KULTUUR
KIRJANDUS KINOS
TELLIMINE

Kaks ühes: tõe- ja usu­põhjatu ühiskond

16. juuni 2017 Karl Kello toimetaja - 1 Kommentaar

Karl Kello

Projektipõhisus – see on meie aja märksõna. Projektijuhtimist õpitakse koolis. Samas on vankuma löönud usk ühiskonna teadmuspõhisusse ja on põhjust rääkida tõe- ja usupõhjatust ning miks mitte ka kujutlusvõimetust (või pigem kujutlusvõimatust) ajastust. Tõepõhjatu maailmakäsitus on nii religiooni kui ka teaduse probleem, tõdeb TA president Tarmo Soomere, sedastades, et teadusel ja kirikul on tekkinud „äkitselt mõneti ootamatu, aga suur ja oluline ühisosa. Mõlema ees on küsimus, kuidas eristada liba­asju pärisasjadest” („Teadus usupõhjatus ühiskonnas”, Sirp, 02.02).

Kujutlusvõime aga olla Einsteini sõnul tähtsam kui teadmised, kuivõrd teadmised on piiratud. Iseäranis pärsib kujutlusvõimet elatumine abirahast. Mis see projektikirjutamine sisuliselt muud on kui abiraha taotlemine? Mis tulevikuväljavaateid pakub niisugune asi noorele inimesele? Abirahataotlejate tohutu hulk (loe: pettunute tohutu hulk) tähendab raisatud aega ja ideid. Kadunud eneseuhkust ja au. Eelkõige kadunud eneseusaldust. Kuidas jääb ses situatsioonis eneseväljendusväärtuste n-ö eelisarenguga ellujäämisväärtuste ees?

Siit viib otsetee prekariaadini üldse ja kõigepealt loomingulise prekariaadini. Prekariaat on ajutine tööjõud. Inimene harib ennast kõrgesti, käib väljamaa ülikoolid läbi, kaitseb kraadid, valdab mitut võõrkeelt – ja tihtilugu vegeteerib projektist projekti. Või peab ennast pidevalt tõestama, kas ikka sobib ametisse. No nimetagem seda siis pealegi paindlikuks töösse suhtumiseks. Millegipärast aga tundub, et isegi paindlikud töösuhted eeldavad töö olemasolu. Kuidas keegi, aga kindlasti leidub neidki, kes teeksid hea meelega tõsiselt võetavat tööd. „Teadus on järjest rohkem võitlus teiste teadlastega grandi (järgmise teadusraha) saamise pärast. Tõe kriteeriumiks on saamas retsensendi ja hindamiskogu arvamus,” kirjutab Tarmo Soomere. Tööd käsitatakse kui inimõigust. Mida hakata peale inimõigusega, mida kord on ja kord jälle pole?

Aga humanitaarid? Aga hambad? küsiks siinkohal hea meelega. Eesti pole väidetavalt kunagi olnud nii rikas kui praegu – ja ilmselt ka mitte nii hambutu juba ammuaegu. Projektistumise-prekariaatluse vallas hoiame kindlalt eurokurssi, üle 65-aastaste suureneva vaesusega aga sammume „Euroopa suundumustega risti vastupidises suunas,” nagu sedastab rahvastikuteadlane (PM, 20.05). Omal ajal oli n-ö retooriliseks arutlusteemaks, kas ühiskatla ühes servas on võimalik keeta tummisemat suppi kui katlas üldiselt. Selgub, et saab küll, aga mitte paksemat, vaid kõvasti vedelamat.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Kaks ühes: tõe- ja usu­põhjatu ühiskond”

  1. Peep Leppik ütleb:

    Aituma, Karl Kello!
    Siiski – seda lugu ei oleks tohtinud avaldada – järsku keegi loeb ja hakkab veel ISE mõtlema, aga ISESEISVAT MÕTLEMIST kardetakse Eestis viimasel viieteistkümnel aastal nagu VANAKURAT VÄLKU…

    Head jaaniaja jätku!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!