Kuidas saadakse kasuvanemaks?
Anne Lassikov usub, et soov teisi aidata on tal pärit lapsepõlvest. Fotod: Tiina Vapper ja erakogu
Eelmisel aastal elas asenduskodus pea tuhat last, hooldusperes kõigest 160, kusjuures hooldusperede arv on hakanud vähenema. Iga laps vajab kodu ja armastust ning riik panustab üha rohkem leidmaks üles pered, kes on valmis teistest vanematest sündinud last kasvatama. Kuigi toetusi ja teenuseid peredele on juurde tulnud, jääb lapse perre võtmisel määravaks südameheadus.
Narva-Jõesuu SOS-lasteküla abiõpetaja Anne Lassikov on suure südamega naine, kelle elu on olnud nii rikas, et väärib lausa raamatut. Lisaks kahele tütrele võttis ta perre veel ühe väikese tüdruku, hiljem täisealise puudega noormehe. Aidanud on ta paljusid.
Anne Lassikov on Narva-Jõesuus elanud kogu oma elu ning on üks vähestest eestlastest sealkandis. Pärast Narva eestikeelse gümnaasiumi lõpetamist õppis ta õhtuses õppes meditsiiniõeks ja töötas samal ajal sanitarina haiglas. Haigla andis talle uue mugavustega korteri Narva, tema aga vahetas selle korteri vastu Narva-Jõesuus, kus on nüüdseks elanud 30 aastat.
Anne kodu vanas puumajas on väike ja hästi hubane. Tillukestes tubades ja köögis on iga nurk ja sopike oskuslikult ära kasutatud. Ainus küttekolle korteris on pliit köögis, mistõttu külmal ajal tuleb kütta kaks korda päevas. Magamistoa ahi tuli maha lammutada, sest kui kõik lapsed elasid veel kodus, oli ruumi nii vähe, et voodid ei mahtunud ära. Vahepeal oli üks magamisase isegi köögis.
Annel on kaks täisealist tütart ja kolm lapselast. Vanem tütar elab perega Soomes ja tema pojad käivad seal koolis, Eestisse nad ilmselt tagasi ei tule. Noorem tütar elab oma kolmeaastase pojaga Narvas ja nendega kohtub Anne sageli.
Jätsin kirja: laps on minu juures
Kui Anne vanem tütar oli kümne- ja noorem nelja-aastane, sai ta endale kahe ja poole aastase kasutütre. Anne jutustab, kuidas see juhtus. „Töötasin sel ajal ajutiselt kioskis, kus müüdi krõpse, limonaadi, jäätist, muud sellist. Otse kioski vastas on puumaja, kus elas väike tüdruk koos oma ema ja vanaemaga. Nad mõlemad jõid ning lapsuke oli tihti õues omapead. Mõnikord tuli ta kioski juurde, aga mitte maiustusi, vaid leiba küsima.
Siis olid samuti jõulud tulekul nagu praegu. Hakkasin töölt koju minema ja tema tuterdas jälle õues ringi. Mul hakkas süda valutama, läksin ja küsisin, kas ta tahaks mulle külla tulla. Tema noogutas. Kuna väikeses kohas kõik üksteist teavad, läksin tüdruku korterisse sisse. Tahtsin öelda, et võtan lapse enda juurde külla, aga mõlemad olid purjus ja magasid. Jätsin lauale kirja, et laps on minu juures, panin tüdruku kelgu peale ja tõin oma koju. Mäletan, et sõbranna tuli õhtul oma lapsega külla, tegime süüa, hautatud kartuleid lihaga, ja tüdruk sõi ära sama suure portsu nagu suur mees. Magustoidu asemel palus, et tõstaksin talle veel kartuleid.
Tema ema ilmus välja alles kuu aja pärast, jälle napsisena. Laps ei olnud nõus temaga kaasa minema. Mõtlesin hirmuga, et mind pannakse lapseröövi eest vangi. Ütlesin, et jätku joomine maha ja mingu tööle, et tal oleks lapsele kodus midagi süüa anda, siis tulgu lapsele järele.
