemata, kuid kirjusid mune oli nii ohtrasti, et osa viisin järgmisel hommikul naabriperesse.
Õhtul aga jutustasin neile oma kunagisest õpetajast Karoly Sternist: „Teate, ta tundus mulle algul pisut kummalisena ja Muhus räägiti, et tal on toas ussid klaaskastis … Ükskord pärast tunde läksin talle külla. Mis ma nägin – tõepoolest olid ussid klaaskastis. Aga rohkem meeldisid mulle tema siilid, oravad. Ning ta maalid, joonistused. Ja ta ütles mulle: „Nüüd visandan sinust ühe portree.“ Ma ei tahtnud, ma punastasin. Mul olid pikad patsid ja ta palus need pea peale krunni keerata, et mul oleks soeng!
Lõpuks sai ta oma tahtmise ja visandas minust portree. Aga ühe vene keele tunni ajal pidi õpetaja Stern end lõhki naerma. Ta kutsus minu tahvli ette ja palus kirjutada venekeelse ž-tähe. Mul ei tulnud korraga meelde, milline see on. Aga kui meenus, siis hüüatasin valjusti üle klassi: „Kas see sitika moodi täht?“ Õpetaja Stern naeris ja naeris, aga mind kutsuti koolis paar nädalat sitikaks.
Kuid ega ma õpetaja peale pahane olnud. Kui ta Muhust lahkus, tundsin, et ta oli esimene õpetaja, keda ma armastasin.“
Järgneb.