Suplemisest ei piisa − õpetame lapsed ujuma!
Marge Kohtla
Instruktorina ajateenijaid veeohutuse teemal koolitades kogesin, et enda ja sõbra abistamisega tuli toime vaid kümnendik noori. Väga palju oli neid, kes ei suutnud isegi ujuda või kartsid vette minna seal, kus jalad põhja ei ulatu.
Koolis peaks ujumistunde olema praegusest oluliselt rohkem ja koolitada tuleb ka õpetajaid, võimalusel kaasates treenereid. Ideaalis peaks ujumisoskust hakkama omandama juba lasteaias.
Aastas upub maailmas üle 370 000 inimese, kusjuures uppumissurm on liiklus- ja kukkumissurmade järel kolmandal kohal. On kohutav mõelda, et näiteks Bangladeshis upub iga päev 46 last. Paljudes riikides on uppumine alla 12-aastaste laste surma peamisi põhjusi. Ja seda mitte ainult arengumaades.
Silmi avav koolitus
Päästeameti andmetel on viimase seitsme aasta (2010−2016) jooksul Eestis uppudes elu kaotanud 415 inimest ehk siis keskmiselt üks uppumissurm ligi 23 000 elaniku kohta aastas. USA-s on vastav näitaja 1:50 000, Suurbritannias 1:150 000 elaniku kohta.
Uppumist on võimalik ära hoida – õpetada lapsi, aga ka ujumisoskuseta noori ja täiskasvanuid ujuma, vähendada riskikäitumist ning juhendada inimesi käituma olukorras, kus ollakse ise hädas või nähakse kedagi, kes vajab abi.
Eelmisel suvel ja sügisel õnnestus mul instruktorina koolitada veeohutuse teemal ajateenijaid ehk siis noori, kes on enamikus just koolipingist tulnud. Loengus rääkisime uppumisest, selle põhjustest, kuidas uppumissituatsioonis käituda, teisi abistada, samuti andsime ülevaate alajahtumisest ja jääohutusest.
Silmi avav oli koolituse praktiline osa, kus ehitasime looduslikus veekogus või basseinis takistusraja, mis jäljendas lihtsamat paadiõnnetust. Vetelpäästenukud veekogu põhjas, ümber läinud paat ning lahtised päästevestid ulpimas.
Tüüpiline situatsioon – vee alla vajunud (tihtipeale alkoholijoobes) sõbrad, kummuli paat ning päästevestid, mis ei täida oma eesmärki, sest pole seljas, põhjenduseks paljudel juhtudel: „Sest seadus ei nõua.”
Päästevesti mittekandmiseks on leitud veel mõned põhjused: „see on ebamugav” või „sõbrad arvavad, et ma ei oska ujuda, kui seda kannan”. Viimased vabandused pole käibel vaid meil, ka USA-s läbi viidud uuringud näitavad neid peamiste vestide mittekasutamise ettekäänetena.
Hirm vee ees
Mis siis praktilisest koolitusest silma jäi? Enda ja sõbra abistamisega tuli toime umbes 10% ajateenijatest, samas oli väga palju neid, kes ei suutnud isegi ujuda. Hulgaliselt oli neid, kes kartsid vett või ei suutnud vette minna seal, kus jalad põhja ei ulatu. Neid valdas paanika ning neil oli enesegagi raske toime tulla.
Vestlustes selgusid ka oskamatuse põhjused: peamiselt lapsepõlves läbi elatud uppumissituatsioon, uppunu nägemine või lihtsalt suur hirm vee ees. Oli ka neid, kes ütlesid, et tahaksid ujuma õppida, aga häbi on. Ei juleta minna avalikku ujulasse, sest teised hakkavad naerma. Kurb, et lapsepõlvest kaasa tulnud traagika taga on tihtilugu laste eakaaslased ja sõbrad – küll uputatakse üksteist mõtlematult, lükatakse ootamatult vette, ühesõnaga lollitatakse. Ootamatu vette kukkumine võib lõppeda aga spasmi ehk kõrikrambiga, st fataalselt. Sellest tuleb lastele rääkida!
