Maarja Merigan 32. keskkooli fenomenist
„Terevisiooni“ saate salvestusel 1. juunil 2018, kus haridusminister andis üle aasta kooli tiitli, oli kohal mitte ainult õpilasaktiiv, vaid kogu koolipere. Tänavu vahetas kool hoolekogu ettepanekul ka oma visiooni, kuna eelmine – Tallinna 32. keskkool on õppeasutus, kuhu õpilased tahavad tulla –, on saavutatud. Uue visiooni sõnum on, et loovas ja hoolivas õpikeskkonnas saab igaüks olla andekas. Tundub, et sellegi visiooni saavutamine ei jää väga kaugesse tulevikku. Foto: Kairit Leibold / ERR
Tallinna 32. keskkool on üldhariduskool Mustamäe linnaosas Sääse asumis. Veel aasta tagasi ei teadnud ma sellest koolist midagi, kuni mu põhikooli lõpetav laps hakkas uurima gümnaasiumiõppe võimalusi. Nimistus figureerinud 32. keskkool ei olnud sugugi esimeste valikute seas. Ja siis hakkasid asjad juhtuma.
Aasta kool 2018
Kooli tausta uurides ja inimestega vesteldes jäid kõrva eri vanuses ja taustaga vilistlaste hämmastavalt soe poolehoid ja ülivõrdes hinnangud oma koolile: see on kool, mida hakkad armastama; see on kool, mis võtab küll tohutult sinu aega, aga annab veel rohkem vastu, jne, jne. Oma kooli vaim on paljudes koolides, 32. kooli kohta arvatu oli aga väga üksmeelne ja ühtne.
Niisamuti oli mul eliitkooli vilistlasena raske mõista, kuidas saab ühte Mustamäel asuvasse kooli olla nii suur tung, ja mitte ainult teatriklassi. Nimelt on 32. kooli gümnaasiumiosas neli paralleeli, kuhu igaühte võetakse vastu veidi alla 40 õpilase. Sisseastumiskatsetel kogunes soovijaid igasse klassi üle kaheksakümne. Hakkasin mõtlema, et selline ilmselt ongi Eesti eliitkooli uus nägu.
Paar kuud pärast kooliaasta algust selgusid Innove ja haridusministeeriumi konkursi „Aasta kool 2018“ võitjad. Konkursi rahvahääletuse võitis ülekaalukalt 32. keskkool. Konkurente edastati lausa kolmekordse häälteenamusega, kusjuures tegemist ei ole sugugi Eesti kõige suurema kooliga.
Konkursil hinnati muuhulgas õpilaste ja õpetajate aktiivsust. Koolis on õpilasaktiiv, kuhu kuulub 127 liiget. Üks hea näide aktiivi tõhususest on traditsiooniks saanud imiteerimiskonkurss Playbox, mille korraldus on hämmastavalt professionaalne, alates masside sujuvast liigutamisest, tehnilistest lahendustest, videoülekannetest ning lõpetades emotsiooniga, mille vaatajad sündmusest saavad. Lisaks tegutseb koolis õpilasesindus ja noorteparlament.
Õpetajate vaimuerksus ja koolitöö-väline entusiasm ei jää õpilaste omale sugugi alla. Nemadki esinevad Playboxil oma kavaga, teevad filmigalale filme, on astunud üles vabal laval, tantsinud õpilastega ühistes tantsukavades nii hiphoppi kui ka rahvatantsu, teinud koos õpilastega bändi, ja seda loetelu võiks lõputult jätkata.
Et teada saada, mis paneb õpilased hiliste õhtutundideni koolimajas oma vabast ajast ja tahtest toimetama ning on pannud koolist vaimustuma ka nende vanemad, otsisin üles kooli direktori Maarja Merigani.
Maarja Merigan alustas õpetajana siinsamas koolis. Enda sõnul on ta alati tahtnud saada õpetajaks ning omandaski ülikoolis eesti keele ja kirjanduse ning lisaerialana ajalooõpetaja eriala. Seitsme aasta möödudes tekkis tal korraks soov midagi oma elus muuta, näiteks vahetada kooli, kuid saatuse tahtel sai temast kooli huvijuht. Kogemuse eest suuri aulaüritusi korraldada, õpilasi kaasa haarata, koolivaimu lähedalt tunda saada, on ta tagantjärele väga tänulik. Edasi järgnes aasta õppealajuhatajana, siis juba direktori ametikoht.
Maarja Merigan on pidanud 32. keskkoolis mitut ametit ja tunneb, et see on läbi ja lõhki tema kool. Mõõdetavatest tulemustest enam hindab ta inimeste suhteid ja ühtsustunnet. Ta leiab, et õpetajas peab olema sära ja tahtmine olla noortega, sest õpetaja mõjutab väga olulist osa õpilase elust ja tulevikust. Foto: Jürgen Vainola, 32. keskkooli 12. c klassi õpilane
Maarja Merigan, olete olnud 32. keskkooli direktor 2011. aastast. Mida teie jaoks tähendab direktoriamet?
