Õpetaja stress – kuidas meil sellega ikka on?

23. märts 2013 Kärt Käesel Pelgulinna Gümnaasiumi psühholoog, Tallinna Õppenõustamiskeskuse psühholoog-nõustaja, Eesti Koolipsühholoogide Ühingu juhatuse liige - 3 kommentaari

Eestis õpetajate stressist ja läbipõlemise ennetamisest suurt ei räägita, kuid läbipõlenud või sellele lähedal olevate õpetajate olemasolu pea igas koolis annab aluse arvata, et see töö on riigil suures osas tegemata.

Oleneb, kuidas võtta

Vaimse tervise seisukohalt tasub võtta mõõdukalt ja kaalukalt. Õpetaja stressist rääkides ei peagi keskenduma sellele, kas see on hea või halb, vaid tõsiasjale, et õpetamine on eriline, emotsionaalselt üsna väsitav amet ning keerulise elukutse juures on tööstress loomulik. Kes oleks õpetaja ilma paraja koguse stressita? Ilma veidi kergitatud kulmukaare ja enesekindla paraadmarsita oma klassiruumi suunas, ootusärevuses lapsed talle teed andmas? Ta ei oleks nagu päris.

Õpetaja ja paras kogus pinget käivad käsikäes, õpetamine ja õppimine ei saa kunagi olema täiesti stressivaba tegevus. Mõõdukas koguses stress on edukaks soorituseks kasulik ja aitab õpetajal ennast mobiliseerida ning luua õpetamiseks vajalikku intensiivsust, säilitada klassis ennast kehtestades vajalikku positiivset turvalist õhkkonda jne.

Stressi teatakse ka kui kohanemisreaktsiooni. Õpetajal tuleb pidevalt ühe (t)ööpäeva jooksul seista silmitsi kohanemist vajavate olukordadega: mõista lapse arenguvajadusi ja hariduslikke erivajadusi, nendele adekvaatselt reageerida, palju inimestega suhelda, pidevalt ümber häälestuda jne. Kindlasti mängivad rolli töötingimused. Võib väita, et õpetaja tööstressi keskmine tase on suhteliselt kõrge ning läbipõlemise oht samuti, eriti esimeste tööaastate jooksul. Oma osa lisab see, et meie ühiskonna üldine stressifoon on kõrge, kliima sensoorset stressi tekitav ja infoühiskond lisab märkimisväärselt pingeid (liiga palju on, mida vastu võtta, töödelda, omada, ära visata, hankida, muretseda, maandada, omaseks teha, juurde panna, maha võtta jne) – kõike seda kogeb õpetaja isiklikult ja nn teise lainena toovad selle kodust kaasa lapsed.

Kuidas on lood Eestis?

Eestis õpetajate stressist ja läbipõlemise ennetamisest otsesõnu ei räägita, kuid läbipõlenud või sellele lähedal olevate õpetajate olemasolu pea igas koolis annab aluse arvata, et see töö on riigil suures osas tegemata. Läbipõlenud õpetaja teeb nii õpilaste kui ka kolleegide elu keeruliseks ja tekitab omakorda stressi ning probleeme kogu kooliperele, eelkõige kannatab ta ise. Koolijuhil tuleb nende probleemidega tegeleda, oma õpetajate läbipõlemist ennetada ning vajadusel psühholoogiline või muu tugi tagada.

Õpetajad, kellega olen koolitustel ja kohtumistel rääkinud, kurdavad stressi sümptomite üle töökohas ja nii muutuvad koolitused pigem stressijuhtimise kursusteks. Ilmselt tunneb õpetaja suurt puudust stressireguleerimise praktilistest oskustest. Õpetaja tunneb, et tööstress mõjutab otseselt tema füüsilist ja vaimset tervist (uuringud kinnitavad, et tööstress hõlmab enam kui veerandi kahest nädalast pikemate tööga seotud terviseprobleemide tõttu töölt puudumistest) ja ta (vähemasti osa nendest) on valmis selle teemaga tegelema, raha suurel hulgal haiguspäevade arvelt kokku hoidma ning enda heaolu ja elukvaliteeti tõstma. Õpetaja stressi üldisest levikust, tendentsidest, olemusest, senistest uuringutest ja läbipõlemisest kaitsesin 2012. aastal Tallinna ülikoolis magistritöö ning sellega saab tutvuda www.psyhholoog.weebly.com , kuid vaatame asja praktilist poolt.