Sellest on möödas üle kahekümne aasta, aga ta pole senimaani tulnud. Vanaema ikka käis tüdrukut vaatamas, kui kaine oli. Küsis, kas saab aidata ja mõnikord pakkus end lapsi valvama, kui mul oli vaja ära käia. Tal oli viinaviga, aga ta oli hea inimene. Juhtuski nii, et kui ta suri, polnud tema tütart kuskil ja mina matsin ta. Tütrele olen südamele pannud, et ta käiks vanaema haual, sest vanaema armastas teda. Emaga ei ole tüdruk suhelda tahtnud,pole teda ka kordagi meelde tuletanud.“
Ära nuta ema, kõik saab korda!
„Aasta aega elas tüdruk minu juures ilma igasuguste õigusteta. Olin sel ajal juba üksi ja mul endal oli kaks last, kartsin, et ta pannakse lastekodusse. Kohalik sotsiaaltöötaja aga võttis asja käsile ja mind määrati ametlikult tüdruku eestkostjaks. Oli ka neid, kes ütlesid, et mis sa tast võtad, ema ja vanaema on ju joodikud, aga mina ei kuulanud kedagi.
Mina seda geeniasja ei usu. Minu vanaema jättis oma kaks väikest tütart – mu ema ja tädi – maha ja läks pärast sõda Saksa ohvitseriga kaasa. Ema on aga minust väga hoolinud. Sünnitusmajas tekkis mul pärast kaitsepookimist veremürgitus. Emale öeldi, et lapsel elulootust ei ole, jätku mind haiglasse ja unustagu ära. Isa jättis meid maha, aga ema käis minuga kolm aastat mööda haiglaid, Tartus, Tallinnas, Leningradis abi otsimas. Mul tekkis krooniline luupõletik ja öeldi, et ma ei hakka kunagi käima. Ema on rääkinud, kuidas ta mõnikord nuttis ja mina võtsin tal ümbert kinni ning lohutasin, et ema ära nuta, kõik saab korda. Kolmeaastaselt hakkasin käima. Käisin isegi uisutamas ja tantsuringis.“
Nad on kõik nagu oma lapsed
„Minu oma tütred suhtusid kasulapse tulekusse hästi, nad kasvasid nagu lihased õed. Vanem tüdruk hoidis ja kantseldas väiksemaid, nad said omavahel hästi läbi. Mu lapsed on niimoodi kasvanud, et on harjunud teistega arvestama. Veel enne seda, kui kasutütar meile tuli, elasid mõnda aega minu juures ka mu õe kaks pisikest tütart, kuna õel oli raske aeg. Hiljem kolis õde lastega Inglismaale. Minu jaoks ei ole olemas sellist asja nagu võõras laps. Nad kõik on omad – minu armsad lapsed.
Ma ei salgagi, et see oli raske aeg. Oli päevi, kui toidulõhn ajas kaupluses minestuse peale, sest hoidsin kogu toidu lastele. Oli õhtuid, mil panin lapsed magama ja läksin pimedas saega metsa, et oleks, mida pliidi alla panna. Naabrid aitasid palju. Nad ei olnudki nagu naabrid, rohkem nagu sugulased. Kui palgapäevani oli veel mõni päev aega, aga külmkapp tühi, hakkasime koos nuputama. Leidsime supikonte, aiamaalt tõime maapirne, kapsast ja porgandit, tegime suure pajatäie suppi ning elasime selle aja üle.“
Saime endale ka täiskasvanud poja
„Umbes sel ajal kohtusin oma praeguse abikaasaga. Ta võttis tüdrukud kohe omaks ja on olnud neile väga hea isa. Usun, et kõige suurem kingitus, mis ma elult olen saanud, ongi see, et leidsin endale nii hea abikaasa.
