Templirüütlid: kuhu nad siit kadusid 2
Karja kirik ja Rosslyni kabel – väliskujult väga erinevad, kuid mentaalselt ütlemata lähedased.
Fotod: erakogu, Vikipeedia
Üle-eelmise Õpetajate Lehe (17.03) ajaloo rubriigis sai viidatud, et kui templirüütlid olid ca 600 aastat tagasi sunnitud Saaremaa saatuse hoolde jätma, suundusid nad eeldatavalt sinna, kus neid ei ähvardanud karm külm ega ka oht ketserina tuleriidale sattuda.
See on küll pigem geograafide ja ajaloolaste teema, aga oletamisi võib välja pakkuda võimaluse, et väikese jääaja külm käsi ei puudutanud tänu Golfi hoovusele Šotimaad ja Orkney saari samavõrra laastavalt kui Liivimaad.
Mis tähendaks, et kui, siis siirdus templirüütlite üks vaimseid keskusi jumalaema maalt emajumala maale (vrd Šotimaa, ld Kaledoonia, kohaliku emajumala cailleach’i järgi)? Vahest esines isegi lootust, et seal suudetakse anglosaksi ekspansioonile edaspidigi vastu seista – 1314. a oli kuningas Robert I löönud Bannockburni lahingus Inglise väge ja taastanud Šotimaa iseseisvuse.
Rosslyni kabel, Karja kirik
1445–1446 algasid Šotimaal Rosslyni kabeli ehitustööd. Sellest sai templirüütlite tähtsamaid pühakodasid, mis täis templirüütellikku sümboolikat – nagu Karja kirik Saaremaal. Üks Põhja-Euroopa ühes, teine teises otsas. Võimalik, et just Karja kirik andis Rosslyni kuulsa kabeli rajamiseks mentaalses mõttes eeskuju.
Templirüütlite pühakoja rajas oma pärusmaadele Orkney krahv ja Roslini parun Sir William de St. Clair (ka: William Sinclair), Šoti templirüütlite ühe tähtsaima orduperekonna esindaja. Ta oli Kuldvillaku ja Südakarbi rüütel aastast 1431, Šoti müürseppade suurmeister aastast 1441. Kuldvillaku ja Südakarbi kuninglik-kõrgaristokraatlikud ordud olid kuulsamaid Euroopas.
Kuldvillaku ja Südakarbi rüütlit, Šoti müürseppade suurmeistrit, Orkney krahvi ja Roslini parunihärrat St. Clairi peetakse Šoti vabamüürluse ja seega ka praegusaegse vabamüürluse üheks n-ö alustalaks. Väidetavalt olnud ta üks valgustunutest (vrd näiteks bodhisattva ‘valgustunu’). Müürsepad on templirüütellikus kontekstis vabad müüriehitajad, s.o müstilise Templi ehitajad ja religiooni alusmüüride rajajad. Tuleb tõdeda, et ka Egiptuse püramiide ei ehitanud mitte orjad, vaid vabad inimesed. Sama kehtib ka hilisemate katedraaliehitajate kohta.
Rosslyni kabeli ehitusel on teatud seos meie maaga – sisekujundusdetailide proovikoopiad valmistati väidetavalt Baltimaade puidust tehtud laudadel, ning kui krahvihärra kiitis need heaks, raiuti kivisse. Kas oleks palju näha selles puitmaterjalis kui mitte just metsõunapuud, siis vähemalt jalakat, mis mõlemad templirüütlite pühad puud, ühed kohalikud sitkemad ja vastupidavamad puud üldse?
Kirikuehitus on kallis töö
Roslini parun, päratu rikas mees, kutsus ehitusmeistrid kohale üle kogu Euroopa ja maksis nad ka kuldselt kinni. Võimalik, et samal moel oli poolmüütiline kirikuehitaja Tõll maksnud Saaremaal kinni Karja kiriku meistrid. Võimalik et Šoti müürseppade suurmeistri kirikuehitusraha pärines osalt ka neist templirüütlite varadest, mis õnnestus enne (või oli see pärast?) Templiordu hävingut kõrvale toimetada. Väidetavalt olevatki St. Clairide / Sinclairide suguvõsa rikkus oluliselt kasvanud 14. sajandi algusveerandil, parasjagu siis, kui templirüütlite tohutud rikkused kadusid teadmata suunas.
Üks Sinclairide esiisasid võitles pärast Templiordu hävingut šotlaste esiridades inglaste vastu, juhtides templirüütleid sellessamas võidukas Bannockburni lahingus jaanipäeval 1314. Ühes varasemas lahingus Roslini all, 1303, võitsid šotlased, teiste seas ka kohaliku Sinclairi juhtimisel, kolme-neljakordses arvulises ülekaalus olevaid inglasi.
Kuldvillaku ja Südakarbi rüütel
Earl William Sinclair, Knight of the Golden Fleece and Knight of the Cockle. Earl on Inglise krahv, vrd Vana-Skandinaavia ‘jarl’. Order of the Cockle, asutatud 1269, on eesti keelde tõlgituna ilmselt Südakarbi ordu (või oleks õigem Merikarbi ordu?). Order of the Golden Fleece, asutatud 1430 – mis tähendab, et William Sinclair sai ordu liikmeks üsna kohe pärast selle asutamist.