Kui stress väljub kontrolli alt

Õpetaja tavalist tööstressi me igapäevaselt eriti tähele ei pane, kuid väiksemaid stressiilminguid kohtab koolimajades igal sammul. Kõrge ja reguleerimata õpetaja stress pääseb puurist, kui juhtub midagi ohtlikku või piire ületavat – karikas on täis ja hakkab üle ajama, tekivad ootamatud reaktsioonid, olukord tuleb ilmsiks, meedia reageerib jne. Need on olukorrad, mille puhul õpetaja kui vastutav töötaja tunneb iseennast inimesena ohustatuna. Seda tunnet kinnitavad nii alushariduses töötavad kui ka põhikooli vanema astme klasse õpetavad õpetajad. Siis räägime sellest avalikult kui kriisiolukorrast ning viimasel ajal on selliseid kriise koolides kahetsusväärselt palju.

Ka koolivägivalla taga on reguleerimata suhted ja stress. Ohustatud saab üks olulisemaid sfääre – inimese turvalisus. Loodus püüab siin inimest aidata ja ohu puhul valib inimorganism automaatselt kolme nn ürgstrateegia vahel – ägedama stressi olukorras võitle, tardu või põgene. Kas õpetaja saab nii teha? Kriisiolukorras käitumiseks on koolidel kriisikavad ja -meeskonnad, koolidele on koostatud ja saadetud juhendmaterjalid, kuid need kehtivad siis, kui üldine kriis on juba käes.

Uppuja päästmine ei ole uppuja asi

Tundub, et Charles Darwin mõtles ka õpetaja elukutsele, kui väitis, et ellu jääb mitte kõige tugevam ega ka mitte kõige targem, vaid see, kes kõige paremini muutustega kohaneb. Läbi aegade on selle kohta ütlusi erinevate inimestega ühte jalga astumisest ja karavanidest, mis ikka edasi liiguvad, haukugu koerad, koolijuhid ja poliitikud nii, nagu tahavad. Üks osa inimestest on valinud endale õpetajakutse ning pidevatest haridusreformidest hoolimata peavad silmas tähtsaimat – last ja tema arengut, arendamist, julgustamist, treenimist, toetamist jne.

Illustreeriva materjalina võiks meile silme ette tulla pilt üksikust paadikesest merel: ilm muutub, kaldad muutuvad, majakas muudab asukohta. Paadis on üks õpetaja ja palju lapsi – mõned neist oskavad ujuda, teised mitte. Osal on päästevestid seljas, teistel pole. Osa on näljased, teistel on kõht liiga täis. Mõnel paadil on mootor või puri, teisel ainult kondiaur. Mõni püüab paadist põgeneda ja sumab teise paadini või ujub lihtsalt ära. Kui keegi liiga närviliseks muutub ja paat kõikuma hakkab, võivad kõik põhja minna või on sunnitud enda (ja teiste) elu ja heaolu eest võitlema.

Need paatkonnad, kus seltskond stabiilne, keskmiselt toimetulev ja sõnakuulelik ja/või koostöömeelne, saavad enamasti hästi hakkama ning purjetavad tõotatud randa, kus ees ootab mõningane tunnustus ja kiitus. Olukord muutub kohe, kui seltskonnas on üks nn haridusliku erivajadusega inimene, ja see võib olla ka õpetaja (viskavad õpetajad ise enda kohta nalja) – liiga andekas või vastupidi, väheste võimetega, energiline, rahutu, omapärase tahte- ja tundeeluga, häiriva käitumisega või ka aeglane, pika taibuga, kehva mäluga, jääb maha, ei saa aru, ei tule kaasa, liiga stressis ja reaktiivne, tüdinud …

Rohkem ei ole vaja sel teemal mõtiskleda, sest asjaomastele on niigi selge – kui paat on ümber, on uppuja päästmine esialgu uppuja enda asi. Ujub või upub. Nn päästemeeskonnad on väga erinevalt komplekteeritud ja abi eri ajaühikute/kilomeetrite kaugusel. Oleneb haridusasutuse juhi võimekusest ning kohaliku omavalitsuse suhtumisest oma piirkonna lastesse ja peredesse – tugisüsteemidele kas leitakse raha või ei leita ning kas see eraldis võimaldab õpetajale-lapsele toeks minna kohe või kuu aja jooksul. Mis uppuja seisukohast võib olla liiga hilja.