Täiskasvanud poeg tuli perre siis, kui ma juba hooldekodus töötasin. Kokku olin seal ametis 15 aastat: alguses lamavate haigete hooldajana, hiljem kaheksa aastat päevakeskuse juhina. Poiss sündis Narvas, kus ema juba sünnitusmajas temast loobus. Ta kasvas üles lastekodus ja käis eestikeelses koolis ning oskaski ainult eesti keelt. Kui ta täisealiseks sai, saadeti ta tagasi Narva. Vaimse alaarenguga noormees ei tulnud eluga toime: sai pensioni kätte ja ostis selle eest kommi, suitsu, mänguasju. Sõbrad aitasid tal raha kulutada, aga ühiselamutoa eest jäi maksmata ja kogunes võlg. Siis sattus ta Narvas varjupaika ja 18-aastaselt Narva-Jõesuu hooldekodusse. Kuna minuga sai ta eesti keelt rääkida, käis ta terved päevad ainult minu kannul. Hakkasin teda puhkepäevadel meile külla kutsuma, kuni ühel hetkel mõtlesime abikaasaga, et mis ta käib edasi-tagasi, kirjutame ta sisse. Nii saimegi endale täiskasvanud poja. Ta käib tööl: kui teda juhendada ja näidata ette, mida tuleb teha, teeb ta kõik korralikult ja hästi ära.“
Ära mõtle, et ei saa, vaid et on vaja
Praegu elavad Anne lastest kodus veel kasupoeg ja kasutütar. Kasutütar lõpetab kevadel Narva kolledži ja tahab pärast seda Tallinna minna. Poeg jääb koju, tema ei saa üksinda hakkama. Lisaks on täieõiguslikud pereliikmed koer, kolm kassi, küülik ja kaks papagoid. Anne ütleb, et loomad-linnud on küll laste palvel majja võetud, kuid ka tema ise ei kujuta ette kodu, kus pole loomi.
Hiljuti sai Annest tugiisik lasteküla noormehele, kes sai täisealiseks ja selle palvega ise tema poole pöördus. Anne oli muidugi nõus ja tegi läbi tugiisikute kursused.
Ta usub, et soov teisi aidata on tulnud lapsepõlvest. „Ema töötas mõnda aega lastekodus öötädina, käisin tal seal sageli külas ja nägin igasuguse saatusega lapsi. Ilmselt mõjutas ka see, et mul endal oli väga hea kasuisa, kes õpetas mind armastama loomi ja raamatuid. Temal oli kogu aeg raamat peos ja minuga on sama. Kui ma päeva jooksul midagi lugenud ei ole, on tunne, et kõht on tühi.“ Anne loeb vabalt nii eesti kui ka vene keeles. Samuti peab tal alati olema käepärast märkmik ja pliiats, kuna ta kirjutab luuletusi, Anne kuulub ka Narva-Jõesuu luuleliitu.
Anne ütleb, et on juhindunud elus oma õpetaja põhimõttest: ei tohi mõelda, et ei saa, vaid et on vaja. „Ühe korra elus pidin pöörduma psühholoogi poole, sest ei saanud endaga enam hakkama. Aga muidu olen iga kord, kui elus on raske aeg, ennast nagu Münchhausen ise juukseidpidi soost välja kiskunud. Mul on selline iseloom, et mida rohkem raskusi ette tuleb, seda rohkem see mulle jõudu annab.“
KÜSIMUS JA VASTUS
Novembris valmis Tervise Arengu Instituudi teavituskampaania käigus loodud dokumentaallavastus „Südames sündinud“, mis põhineb intervjuudel ning avab kasuvanemluse teemat. Lavastust mängitakse Eesti eri paigus kokku 15 korda ning huvi selle vastu on olnud suur.
Enelis Linnas.
TAI koolitusspetsialist-projektijuht Enelis Linnas, miks sellist lavastust vaja oli?
Asendushooldusest teatakse Eestis üsna vähe, kuid meil on vaja rohkem peresid, kes sooviksid ja saaksid kasvatada teisest vanemast sündinud last. Leidsime, et sel teemal tuleb rohkem rääkida ning etendus võiks olla üks viis seda tundlikult teha. Ühelt poolt tahame selgitada, et asendushooldus ei tähenda ainult lapsendamist, nagu tihti ekslikult arvatakse, vaid lapsel on võimalik kasvada ka hooldus- või eestkosteperes. Teisalt jagada arusaama, et need pered on samasugused nagu kõik pered. Laps ei pea alati perre sündima, ta võib ka perega liitudes selle osaks saada.
Eestis on palju lapsi, kes mingil põhjusel oma sünniperes kasvada ei saa, kuid vajavad kodu, peret, turvalisust, tingimusteta armastust. Meie soov ongi leida üles need potentsiaalsed pered, kes võiksid seda neile pakkuda.