Metskulditemaatika polnud tundmatu ka kohalikus vapinduses. Saaremaa piiskopi pitserimärk aastast 1439. Kohalikku sugu Dönhofi pitserimärk ca 1450.
St. Clairide pitseril leiame hea tahtmise korral vihje Saaremaalegi. Metssiga oli mütoloogilises kontekstis kõva tegija mitte ainult saarte keltidel ja muinasskandinaavlastel. Meenutada tasub näiteks Tacituse mainitud aeste, emajumala kummardajaid, kes kandnud kaasas metsseakujutisi. Eks kummardasid templirüütlidki jumalikkuse naiselikku väge.
Lõppematu retk
Kuldvillaku rüütel – see ärgitab ettekujutust samuti kui eesti muinasjutt kullaketrajatest. Kuldse lõnga ketruseks läheb asja ette kuldne vill. Kullaketrajad, need on kolm-neli saatuseneitsit, kes loovad elulõnga, millest Suur Ema koob kirjavat elukangast.
Kuldvillaku lugu pajatab argonautide retkest kuldvillaku järele Päikese poja Aietese saarele, võimalik, et isegi Saaremaale. Igatahes, kuldne vill tuleb ette ka kohalikus mütoloogias. Setu muinasjutuilmas sõuavad kuldse villaga lambad meresaarele kuldheina sööma. Keegi poisike ujub kuldselt kiirgava oina seljas mere saarele, mis samastub Päevapoja saarega, ja võidab tänu kuldsele oinale endale kuningatütre käe. Kreeka poisikene, kes oli saabunud enne argonaute kuldse oina turjal Päikese poja Aietese maale, sai naiseks Päikese poja tütre.
Nii Kuldvillaku rüütliks kui ka Südakarbi rüütliks löömine näib viitavat müütilistesse aegadesse juurduvale palverännu sihtkohale. Templirüütlite jaoks seostus kreeka müütiliste kangelaste maailmareis kuldvillaku järele Püha Graali otsingutega. Üks ja seesama lõppematu retk läbi aastatuhandete …
Kammkarp, palverännu sümbol.
Südakarp/merikarp/kammkarp on püha Jaakobuse sümbol ja tema haua tunnusmärk (Santiago de Compostelas). Kammkarp sümboliseerib väidetavalt ka Püha Hauda ja ülestõusmist. Selles nähakse samuti neitsi Maarja sümbolit: otsekui neitsilikult viljastuv merikarp, kandis ka neitsi Maarja kaunist pärlit, Jeesuslast. Merikarp on ühtlasi palverännu sümbol Pühale Maale – miks mitte siis ka Maarjamaale. Palverändurite kammkarpe on arvukalt leitud Skandinaavia maadest, sh paar tükki Eestistki.
Kristliku Euroopa üks tähtsamaid palverännuteid viis üle Gotlandi saare ja Saaremaa Vana-Liivimaale, mis pühendatud neitsi Maarjale. 13. sajandil võis täielikku patukustutust leida üksnes Pühal Maal, Maarjamaal ja püha Franciscuse haual Assisis. Kui Poja maa langes 1291 moslemite kätte, sai Ema maast väga tähtis palverännakukoht. Viiekümne aasta pärast lubas paavst Clemens VI (1342–1352) palverändureil täita tõotuse Liivimaale rändamisega. Tegu ei olnud enam Püha Maa ja Maarjamaa võrdsustamise, vaid esimese palverännakuobjekti tingimusteta vahetamisega teise vastu, on sedastanud ajaloolane Aldur Vunk.
Loogiline oleks arvata, et Rosslyni kabeli rajaja võttis ette palverännaku nii Santiago de Compostelasse kui ka Maarjamaale. Ega tal väga palju muud võimalust ei olnudki, kui tõsiseks sooviks leida täielikku patukustutust. Kui ta aga juba siinmail käis, siis pidi ta üsna kindlasti läbi astuma ka Karja kirikust. Üks palverändurite maaletuleku kohti oli ilmselt muinassadam kusagil kirikust põhja pool. Pühakoja võlvipealsel oli tõenäoliselt palverändurite ööbimiskoht ja redupaik.
Hea oli teada saada meie ajaloost ja põhjarahva osalusest selle kujunemisel. Templirüütlid…vabamüürlased…Vana-Liivimaa…palverännakud …palverännakud…kammkarbid… jalakas ja õunapuu. Tekkis vaid kiusakas küsimus, kuhu kadusid vabamüürlased, kes olid vabad mehed, müüriladujate seisusest? Kas minu küsimus on sisukauge ja siis ka väär? Kas nendest said mingil moel anglosaksi juuretise põhjal templirüütlid? Aga vabamüürlased ei ole põhjamaadest kadunud? Sellised mõtted tekkisid ja vabandage, kui on kohatud.