Õnneks on suuremates koolides ja keskustes tugispetsialistid ja loodetavasti tuleb neid juurde – koolipsühholoog, sotsiaalpedagoog, eripedagoog, noorsootöötaja, abiõpetajad jne. Kuid arvestatav hulk õpetajaid peab hakkama saama Darwinile toetudes, kuna õpetajaametiga ei sobi kolm põhilist ellujäämisstrateegiat (võitle, tardu või põgene) ja jääb neljas – kohane! Õpetaja saab oma tööstressi reguleerimise juures päris palju ise ära teha kas üksi või koos kolleegidega.

Stressinipid – nüüd ja kohe! Ütle, mis ma tegema pean.

Muu maailm on õpetaja stressijuhtimise ja läbipõlemise ennetamise vallas traditsiooniliselt meist paar aastakümmet ees. Asja olemus on üsna põhjalikult läbi uuritud, õpetaja stressi allikad selgitatud ja nendest lähtuvalt tegevuskavad ja programmid koostatud, eelkõige õpetaja enesehinnangu kaitseks ning toimetuleku tõhustamiseks.

Uuringud kinnitavad, et õpetaja stress ja läbipõlemine sõltuvad sellest, millisel määral õpetaja iseenda võimetesse usub (enesetõhusus), kuidas suudab ta õpetajarollis oma enesehinnangut säilitada (kas ma ikkagi olen hea õpetaja või ei ole) ning rakendada kõike seda, mida ta teab ja oskab, õigel momendil õigete inimeste puhul, et olukorrast võitjana väljuda teise inimese huve kahjustamata. Kõike seda õpetatakse samm sammu haaval õpetajate stressijuhtimise koolitustel ja töötubades ning tulemused on toonud edu. Nii võiks see olla meilgi.

Võtame näiteks olukorra, kui on vaja ennast negatiivsete emotsioonide eest kaitsta. Kui õpetaja selles olukorras usub, et tal on õigus viisakale kohtlemisele, säilitab tujurikkuja osas empaatilise hoiaku ja valdab nüüdisaegseid suhtlemistehnikaid (näiteks aktiivne kuulamine, mittevastanduv lähenemine), on valmis viisakalt ennast kehtestama ning tal tuleb meelde ning ta oskab kasutada veel mõnda nippi, mis sellises olukorras on eelnevalt aidanud, siis suudab ta olukorra lahendada nii, et see edaspidi stressi ei tekita ning enda tuju ära ei riku. Kui tujurikkuja on laps, siis on mõistlik kasutada erinevaid tehnikaid olukorrast, kui tujurikkuja on kolleeg. Et kõike seda osata, on vaja eraldi koolitusi ja treeninguid. Eelkõige aga on see töö iseendaga – oma uskumuste, väärtuste ja arusaamistega. Ning oskus planeerida aega. Seepärast ongi raske anda nippe, sest nippide mõju ei kesta kaua ning need lähevad meelest.

Ühe nipi ma ikkagi annaksin: iga kord, kui tekib tahtmine teist inimest muuta, tasub alustada iseendast. Kui vihastad õpilase või kolleegi peale, on ilmselt stressi sinu jaoks selles päevas või olukorras liiga palju, tuleb tegelda endaga – saada kontrolli alla ja rahustada maha oma keha (hingamine, kõndimine, sport, massaaž, jooga, meditatsioon), vaadata asja laiemalt ja eri perspektiividest (loovtegevused, mäng, teater, enesearendus, kirjandus), paluda kolleegilt tuge (teised näevad olukorda teisiti, ka rääkimine aitab, lohutab, kolleeg teab ehk midagi, mis selles olukorras on aidanud – näiteks kuidas saada hakkama Keviniga 5.b-st).