Direktoritoolis on tunne, et pean tegema kõike, olema kursis kõigega. Rutiin ei tuleks selles ametis kõne allagi. Arvan, et direktori roll on luua koos oma meeskonnaga kool, kus on hea olla. Kui endal on hea, on lihtne olla ka teistega hea.
Kui keeruline või lihtne on teha karjääri ühes ja samas koolis?
Mingis mõttes on see lihtne. Mina tunnen inimesi, nemad mind. Muidugi tuleb teha ka ebapopulaarseid otsuseid, aga ma ei tunne, et see on raske. Arvan, et meie kooli õpetajad on väga intelligentsed. Nad lasevad inimesel olla tema ise – olgu see siis õpilane, kolleeg või keegi väljastpoolt. Mulle tundub, et ka minul on lastud olla mina ise. Ma ei oleks kandideerinud juhiks võõrasse kooli. Siin tunnen, et see on minu kool.
Millega seletate kooli kasvavat populaarsust?
Meie tohutu suure ja tugeva gümnaasiumi tekkimine on minu eelkäija, Mari-Anna Puskari idee. Tema juhtis kooli aastatel 1997–2010 ja tegi direktorina vaistlikult tarku otsuseid. Tema nägemus oli, et just tugev gümnaasium loob tugeva kooli. Nii viidigi ellu idee neljast suurest klassikomplektist, kuhu alguses võeti vastu peaaegu kõik soovijad. Praegu on meile tõesti tohutu tung ja õppima pääsevad vaid parimad.
Oleme Mari-Annaga seniajani kontaktis. Algusaastatel helistasin talle vist iga päev. Keegi ju ei andnud mulle manuaali, kuidas olla direktor. Ta kuulas mu alati ära ja kui ma teda kõne lõpus heade nõuannete eest tänasin, naeris, et ta ju ei andnudki mulle nõu, vaid ma leidsin vestluse käigus oma küsimustele ise vastused.
Milline on teie arvates hea ja tugev koolijuht?
Arvan, et juht peab järgima kooli väärtusi. Meie koolil on neli põhiväärtust.
Esiteks avatus, mis tähendab, et iga õpilane, õpetaja või lapsevanem võib alati tulla direktori kabinetti ja julgelt rääkida. Võib tulla kasvõi niisama korraks istuma.
Teiseks loovus. Vahel on vaja kiiresti mingitele olukordadele reageerida ja rutiinist väljumine nõuab loovust. Loovus ei tohi kaduda rutiini ja kohustustesse.
Kolmandaks hoolivus. Kõige tähtsam on, et omadel on hea. Kui meil on hea, tajuvad seda ka teised. Neljandaks vastutus. Kui keegi midagi lubab, tuleb oma lubadust täita. See tekitab kindlustunde, et asjad saavad tehtud, ning loob usalduse.
Koolis on väärtustatud algatusvõime. Kas võiksite tuua näiteid ideedest, mida koolipere on välja pakkunud ja millega kool on otsustanud kaasa minna?
Neid on palju. Näiteks kolm aastat tagasi tulid õpilased minu juurde mõttega hakata koolis pakkuma taimetoitu. Toitlustajaga koostöös tegime mõtte teoks ning taimetoidu sööjate arv on aastatega kasvanud.
Mõni aasta tagasi pakkusid õpetajad, et meie kool võiks liituda rahvusvahelise UNESCO koolide võrgustikuga. Tänavu toimuski just selle raames ülekooliline maailmanädal, mis tõi kooli 15 külalist, viis teemapäeva ja tavalisest teistmoodi vahetunnid.
Veebruaris tähistasime pakast trotsides õues Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva kogu linnaosale mõeldud öölaulupeoga. Kevadel soovis spordiaktiiv korraldada koolis pallimängude öö, kus mitusada õpilast mängisid kella kolme-neljani varahommikul koolimajas palli.
Üsna pöörane ettevõtmine oli „Terevisiooni“ saate salvestus aasta kooli tiitli saamise puhul. Õpilasaktiiv saabus koolimajja hommikul kella viieks, et ettevalmistusi teha, ning kogu koolipere oli kohal kell 6.40, et laulda telesaate alguses ühiselt meie kooli laulu.
Mida tähendab teie jaoks uuenenud õpikäsitus?