Kui palju on Eestis asendushooldusel lapsi?
Kokku on asendushooldusel umbes 2500 last. Eelmise aasta lõpu seisuga elas asenduskodus 968 last, 161 kasvas hooldusperes, 1391 eestkosteperes ning 71 lapsendati, neist 33 uude perre, ülejäänud peresiseselt.
Aastas eraldatakse perest umbes 250 last, kes vajavad lühema või pikema aja jooksul hoolt. Selle aasta kohta täielikku statistikat veel pole, kuid sügise seisuga oli lapsendatud 16 last ja hooldusperedesse läinud samuti 16. Ajaga on hooldusperede arv hakanud märgatavalt vähenema.
Mis on selle põhjus?
Riigi suund on sinnapoole, et laps saaks tagasi oma bioloogilisse perre. Hoolduspere peab olema valmis last kasvatama, kuni sünnipere on võimeline ta tagasi võtma. Selle aja jooksul on pere jõudnud lapsesse kiinduda ning pidev teadmatus tuleviku ees võib olla üks põhjus, miks kardetakse seda otsust teha. Samas on paljud lapsed olnud hooldusperes kuni täisealiseks saamiseni. Samuti on hooldusperes kasvava lapse eestkostja kohalik omavalitsus. Kui lapsel on vaja näiteks kooli vahetada või soovib pere reisile minna, on selleks vaja omavalitsuse lastekaitsespetsialisti luba. Ka selle ees võivad inimesed kohkuda: pidevalt peab suhtlema ja aru pidama. Hirmu võib põhjustada teadmatus, milline on lapse varasem taust, ning sellest tingitud käitumine. Kõige olulisem põhjus on ilmselt see, et ei olda teemaga kursis. Üks lavastuse prioriteet ongi seda teemat ühiskonnas rohkem avada.
Üritame hakata väiksemates kohtades kogukondi teavitama, et leida üles pered, kes on valmis teistest vanematest sündinud lapsi kasvatama.
Kuidas peresid selleks ette valmistatakse?
Sotsiaalkindlustusameti spetsialistid külastavad kodu, vestlevad, teevad pereuuringu ja hindavad pere sobivust. Suure osa pere ettevalmistamisest ja hindamisest moodustab ka PRIDE eelkoolitus, mida koordineerib ja korraldab Tervise Arengu Instituut. Toimub üheksa õppust, kokku 39 akadeemilist tundi, kus arutatakse teemad läbi, mängitakse rollimänge ning tehakse mitmesuguseid harjutusi, et pere saaks hinnata oma ressurssi ja võimekust kasvatada teistest vanematest sündinud last. Peredega töötab kaks koolitajat ning mõnikord selgub koolituse käigus, et perel on veel kasvuruumi.
Perest eraldatud lapse kogemused on traumaatilised, tal on kaasas n-ö oma seljakott, millega kasuvanemad peavad arvestama. See ongi kõige suurem erinevus võrreldes lihase lapse kasvatamisega. Tähtis on ettevalmistuse käigus hinnata võimalikke riske ja panna vanemad tõsiselt mõtlema, kas tasub see samm astuda. Riske aitab maandada, kui pere julgeb küsida abi ning teeb eri osapooltega lapse huvides koostööd.
Kas küsitakse ka lapse arvamust?
Jah, alati. Seda teevad spetsialistid, kes last ja peret sobitavad. Lapsele ja perele tuleb anda aega, et näha, kas nad omavahel sobivad.
Lihase vanema probleemide ja toetamisega tegelevad omavalitsuse spetsialistid. Oluline on hoida kontakti tema ja lapse vahel, see on omavalitsuse lastekaitse spestialistide koordineerida, kuid sellega on tihedalt seotud ka hoolduspere vanemad. Kui sidemed sünniperega juriidiliselt lõhutakse, soovitame lapsendajatel lapsele siiski rääkida, et ta on lapsendatud. Laps peab teadma oma päritolu, et tal saaks kujuneda identiteet.
Selle aasta algusest hakkas kehtima uus sotsiaalhoolekande seadus. Mis asendushoolduse korralduses sellega seoses muutus?
