Arhitektuuri­õpe tehnika­ülikoolis tagasi

Tänavu sügisest on võimalik arhitektiks õppida taas ka Tallinna tehnikaülikoolis, nagu see oli 1920.–1930.-ndatel ning sõjajärgsetel aastatel. Arhitektuuri­­õpe on tehnika­ülikoolide juures enamikus Euroopa riikides.

Aastatel 1924–1936 lõpetas tehnikaülikooli eellase Tallinna tehnikumi arhitektuuriosakonna 33 arhitekti, keda me nüüd tunneme Eesti arhitektuuri klassikutena: Robert Natus (esimene lõpetaja, 1924), August Volberg, Nikolai Kusmin, Ott Puuraid, Voldemar Tippel ja paljud teised, sealhulgas kaks naisarhitekti: Erika Nõva ja Salme Vahter-Liiver. Arhitektuuriõppejõudki ei vaja tutvustamist: Karl Burman, Artur Perna, Anton Soans, Anton Uesson jt. Kunstnikest õppejõudude seas olid Roman Nyman ja Paul Raud.

Tallinna tehnikumi reorganiseeriti 1930. aastatel mitu korda, 1934–1936 oli tehnikaharidus vahepeal ka Tartu ülikoolis. Muudatustele tegi konkreetse lõpu Konstantin Pätsi seadus 1936. aastal, millega loodi ülikooli staatuses Tallinna tehnikainstituut. „EV Tallinna Tehnikainstituut on tehniline ülikool. Tema ülesandeks on arendada teadust, ette valmistada tarvilikkude teadmiste ja oskustega varustatud insenere ja arhitekte, teostada tehniliste probleemide uurimist ja lahendamist vastavalt kodumaa tarvidustele, viia tehnilist oskust rahva sekka,” ütles seadus. 1938. aastal nimetati tehnikainstituut ümber Tallinna tehnikaülikooliks.

Praktilised ülesanded

Arhitektide koolitus jätkus sõjajärgses TPI-s: esimene arhitektide lend (20 arhitekti) lõpetas 1950. aastal: Raul Kivi, Ants Mellik, Mart Port, Helmut Oruvee, Paul Aarmann, Daisy Matve, Koidu Lassmann jt. Järgnevatel aastatel diplomeeriti Henno Sepmann, Uno Tölpus, Voldemar Herkel, Boris Mirov, Malle Meelak, Paul Härmson, Rein Zobel, Fredi Tomps, Olga Kontšajeva, Kalju Valdre jt. Aastatel 1950–1954 lõpetas TPI kokku 113 arhitekti. Tollane esiarhitekt Mart Port iseloomustas TPI arhitektiharidust nii: ­„TPI-s õppinud arhitektid olid esimesed, kes juurutasid kollektiivse töömeetodi ka projekteerimises, ilma milleta suurte, direktiivsete tähtaegadega objektide kavandamine oleks mõeldamatu. Õpiti ideesid genereerima ühtlaselt, ilma professionaalse kadeduse ja hõõrumisteta. Õpiti vastastikuseid märkusi, soovitusi ja ka kriitikat taluma ilma solvumata. Õpiti üksteise loomingulisi leide toetama, täiustama ja nende eest seisma kümnete instantside ees. Õpiti edukalt kokku sulatama paljude erialade spetsialistide iseärasusi, lahkuminevaid taotlusi ja loomingulisi käekirju.” (M. Port. „Kui arhitekte õpetati TPI-s”. – Ehitus ja Arhitektuur 1/1986).

Kogu Euroopa 1950. aastatel ellu astunud arhitektide-modernistide ees seisid praktilised ülesanded: kindlustada inimesed korteritega. Sotsiaalset missiooni võeti tõsiselt, ilma et arhitektiametit oleks ülemäära glorifitseeritud. Arhitekt Boris Mirov ütles oma põlvkonna kohta selgelt ja lühidalt: „Geeniusi meie seas ei olnud, see polnud moes.”

„Me ei mõelnud arhitektuurist kui kunstist. Meie ehitistes oli ilmselgelt palju esteetilist, mis oli tähtis, kuid see polnud vähimalgi määral kõige algus ja lõpp. Ehitada tuli eelarves püsides, piiratud aja jooksul ja nii, et elanikud oleksid õnnelikud ja rõõmsad oma uude koju kolides. See oli kõige tähtsam,” kirjutab sama põlvkonna briti arhitekt Andrew Derbyshire.

