Inge Unt – 90!
Inge Unt.
„Miks aega surnuks lüüa, kui on võimalik teda kasutada!“ kõlab prantsuse vanasõna. Inge Undi pikk elu on ilus näide aja arukast kasutamisest. Peatugem siinkohal vaid paaril tahul, mille valdamises laiade kultuurihuvidega Inge Undile ei ole Eestis võrdset (vastast) olnud (ega näe kedagi ka silmapiiril olevat).
Mõtlen eriti õpetamisteooriat (didaktikat) ja selle seotust pedagoogika ajalooga. Võluv on ta asjalikkus kooliküsimustes üldse – kontrast praeguse pimeülistamisega. Kui mõni aeg tagasi kirjutasin Õpetajate Lehes pedagoogilise mõõte kadumisest Eestis üldse (mis on juhtunud), siis sama toimub ju didaktikaga. Nüüd troonib siin labane ameerikalik pragmaatiline MÕK (oma tagajärgedega), kus teadusest pole haisugi – saja aasta vanuste katsete „järelkatsetused“. Didaktikast on saanud vaid sõnakõlks – voog võõraid mõisteid, mille semantikagi üsna segane.
Pika elu jooksul olen märganud, et inimese tõeline suurus (väärtus) ilmneb temaga vahetult suheldes. Auditooriumides on meil olnud Inge Undist ka säravamaid esinejaid, kes aga lähemalt osutuvad siiski „tavalisteks“. Suheldes oma akadeemilise emaga vahetult, avastasin temas tohutu teaduspagasi. Mulle sai didaktikast paljutahuline – õpetajatöö kogemuste najal – tõsiteadusse minek.
Et olla didaktikas kahe jalaga maa peal, valdab Inge Unt lausa detailideni pedagoogika ajalugu, mis avab didaktika arengu looduspärase (teadusliku) kulgemise, ka eksituste tee. Nii kadus nüüd taas levinud jalgratta leiutamine. Selle taga oli Inge Undi mentor Aleksander Elango.
Pedagoogika ajaloo (eriti reformpedagoogika) valdamine lubab didaktikal areneda teaduse (psühholoogia) fundamentaalsel teed. Eesti koolil oli alates 1920-ndate lõpust kuni 1990-ndate esimese pooleni (ehkki katkestusega) üha tugevnev teaduslik alus, mis väärtustas just õpetajate ettevalmistust, eriti aga täiendõpet.
Küsigem, miks pole meie, professorist pedagoogikadoktori Inge Undi tuhanded õpilased, suutnud hoida Eesti kooli sel arukal teel. Vist ei mõistnud me toona raha ja võimu kuratlikku seost kommertsmaailmas. Peeter Kreitzberg, kel näis Inge Undiga olevat sama veregrupp, suutis ühe viimasena autoriteedi ja võimuga äärmuslikke samme koolist eemal hoida. Pärast tema lahkumist Toonelasse oli tee arutuks laamendamiseks lahti. See kõik ei pisenda Inge Undi hindamatut elutööd, hoopis vastupidi. Õnnelikud on need, kes läbi aegade on saanud temaga mõelda ja arutleda õpetamise teemal.
Palju õnne sünnipäevaks, Inge Unt! Õnne meilegi, kes koolis veel esivanemate kultuuri toel teadust väärtustavad! Põrgusse raha ja mood! Aga ajaratast ei peata keegi, ütlevad just praktilised sakslased …
Oli meie kooli psühholoogiaõpetaja. Võluv ja tark daam, kõigil on temast ainult väga head mälestused. Ma tean, et kokku saades meenutame teda kindlasti jälle. Oleks rohkem seesuguseid inimesi, oleks rohkem seesuguseid õpetajaid. Õnne talle väärikaks sünnipäevaks!
Õnne, armas kolleeg! Usun, et üks tõukeid teaduse juurde oli Inge Undi vestluseksam Tartus, kus ta luges meile pedagoogika ajalugu – innustav ja äratav, särav ja rõõmus, nagu ta on.