Kõige suurem muudatus on, et kui varem hindas iga omavalitsus oma peresid ise, siis nüüd on perede hindamine ja ettevalmistamine koondunud sotsiaalkindlustusametisse, et protsess oleks ühetaolisem ja läbipaistvam. Teine suur muudatus puudutab järelhooldust: kõik asendushooldusel viibivad noored, kes õpivad, saavad kuni 25-aastaseks saamiseni omavalitsuselt tuge, varem puudutas see ainult asenduskodudes elavaid noori. Lisaks muudeti rahastusskeemi, et toetada laste paigutamist pigem perepõhisele asendushooldusele. Aastate jooksul on tulnud juurde peredele mõeldud tugiteenuseid ning koolitusi nii peredele kui ka asenduskodu töötajatele. Riik on viimastel aastatel sellesse valdkonda palju panustanud.
Millist tagasisidet te „Südames sündinud“ lavastuse kohta vaatajatelt saanud olete?
Oleme saanud väga sooja tagasisidet. See lavastus on inimesi puudutanud, paljud on öelnud, et polnud sellest teemast varem teadlikud ning on hakanud väga hindama peresid, kes on teisest vanemast sündinud lapse oma perre võtnud. Nad ei teadnud, mis muredega need pered kokku puutuvad ja mis rõõmud neil on. Paljud on kirjutanud, et lahkusid etenduselt veidi parema inimesena. Usutavasti hakatakse rohkem märkama abivajajaid enda ümber. Seda praegu veel ei tea, kuid loodame, et etendus on mõjutanud mõnda peret ka hoolduspereks hakkama.
Kutsun kõiki, kellele teema huvi pakub, lugema asendushoolduse ja kasuvanemluse teema kohta Targa Vanema lehelt www.tarkvanem.ee (kasupere).
Sigrid Petoffer.
Kodanikualgatusena kümme aastat tagasi loodud MTÜ Oma Pere toetab ja nõustab nii lapsendajaid kui ka hooldus- ja eestkosteperesid. Organisatsiooni üks asutajatest Sigrid Petoffer, teil on asendushoolduse kogemust 25 aastat. Kuidas on suhtumine ja võimalused selles vallas ajaga muutunud?
20–25 aastat tagasi oli sotsiaaltöö üsna uus nähtus, see jõudiski meile Eesti taasiseseisvumisega. Kuna väljaõppinud inimesi polnud, oli üksteise aitamine ja toetamine pigem kogukonnapõhine ning seda tehti entusiasmist ja südamega. Usun, et kuigi see ei olnud nii reguleeritud kui praegu, olid ka siis laste huvid kaitstud, inimesed lootsid rohkem iseendale. Nüüd on teadmisi ja oskusi rohkem, uusi meetmeid, toetusi, teenuseid tuleb kogu aeg juurde ning loodetakse pigem riigile.
Miks teie arvates väheneb nende perede arv, kes on valmis kasuvanemaks hakkama?
Arvan, et asendusvanemaks olemise julgus ja valmisolek sõltub paljuski ühiskonna heaolust ja inimeste turvatundest. Üks aspekt, millele mõeldakse, on see, kas ma suudan töö- ja pereelu ühitada, kui pean pikad päevad tööl käima. Kas julgen võtta vastutuse kellegi eest, kes vajab palju hoolt ja pühendumist? Kas mul on selleks kasutada piisavalt teenuseid? Rootsis toetatakse lastega peresid väga palju, et nad saaksid osalise tööajaga tööl käia, samuti on seal elatustase kõrgem. Tuleb arvestada ka, et sünniperekonnast eraldatud lapsed esitavad palju väljakutseid. Nende elus on olnud kaotusi ja väärkohtlemist ning nad peavad oma eelneva elu kohta teadma. Tavaliselt on lapsed, eriti vanemad lapsed elanud mitmes kohas: varjupaigas, turvakodus, lastekodus. Neil on kujunenud välja harjumused, vajadused, terviseprobleemid jne. Tuleb olla vaimselt ja füüsiliselt väga tugev, et vanemana selle kõigega hakkama saada. Ainult armastusest ei piisa. Kõige rohkem vajab laps meie aega ja pühendumist, vähemalt esimesed aastad. Teda tuleb tundma õppida ning anda talle aega kohaneda ja harjuda.