Nii siin kui sealpool ideoloogilist maailmapiiri olid arhitektid koondunud suurtesse projekteerimisinstituutidesse. Väikesed arhitektuuribürood hakkasid tekkima postmodernismi tõusuga, meil 1990. aastatel vabanemisega. Tänane Eesti arhitektkond on killustatud väikestesse büroodesse – ja see on üks olulisemaid põhjusi, miks suures maailmas ei olda konkurentsivõimelised. Konjunktuuriinstituudi tänavuse loomemajanduse aruande arhitektuuriosast võib lugeda, et Eestis domineerivad arhitektuuribürood, kus töötab 1–2 arhitekti, tegutsetakse ka FIE-dena (2011. aastal 116). Muidugi on üksi oma büroos töötada mugavam kui kolleegidega kompromisse otsides, kuid paratamatult ei suuda väikebürood suurel turul kaasa rääkida. Väljapääs oleks liikumine suurema sünergia ja koostöö suunas, milleks juba kool peaks andma orientatsiooni ja kogemuse. Individualistlike arhitektide-kunstnike kultiveerimine seda paraku ei soosi. Võib küsida, kas praeguses tugevalt kollektiivsust eeldavas arhitektuuriloomes on enam üldse võimalik üksikute „geeniuste” sünd. Neid meisterdab täna meedia ja hetkeline sära ei peegelda tegelikke oskusi.

Kas Eestis on arhitekte vähe või palju?

2012. avati tehnikaülikoolis magistrikursus ning tänavu juba ka täismahus arhitektuuriõpe. Kõik käis väga kiiresti: 1. mail 2013 loodi TTÜ arhitektuuri- ja urbanistikainstituut ning hoolimata tempost, millega sisseastumist tuli korraldada, laekus esimese kursuse 20 kohale üle 60 avalduse, ligi kaks korda rohkem kui tänavu kunstiakadeemia arhitektuuriõppesse. Seejuures oli tehnikaülikooli arhitektuuriõppe lävend (ehk see, kui palju peab tudengikandidaat olema riigieksamitel punkte saanud) tunduvalt kõrgem kui kunstiakadeemias.

Tung tehnikaülikooli arhitektuuri õppima näitas selgelt, et arhitektuuriinstituudi loomine oli õige samm. See hajutas lõplikult EKA ja Eesti arhitektide liidu lõputud arutlused teemal, kas arhitektuuri ikka tohib kusagil mujal õpetada peale EKA. Tõsised argumendid olid neil ammu otsa saanud, jäänud vaid „trump”: Eestis on arhitekte niigi palju. Jättes kõrvale sellest väitest läbi kumava turuprotektsionismi, millega üks loomeliit küll tegelda ei tohiks, küsigem, kas EAL-i seisukohad muutuvad iga uue esimehe valimisega. Alles see ju oli, kui sealtsamast pidevalt kurdeti, et koolitatud arhitekte on Eestis vähe: „Eestis tegutseb 1001 arhitekti, kellest umbes pooltel ei ole erialast haridust. Praegu on 50-protsendiline võimalus, et projekti teeb hariduseta arhitekt. Seejärel annab ta oma projekti näiteks linnavalitsusse, kus on ametis samuti arhitektihariduseta inimene,” rääkis Ülar Mark 2007. aastal (ERR uudised 09.11.2007 jm). Korduvalt võis kuulda murest, kuidas omavalitsustes on ligi 50% arhitektide kohtadest täitmata.

Majandustegevuse registris 2012. aastal fikseeritud arhitektide statistilist numbrit 1048 üritati tõlgendada Eesti kutsekvalifikatsiooniga arhitektide arvuna, mis muidugi ei olnud tõsi, sest ühe inimese saab registreerida mitme firma juurde. Adekvaatsemaks võis pidada ACE (Architects’ Council of Europe) 2012. aruandes toodud arvu 600, mille järgi Eesti on arhitektide arvu poolest Euroopas viimasel kohal. Tuhande elaniku kohta on Eestis 0,4 arhitekti, samal ajal kui EL-is on neid keskmiselt 0,9 (esikohal Itaalia 2,4 arhitektiga). Sellal registreeritud kvalifikatsiooniastmega arhitektide arvu (224) järgi tuli see suhtarv veelgi väiksem. Eesti arhitektide liidus oli 2013. aasta kevade seisuga ainult 357 liiget.

Tänavune konjunktuuriinstituudi loomemajanduse aruanne avab numbrid täie selgusega: arhitekte on viimase viie aasta jooksul (2008–2012) koolitatud statistiliselt küll palju, kuid nende hulgas moodustavad valdava enamuse mitmed-sajad maastiku- ja sisearhitektid, kes maju ei projekteeri ja planeeringuid ei koosta. Konkreetselt on viie aasta jooksul koolitatud 319 maastikuarhitekti (tundub tõesti palju), 394 sisearhitekti, 140 rakendusarhitekti (tehnikakõrgkooli kvalifikatsioon) ning ainult 58 magistritasemel (3 + 2 aastat õppinud) arhitekti ja üheksa urbanistika magistranti.

