Külvasin heldele põllule (8): Oli igasuguseid õpetajaid
Sissejuhatuseks
Oma mälestused õpetaja-aastatest panin kirja aastal, mil järjekordselt oli tuttavatega juttu, et koolides on väga palju vägivalda ja pandeemia tõttu on aeg üldse keeruline. Mulle meenusid aastad 1959 ja 1960–1962. Aastal 1959 olin õpetaja Muhus Piiri 7-klassilises koolis ning aastatel 1960–1962 Saaremaa Leisi keskkoolis, enda kooliaeg alles värskena meeles.
Olin otsustanud valida õpetajaameti ja seepärast hakkasin meelsasti õpetajaks, kui see ettepanek mulle tehti. Nooruke ja optimistlik olin. Teadsin-tunnetasin, et suhtun oma õpilastesse heatahtlikult, soovisin õpetada neile ka elutarkust. Ja aeg ei petnud mind – ma külvasin heldele põllule. Rohkem kui poole sajandi tagune eluperiood kujunes huvitavaks, sisukaks, tänulikuks …
Enda Naaber, Saaremaa
II OSA: Kas õpetaja võib ka valetada?
III OSA: Lugesin lastele Juhan Liivi
IV osa: Mida ütles kirjanik Aadu Hint?
VI OSA: Vaimustus Jack Londonist
VII OSA: Kas kummaline Karoly Stern?
Jutustasin õpilastele oma kunagisest õpetajast Karoly Sternist, kes oli esimene õpetaja, keda armastasin. „Mis teile õpetaja Sternis kõige rohkem meeldis?“ küsis Palmi.
„Teate, see on pikem jutt. Aga lühidalt öeldes: tema võime kirgastuda. Ma olin koolis, nii Muhus kui Orissaares õpetajate kirstunael. Miks? Ei meeldinud, et nad meie eest varjasid, mida nad tegelikult elust mõtlesid. Et nad olid tunnis kuidagi rangelt puised ja ametlikud, andes iga minut teada: sina oled õpilane ja mina õpetaja!
Orissaares, see oli 1957. aastal, tuli meie klassi eesti keelt uuesti selgeks õppima üks Siberist tagasi tulnud tütarlaps. Ja teate, mida koolis ajalooõpetaja temaga tegi! Tunni teema olid „Kulakud“.
Ta rääkis nendest kui oma vihastest vaenlasest, rahva kurnajatest jne. Ja äkki enne tunni lõppu ütles õpetaja: „Kui tahate täpsemalt teada, kes olid kulakud, küsige seda oma klassikaaslaselt Taimi Teivikult.“
Ja näitas Taimi poole, nagu me ei teaks, kes on meie klassi Taimi. Mu klassikaaslane läks näost kaameks, silmist purskusid pisarad. Aga ta ei saanud sõnagi suust. Kuid me teadsime kõik, et Taimi vanemad ja koos nendega ka tema ise viidi 1949. aastal Siberisse kui kulakute perekond.
Ta oskas suurepäraselt vene keelt, mida me ei tahtnud õppida, sest õpetaja alustas tundi alati nii: „Tulin jälle teie juurde, kuigi te kõik olete metsa poole. Ei taha õppida! Laisad nagu porikärbsed!“
Hallipäist oleks pidanud austama, kuid me ei austanud teda. Ta sõimles, kriiskas!
Mul on oma õpetajatest vähe head rääkida. Üks tüdruk pidi koolist sellepärast lahkuma, et oli autobussis ühe noormehe süles istunud. Õpetaja nägi seda pealt. Range vanatüdruk tuli klassi ja ütles Helvile kõigi ees: „Te olete lits!“
Siiski oli üks lähedane, matemaatikaõpetaja Olev Kärner. Et ma komsomoli ei tahtnud astuda, siis loopisin komsomolipileti aknast välja, ja ometi oli see mulle antud tutvumiseks. Meile suruti komsomoli astumist peale! Ainult väga vähesed olid selles organisatsioonis meie klassist, peamiselt need, kes tahtsid kohe kõrgkooli õppima minna. Öeldi, et ilma komsomolipiletita sinna sisse ei saa.