Minu kujutluses tähendab muutunud õpikäsitus õpetaja isiksuse muutust. Kedagi ei saa muuta ega suunata väljastpoolt, muutused algavad igaühest endast. Arvan, et õpetajas peab olema sära ja tahtmine olla noortega. Õpetaja mõjutab väga olulist osa õpilase elust ja tulevikust. Õppimise eesmärk ei saa olla hinne, vaid et laps astuks õnnelikuna ellu ja saaks elus hakkama.
Uuenenud õpikäsitus ei tähenda seda, et kõik tunnid on digitaliseeritud. Vabalt võib õpetada ka traditsiooniliste meetoditega. Oluline on, et õpetaja oskaks oma ainet lõimida ja eluliseks muuta ning innustada õpilasi õppima. Õpetaja võiks olla lihtsalt suurepärane isiksus, sest nii kasvavad ka õpilastest isiksused.
Uuenenud õpikäsituses on kõige vähem pööratud tähelepanu õpetaja enda arengule. Kuidas te oma koolis aitate õpetajal õppida?
Õpetajad saavad käia vajalikel koolitustel, samuti oleme proovinud mitmesuguseid uuenduslikke võtteid. Näiteks kolleegilt kolleegile töötoa sisu võib läbiviija ise valida. Leiame, et igaüks saab olla andekas. Õpilaste saavutusi märgatakse ja väärtustatakse, oluline küsimus on, kas õpetajad ka iseennast märkavad. Töötoas saabki õpetaja ennast analüüsida, jagada oma tugevusi, kirge, õpikogemust.
Suur osa juhi tööst on inimeste innustamine. Kuidas te oma õpetajaid motiveerite?
Arvan, et iga õpetaja motiveerib ennast ennekõike ise. Juhtkond saab osta vahendid ja luua keskkonna, aga kui inimene ise ei taha, ei muutu midagi. Oleme püüdnud neid õpetajaid, kes on kuskil käinud, midagi põnevat teinud ja saavutanud, eelarve piires ka rahaga motiveerida. Oluline on, et inimene teaks, et teda on märgatud.
Mida teete, et ennast vormis hoida, mis teil areneda aitab?
Käin koolijuhtide üritustel. Kolleegidega koos olemine annab alati häid mõtteid ja teistmoodi vaateid. Hästi kasulik on, kui saan mõne kolleegi koolist kaasa võtta ja pärast temaga mõtteid vahetada ja arutleda, mida on mujal tehtud, kuidas saada uusi nippe jne.
Eraelus on mul oma aed. Ma ei jõua sinna küll nii sageli, kui tahaks, aga kui sukeldun, siis mõnuga. Mulle meeldib ka lugeda. Ma ei saa öelda, et mu õhtud ja nädalavahetused oleksid ainult enda päralt. Imetlen neid, kes suudavad tõmmata piiri töö ja isikliku aja vahele.
Kas direktorina on teil tulnud ette ka läbikukkumisi?
Läbikukkumine on üpris karm sõna. Kindlasti olen oma töös vigu teinud ja töö ongi kõige parem õpetaja. Kõige valusamad õppetunnid olen saanud ebaõnnestunud personalivalikuga. Viimasel ajal oleme proovinud värvata personali mitmes etapis ning lasknud õpetajakandidaadil anda näiteks näidistund, lahendada probleemülesanne vms. Kuigi olen loomult põdeja, usun, et eksimisel on arengus oluline roll ning eksimatuid ei ole.
Mida olete enda kohta õppinud?
Esimesena tuleb pähe, et paks nahk on kasvatatav ja seda on vaja, eriti kui püüda luua midagi uut. Kunagi arvasin, et minul seda pole ega tule. Tegelikult ei saa kõiki asju südamesse võtta. Olen õppinud oskust, kuidas iseennast säästa.
Väga oluline on oskus mitte reageerida sündmustele emotsiooni pealt. Alati see ei õnnestu. Olen endale öelnud, et kui tunnen ka 24 tundi hiljem sama, alles siis tuleb reageerida, seni tuleb anda tunnetele aega lahtuda ja mõista, et ka teisel poolel on tunded. Samaga vastamine ei anna kunagi head tulemust. Ja muidugi tuleb kriitiliste teemade käsitlemisel leida aega vahetult suhelda, mitte lahendada probleeme meili teel.
Sel fenomenil on ka teine külg:
“Huvitaval kombel tegi tugeva languse ka Tallinna 32. Keskkool, kes sai juunis «Aasta kool 2018» tiitli, kus hinnati koolipere loomingulisust. Täna avaldatud riigieksamite edetabelis on eesrindlik kool aga võrreldes eelmise aastaga kukkunud 28 kohta.”
Postimees 29. november 2018
[…] õpikäsitlus ja loomulikult juhiks olemisest. Artikli leiad 11.01.2019 Õpetajate lehest ja siit lingi alt. Artikli pealkiri: Maarja Merigan 32. keskkooli […]