Siit kerkibki küsimus: kas koolide ujumisõpe on piisav? Mida seal üldse õpetatakse, kas ujuma või pigem suplema? Mida tehakse nendega, kellele vesi ei meeldi? Kui palju pööratakse sellistele lastele tähelepanu ning kas vajadusel on võimalik kasutada näiteks psühholoogi abi? Miks koolist tulnu ei oska ujuda?
Päästeameti uuringust on selgunud, et ligi kaks kolmandikku 7–18-aastaste lastega perede esindajatest hindab oma laste ujumisoskust kehvaks, sh neljandik neist ei oska üldse ujuda. Mõjuriks võib siin olla ka lastevanemate enda eeskuju – kui vanem ei oska ujuda, ei pööra ta tihti ka lapse oskuse arendamisele piisavat tähelepanu. Samas on kool koht, mida ujumisoskuse arendamisel saab väga hästi ära kasutada, sest saab tegelda sihtrühmaga. Sama võib öelda ajateenijate koolituse kohta. Viimane on päästeameti suurepärane ettevõtmine, ajateenistuses saab läheneda päris suurele hulgale noortele, eelmisel aastal läbis koolituse 2410 noormeest ja neidu.
Praeguses olukorras tuleb öelda, et ujumistunde peaks ujumisoskuse saavutamiseks olema oluliselt rohkem, samas tuleb koolitada õpetajaid, võimalusel kaasata treenereid. Ujumisoskust võiks ideaalis hakata omandama juba lasteaia viimas(t)es rühma(de)s. Ujumisgrupid peaksid koolides olema väiksemad kui praegu – et oleks tagatud turvalisus ning et ujumistunnid oleksid efektiivsemad. Kõik see tähendab raha. See raha tuleb kuskilt leida!
Elutähtis oskus
Üks toetav võimalus on kaasata vabatahtlikud. Ma ei pea silmas ujumistundide ülesehitamist vabatahtlikule tööle, vaid nende teadmiste ja oskuste ärakasutamist. Meil on näiteks hulk vabatahtlikke mere- ja järvepäästjaid, kes võiksid koole (miks mitte ka lasteaedu) veeohutuse temaatikaga aidata, anda oma panuse sellega, et räägivad lastele päästevahenditest ja nende kasutamisest, enesepäästest ja päästmisest.
Niimoodi aitaksime üheskoos kaasa WHO 2014. aasta aruande „Global Report on Drowning” järeldusele, et uppumiste vähendamiseks on väga oluline, et kooliealised lapsed omandaksid ujumisoskuse ning teadmised veeohutusest ja esmastest päästevõtetest.
Ujumine ei ole tavaline spordiala – see on eluliselt oluline oskus, mis annab juurde palju võimalusi. Just seetõttu peaks igal lapsel olema ligipääs kvaliteetsele ujumis- ja veeohutusõppele, mis sisaldab nii ujumis- kui ka pääste- ja enesepäästeoskuste omandamist ning teadmisi eri veekogude ning nendes varitsevate ohtude kohta. Nii on võimalik lastes kujundada positiivseid hoiakuid ja arusaamu veeohutuse suhtes ning suunata nende käitumist veekogude ääres. Lapsepõlves omandatud oskused kanduvad edasi juba noortele täiskasvanutele, kes oskavad riskivabalt veekeskkonda nautida, aga vajadusel ka abi osutada.
Veeõnnetusi võib juhtuda kellega iganes – kogenud ujujaga või ujumisoskuseta inimesega. Hea oleks, kui mõlemad teaksid, mida ja kuidas teha, et ennast abi saabumiseni vähemalt elus hoida. See ongi see, miks on oluline ujumise kõrval ka ohutuse temaatikaga tegelda. Just selleks, et ei upuks ühtki inimest.
Mina ei ole kuskil kunagi koolis ujumist tunde saanud, ega trennis käinud.
Vanemad olid need, kes suvel viisid mere äärde ujuma.
Ema ja isa võiksid ise rohkem panustada, ei saa jääda lootma kooli ja trenni peale.
Jah. Kõik on õige. Oluline on õpetada juba eelkooliealisi, aga jätke lastevanemate hooleks ja kohustuseks midagi!
Minu koolis toimus eelmisel kevadel laager ja seal õpetati muude reeglite hulgas, kuidas ohutult järves ujuda. Minu arvamus on, et koolilaagrites võiks muude tegevuste kõrvalt ujumisohutust õpetada.