Mina ei teadnud veel viimases klassiski, kelleks tahan saada. Aga siis veel sellest komsomolipileti loost. Õpetaja Kärner nägi pealt, et ma selle aknast välja viskasin. Ta palus mul pärast tunde klassi jääda. Ja ütles ainult sellise lause: „Naaber, on selline aeg, et me peame katsuma praegu ühe mütsi all elada.“
• • •
„Ja ei viinudki teid direktori juurde?“ – „Ei viinud.“ – „Rääkige veel, see on nii põnev!“
„1957. aastal kirjutasin kodukirjandi vabal teemal ja kirjutasin küüditamisest. Kirjandusõpetaja kutsus mind enda juurde koju ja oli väga mureliku näoga: „Teate, Naaber, kui praegu oleks kooli tulnud inspektor, teid oleks koolist välja visatud. Kas te sellele ei mõelnud?“
„Uskuge, ma ei mõelnud, ma ei osanud midagi taolist karta, sest just Taimi meie klassist ajendas mul küüditamise lugu kirjutama. Ja see oli ju elu ise. Kuidas sain ma rääkida elust teiste nimedega või faktidega?!“
Palmi silmad põlesid ja me vaikisime äkki. Kohendasin suure vene ahju suus süsi. Ning Palmi klassikaaslane küsis siiramast siiralt: „Kas te armastate Heli Läätse esituses laulu „Ei me ette tea, mis elu meil tuua võib“?“
„Aga muidugi. Ja mitmekordselt seepärast, et ta on kuressaarlane.“
• • •
Aga sellest Orissaare-ajast pean jutustama, kuidas mind ühel hommikul pandi koolisaalis kõigi ette seisma.
Elasin vaeselt, ema andis nädalaks kaasa poolteist rubla. Selle eest pidin igal nädalalõpul Muhust Orissaarde ja Orissaarest Muhusse sõitma. Olin tihti näljas. Kord hommikul läksin poest saiu tooma ja jäin nn kooli kultuurhommikule hiljaks ja fuajees tabas mind ajalooõpetaja. Mul olid saiad vastu rinda surutud, kui ma abituna kuulsin: „Jälle on teiega, Naaber, pahandusi. Miks te kultuurhommikule hilinete?“
Ma ei saanud sõnagi suust, ei saanud öelda, et mul oli kõht väga tühi ja kaupluses oli järjekord. Vaikisin. Õpetaja võttis mul käisest kinni ja sõna otsese mõttes tiris mind kooli teisele korrusele, kus suures saalis istus kogu kool. Mind pandi nende ette seisma ega lausutud midagi. Ma hoidsin saiakesi ikka veel tugevasti vastu rinda. Saal kahises. Mulle tundus, et iga hetk läheb silme eest mustaks. Siis tuli matemaatikaõpetaja Olev Kärner mu juurde ja tõi esimesse ritta istuma. Ma sain kogu koolis „kuulsaks“.
Kui ühel kooliüritusel anti mulle omaloomingu eest auhind, ei läinud ma seda vastu võtma.
Kui kirjandusõpetaja jaoks kirjutasin vabal teemal kirjandi asemel luuletuse armastusest ja sellele oli pandud hindeks „väga hea“, siis ei uskunud ma, et see hinne mulle pandi. Kord ühes tunnis möödus minust õpetaja ja mu lauanaaber Helvi tõmbas ta seelikupaelad selja tagant lahti. Siis pöördus õpetaja ümber ja saatis kurja pilgu mulle, just mulle. Ta ei võinud ju uskuda, et hea õpilane ja vaikne Helvi võis seda teha. Aga mina olin ju „kuulus“.
Minu viga sel ajal oli, et ma liiga palju mõtlesin, mediteerisin. Ja olin üsna suur erak.
Ainult emaga julgesin kõigest rääkida. Küsisin talt ükskord: „Mis meie kodust saab? Külad lähevad noortest tühjaks, ja mitte ainult noortest, vaid täiselujõulistest keskeas inimestest.“
„Meie kodu jääb samuti tühjaks.“ – „Miks?” – „Aga sina ju räägid, et tahad Tartusse ülikooli minna, vend otsib sul juba praegu tulusamat ametit, kuigi ta on olnud rajoonis isegi esikombainer. Su õde tahab raamatupidajaks saada, kuid noormees Kingissepast viib ta ära sinna. Jääme kolmekesi: mina, su tädi ja su ristiema.