Riik ootab, et oleks rohkem hooldusperesid, kes on valmis kas või ajutiselt neid lapsi kasvatama. Üha harvem juhtub, et vanematelt võetakse lapse hooldusõigus ära, sest bioloogilist sidet peetakse ülioluliseks. See soov on õige, kuid idealistlik, sest lihaste vanemate toetamisega ei ole meil asjad hästi. Rehabilitatsiooniprogramme alkohoolikutele ja narkomaanidele napib või ei leia vanemad ise selleks motivatsiooni.
Millised ressursid on veel kasutamata?
Üks, mida riik plaanib, on professionaalsed kasupered. Rootsis kehtib juba aastasadu süsteem, et kasuvanemaks olemine ongi amet. Eestis on sarnase ideoloogiaga perevanemaga asenduspered. Need on olulised eriliste vajadustega laste puhul, kellele peret ei leita. Väiksematele ja vähem kahjustatud lastele on lihtsam peret leida. Räägime juhtumitest, kui ühe pere õdesid-vendi on palju, erivajadustega lastest, kellel on kas tervise- või käitumisprobleemid. Nende laste vanemad peavad saama võimaluse lastega koos olla ja neid kasvatada. Samuti vajavad need lapsed pikaajalist terapeutilist hooldust, milleks Inglismaal lapsevanemaid spetsiaalselt koolitatakse või pakuvad spetsialistid neile teraapiat. Arvan, et mitu aastat kestvaks teraapiaks ei piisa meil raha ega spetsialiste. Trauma tagajärjel aju tasandil toimunud muutused ei kao paari psühholoogi juures käiguga. Koolis ju näeme, et need lapsed pannakse individuaalõppele, jäetakse koduõppele või saadetakse erikooli, sest nad ei tule toime. Et aju tasandil muutus toimuks, on vaja häid pikaajalisi teraapiaid. Professionaalne kasupere, kes saab töö eest palka ja kellele on tagatud sotsiaalsed garantiid, juhul kui ta kaks-kolm last perre võtab, on üks võimalus neile lastele kodu leida.
Heaolule mõeldes on praegune ühiskond üsna habras, ebakindlust on palju. Me ei ole veel nii tugevad, et lastega peresid piisavalt toetada ja aidata. Senisest rohkem saavad peresid toetada õpetajad, kasvatajad, sotsiaaltöötajad. Peame püüdma lapsevanemaid kuulata, mõista ja toetada ning vähem hinnanguid andma.
Mis on kodanikuühenduste ehk kolmanda sektori roll?
Kolmanda sektori roll on ülioluline. See koondab kasuvanemaid, annab neile võimaluse koos käia ja üksteist toetada. Tähtis on tuua perede lood välja, et julgustada uusi peresid seda sammu astuma ja ühiskonda harida. Paljudel neil lastel on käitumisprobleemid, mistõttu nad on lasteaias ja koolis kõrgendatud tähelepanu all. Kogesin seda Haiba lastekodu juhatajana ja tean, et see pole lihtne. Ootused kasuperedele on päris kõrged, kuid pere ei saa vastutada kõige eest, mis on lapsega tema minevikus toimunud. Ühelt poolt on meil hästi palju edulugusid, teisalt võimendab meedia juhtumeid, mis lähevad untsu. Rohkem on vaja realistlikku pilti sellest, mida lapse perre võtmine tähendab.
Tegelikult ei muutu selles süsteemis midagi niikaua kui kehtib pearaha süsteem. Asenduskodud ei ole materiaalses mõttes huvitatud lapsi kasuperedesse andma. Isegi kui sõnades seda tehakse, siis tegevustes leiutatakse väga palju takistusi.
Samuti on senine kasuvanemaks valmistumine liiga üldine. Igal täiskasvanul pole pedagoogilisi oskusi või isegi eeldusi.
[…] Õpetajate lehes ilmus 21. detsembril artikkel “Kuidas saada kasuvanemaks?”. Mõtlemapanev lugemine on ka kolme kasuperega tehtud intervjuude kokkuvõte “Kasuperes […]