ACE 2012. aasta uuringu järgi on Eesti arhitektidest alla 40-aastased kõigest 12%, samal ajal kui Euroopas on see protsent keskmiselt 40. Siit ilmneb selgelt tõsine vajadus tegelda arhitektide järelkasvuga. Üle keskmise põlvkonnale meeldiks muidugi, kui noored konkureerima ei tuleks, kuid selle nimel tiiki seisvana hoida pole just vastutustundlik. Eriti Euroopa Liidu praeguse mobiilsuse juures, kus Euroliidu arhitektuurikoolidele on lausa ülesandeks pandud laiendada arhitektuuriõpet ka Euroliidust väljaspool asuvatele riikidele. Arvata võib, et ka Tallinnas ei õpetata varsti enam üksnes Eesti, vaid Euroopa arhitekte, mis lisaks tudengite elutervele integratsioonile on ülikoolidele ka majanduslikult kasulik. Euroopa on olnud Eesti arhitektidele avatud juba 20 aastat, kuid selle turul pole suudetud ennast tõestada. Isegi Eesti konkurentsis on teistele riikidele pidevalt alla jäädud (välisarhitektide võidud ERM-i, ERR-i, muusikaakadeemia ja balletikooli, Tallinna uue raekoja jt konkurssidel). Rääkida seejuures, et arhitektuuriharidusega on Eestis kõik eeskujulikus korras ja midagi muuta ei tohiks, ei tundu väga veenev: alati tasub vaadata, kes ja mis eesmärgil seda räägib.

Eestis ei saa võitluse ja vastasseisudeta

Millest tuli arhitektide liidu tugev vastasseis (konkureeriva EKA puhul ei tasu seda isegi vist küsida)? Kõigepealt tuleb muidugi teada, et EAL-i arhitektid on kõik kunstiakadeemia vilistlased. Asi algas aga tehnikakõrgkooli (TTK) tollaste õppejõudude Irina Raua ja Rein Murula soovist võimaldada ka sealsetel arhitektuuritudengitel õppida edasi magistrantuuris. 2008.–2012. aastal oli TTK-s lõpetajaid kokku 140 ning nad hakkasid esile tõusma arhitektuurikonkurssidel (osalemisõiguse puudumisel kasutati allkirjaõiguslikke „tankiste”). EKA magistrantuuri võeti viie aasta jooksul neist vaid 17, samal ajal kui EKA arhitektuuritudengid said magistrikraadi sujuvalt 3+2-õppe käigus. (Nii polegi imestada, et tehnikaülikooli arhitektuurimagistrantuuri avamisel 2012. a laekus esimeste päevadega kohe 15 kohale 45 avaldust. Seesama arhitektide liidu juhatus, kes praegu Kaur Kenderi koondatud inimeste pärast südant valutab, oli otsene osaleja tehnikakõrgkooli initsiatiivikate arhitektuuriõppejõudude karistamises märksa suurema rappimisega: keset semestrit vallandati dekaan Helli Sisask ning vabastati koormusest Rein Murula ja Arvi Altmäe. Uueks dekaaniks pandi Indrek Kesler, kelle ülesandeks jäi viia ellu EAL-i suuniseid (loe: rakendusarhitektid tasalülitada).

Arhitektide liidu juhatus ei taibanud, et tehnikakõrgkooli raputades avati uks hoopis radikaalsemale teele, mille tulemusel arhitektuurihariduses tekkis märksa suurem lainetus ning EKA kõrvale hoopis tugevam konkurent, kui seda tehnikakõrgkool kunagi oleks suutnud olla.

Hetkeseis

Juba esimese aasta jooksul tõid tehnikaülikooli arhitektuurimagistrandid kahelt kodumaiselt ning ühelt Euroopa arhitektuurikonkursilt preemiad koju. Belgradis peetud rahvusvahelisel arhitektuuritudengite võistlusel saadi lausa kaks žüriipreemiat (Anna Temmo / Ivo Riet ning Keiu Tulev / Laura Ojala), kusjuures finaalis osales 52 projekti 19 riigist.

TTÜ arhitektuuri- ja urbanistikainstituut lülitus 2012. aastast kohe ka Euroopa arhitektuuriülikoolide ühise magistriõppekava konsortsiumi „Architektur. Studium. Generale”, kus osalevad Brandenburgi, Innsbrucki, Lissaboni, Marseilles’, Tel Avivi, Sevilla ja Wroclawi tehnikaülikoolid ning Kieli Muthesiuse kunstikool. Nendega tehakse praegu juba uusi suuri plaane. Õppejõududena tegutsevad tugevad tegevarhitektid (I. Raud, R. Murula, E. Urbel, I. Fjuk, V. Künnapu, K. Etverk, M. Summatavet) ja kunstnikud (A. Juurak, A. Vint, R. Kurvits jt). Sügisel alustas TTÜ arhitektuuriinstituudis õpinguid juba ka esimene doktorant.

Uus arhitektuurikool tegutseb suurepärases majas: Herbert Johansoni projekteeritud paekivist koolihoones (1937) Tõnismäel. Sellega külgnev Tõnismäe veetorn on nüüd samuti tehnikaülikooli valduses ning arhitektuuritudengid on selle projekteerimisega juba ametis. Keegi ei oska praegu öelda, kuidas ja millal hakkab arhitektuurihariduse tagasiviimine tehnikaülikooli mõjutama Eesti arhitektuuripilti, kuid kindel on, et hakkab. Arvan, et tänavust sügist meenutatakse nii mõneski pidulikus kõnes veel üsna paljude aastate järel.