Me jääme vanaks, läheme manalasse. Laps, ma räägin sulle seda seepärast, et sa harjutaksid ennast mõttega – kaotad elus midagi väga kallist. Ja kes tahab elada Sepa talus, kui selle kõrval on kolhoosi sigala – iga päev õues koletu hais, kaev virtsa täis. Mitte keegi ei tule siia enam elama!“
Korraga Palmi ohkas sügavalt. Aga ma sain norumälestustest kohe jagu ja tegin ettepaneku juua hõõgveini.
• • •
Samal õhtul kirjutasin päevikusse:
10. aprillil 1962.
„Mul on nüüd koolis veelgi rohkem mõttekaaslasi. Oma viiendikke ja kuuendikke ma hoian nagu hällilapsi, aga kirjandusring on nagu sõprusring. Direktor palus just meil 1. mai pidupäevaks kultuurhommiku läbi viia.
Viiendike seas on mul paar tüdrukut, kes kirjutavad luuletusi. Kui räägiks nendega … Aga kirjandusringiga teeme montaaži! Vahva! Elagu 1. mai!“
Järgmisel päeval kutsus parteialgorganisatsiooni sekretär Leili Maaker mind enda juurde koju. Minus oli kompleks – midagi pidi olema halvasti! Läksin tema poole üsna suure ärevusega.
Kui ma tema pool tuppa astusin, nägin suureks üllatuseks, et laud oli pidulikult kaetud. Korraga vilksatas mul läbi pea – 22. aprillil on Lenini sünnipäev. Ega me ometi seda hakka tähistama? Ja endal kippus hirmsasti naer peale. Et ma aina naeratasin, oli ka Leili heas tujus ja ütles kohe mõistatuslikult: „No seda sa nüüd küll ei arva ära, miks ma sind kutsusin. Ja palun võta kohvi, sööme kooki. Küpsetasin need ise. Tõin ka šokolaadi, kuigi tean, et sa šokolaadi ei söö. Harjuta. Need annavad jõudu. Vahel, kui koolist väga väsinud olen, söön komme.
Ma tean, sa rääkisid mulle, et sul polnud lapsepõlves võimalik komme süüa, et neid sulle kunagi kodus ei ostetud ja sa ei harjunud nendega. Enda, nüüd on sul teised ajad. Teenid ise ja kuulsin, et saadad emale vahel raha. Oled mulle oma emast väga palju rääkinud. Saan aru, et te hoiate teineteist väga.“
„Jah. Mu ema pole kunagi mu peale pahandanud, häält tõstnud.“
„Nagu sina seda praegu õpilastega ei tee. Oled tubli, Enda!“
„Vaata, Leili. Meil oli kunagi kodus Muhus lehm Ruth. Kui loom haigeks jäi ja ära suri, ostis ema kitse, sest uut lehma ta ei suutnud osta. Me, õde ja vend, kasvasime kõik kitsepiima peal üles. See andis meile hea tervise. Aga ema on mul ääretult hea inimene, tal pole külas ühtki vaenlast.“
„Headus on väga suur rikkus!“
Rüüpasime kohvi, kuid šokolaade ma ei puutunud. Need ei maitsenud mulle. Polnud seda harjumust. Aga Leili küpsetatud koogid olid väga maitsvad. Vaatasin toas ringi ja palusin luba tema raamaturiiulit uurida. Tal oli väga palju raamatuid. Teisest toast tõi ta mulle Juhan Smuuli „Poeemi Stalinile“.
„Sain selle sünnipäevaks. Milline sugestiivne raamat! Oled lugenud?“
„Jah,“ vastasin ega naeratanud enam.
Raamatusse oli kirjutatud: „Tublile kommunistile, õpetaja Leili Maakerile! Juhan Smuul.“
Ma olin segaduses … Pillasin kohvi laudlinale. Järsku ütles Leili: „Ma sooviksin väga, et sa astuksid parteisse. Me koolis oleme sellest teiste õpetajatega rääkinud. Sa tahad sügisel minna ülikooli. Sa ei saa sinna üldsegi sisse, kui sa pole parteis!“
„Kas tõesti?“
„Jah, Enda. Räägin seda sinu tuleviku huvides. See aga määrab kogu su elu, kui omandad elukutse …“
Viisin jutu natuke mujale. Parteist eemale. Rääkisin, et unistan pääseda Tartu vaimsuse juurde. Et loen pidevalt Tartu ajalehte ja terve talve olen tuletanud meelde ajalugu, sest teisi sisseastumiseksameid ma ei kartnud. Aga ajalugu oli ununenud.
Järgneb.