Hea, kui saaks korraks olukorrast eemalduda ja rahuneda, koguda ennast ruumis, mis on just õpetajatele mõeldud. Seal on telekas ja kohvimasin ning hetkeks on tunne, et oled natuke eemal. Raskeid olukordi tasub lahendama hakata siis, kui närvisüsteem on rahunenud ning aju on taas nõus asju ratsionaalses plaanis vaagima. Tasub teada, kustkohast ja millist abi on võimalik saada; kes saab nõu anda; kas koolil on nõustaja või mentor; kus veel nõustajaid töötab; millised on õpetajatele mõeldud abiliinid (http://www.teachersupport.info/ hea näide ning materjalid õpetajate toetusportaalist Suurbritannias). Praegu pakuvad Eestis õpetajatele tasuta abi õppenõustamiskeskused (http://www.innove.ee/et/karjaariteenused/oppenoustamisteenused/keskused).

Uuringud kinnitavad, et programmid, mis vähendaksid õpetajate läbipõlemist, peaksid sisaldama õpetajale vajalikke töövahendeid, didaktilisi materjale ja kvalifitseeritud tugispetsialiste (psühholoog, kõneravi/logopeed, tugiõpetajad). Kahe esimese üle ei saa meil kurta, kuid kvalifitseeritud tugispetsialiste ei jätku igale poole. Ka on abiks programmid, mis tõstavad õpetaja praktilisi oskusi tunnis tegevusi hallata (classroom managment) ja õpilasi juhendada (instructional skills). Koostööle, õpilaste kaasamisele ja suhtlemisoskuste arendamisele suunatud praktilised koolitused aitavad alati kaasa õpetaja stressijuhtimise oskuse arenemisele.

Kala ja tema pea

Meeles peab pidama, et kuigi stressi juhtimine on tavaliselt suunatud pigem üksikisikule kui organisatsioonile, peitub tööstressi ja psühhosotsiaalsete riskide ennetamise võti töökorralduses ja juhtimises. Haridusasutuse juhtidel oleks hea teada, et tööstressi ennetamisel haridusasutuses toimivad samad meetmed mis teiste asutuste puhul ning nende järjekindel ja ausameelne rakendamine teeb koolikliima mõnusamaks ning aitab õpetajal ennast turvaliselt ja tähtsana tunda ning kooliellu rohkem panustada.

Õpetajatele meeldib, kui nad teavad, mida nad peavad tegema, kuid saavad siiski ise valida, kuidas nad seda teevad. Õpetajad vajavad tunnustust ja kiitust, ka rahapreemiaid (kuigi mulje on jäänud teistsugune). Õpetajad tahavad rääkida ja olla ära kuulatud ning et nende juttu võetaks tõsiselt. Õpetajale ei meeldi füüsilise riski tegurid, ka temale meeldib madal müratase, organiseeritud vahetunnid ning turvatunne treppidel ja koridoris. Õpetaja tahab otsustada ja kaasa rääkida. Mõnikord võtab õpetaja endale liiga suure koormuse või ülesanded, millega ta ei saa hakkama – siis saab õpetaja tormakust viisakalt ohjeldada (ülekoormus ja kõrvalise abi puudumine on arvestatavad läbipõlemistegurid).

Õpetajale tasub pakkuda tööülesandeid, mis on talle jõukohased ja motiveerivad, milleks tal on ettevalmistus ja tahe. Viimaseid saab arendada. Õpetajat tasub koolitada koolitustega, mille kohta õpetaja ei saa öelda, et see oli ajaraiskamine, oma aja suhtes on õpetajad tundlikud ega talu selle raiskamist. Õpetajad on väga usinad õpilased, kui neile teema meeldib või kui nad seda kõike juba ise ei tea. Kui nii pole, siis käituvad nad nagu nende endi pahurad õpilased ning koolitajale on see naljakas ja armas pilt.

Vaatamisi: 501