Varajase keeleõppe võtmeisik on õpetaja

Vene kodukeelega lapsi on lasteaias umbes 11 000, neist ligi pooled käivad keelekümblusrühmas või eestikeelses lasteaias, pooled vene õppekeelega rühmas. Venekeelses põhikoolis jätkab õpinguid 82% vene õppekeelega lasteaias käinutest ja 52% keelekümbluses osalenutest. Eestikeelses koolis jätkab vastavalt 2% ja 10%. Riik on võtnud suuna varajasele eesti keele õppele. 2018. aastal liitus HTM-i eestvedamisel alanud katseprojektiga „Professionaalne eestikeelne õpetaja vene õppekeelega rühmas“ kaheteistkümnest Ida-Virumaa ja kümnest Tallinna lasteaiast kokku 53 rühma ning tööd alustas 53 eestikeelset õpetajat.

Jõhvi Lasteaedade alla koondunud Sipsiku, Kalevipoja ja Pillerkaare majas on kõigis üks selline vene õppekeelega rühm, kus kahele rühmaõpetajale lisaks töötab eestikeelne õpetaja. Sipsiku maja Tipi ja Täpi rühma õpetaja Astra Ernits on ametis iga päev kella 7–14-ni, rühmaõpetajad käivad tööl kordamööda. „Mina viin kõik tegevused läbi eesti keeles ja lapsed juba teavad, et minuga räägivad nad eesti, teiste õpetajatega vene keeles. Põhimõte ongi: üks inimene ja üks keel,“ selgitab Astra Ernits. Eelmisel aastal prooviti tema sõnul teha nii, et vene keele õpetaja rääkis jutu ära, tema tõlkis selle eesti keelde, aga see tekitas lastes segadust. Seepärast lepiti kokku, et ühel päeval toimub hommikuring eesti, teisel päeval vene keeles ning ka tegevuste juures räägib kumbki õpetaja lastega oma emakeelt. „Teemad on mõlemas keeles alati samad, praegu näiteks räägime talvisest metsast ja metsloomadest, järgmine teema on talvelõbud, ehkki ilm meenutab sügist ja õues sajab vihma,“ ütleb õpetaja.

Töö käib väikestes rühmades

Astra Ernits räägib, et töötab lastega väikestes gruppides, sest nii on keeleõpe tulemuslikum. Hommikuti jõuab ta tegelda lastega ka individuaalselt: võtab enda juurde kaks sarnase keeleoskuse tasemega last ja nad vastavad kordamööda. Muidu kipub see, kes paremini oskab, teisele ette ütlema. Kui õpetaja palub lastel pusled kokku korjata, enne sööki käsi pesema minna, soovib neile head isu ja palub pärast seda õueminekuks joped selga, saapad jalga, sallid kaela, mütsid pähe, kindad kätte panna, teeb ta seda eesti keeles. Lapsed saavad eestikeelsest jutust ja korraldustest hästi aru, nende sõnavara on juba üsna suur. Kõige keerulisemad on tema hinnangul vene laste jaoks täpitähed ja täishäälikuühendid. „Hiljuti õppisid nad õigesti hääldama sõna „õue“. Ja kui vene keeles öeldakse Jõhvi asemel Ifi, siis meie lapsed oskavad öelda, et nemad elavad Jõhvis,“ on Astra Ernits rahul.

Kõige tähtsam on õpetada lastele igapäevast suhtluskeelt, nii saab laps ka grammatika algteadmised kätte,“ usub Astra Ernits. „Vahel teeme nii, et mina ütlen eestikeelse sõna, nemad vastavad vene keeles. Siis saan aru, et neil on sõnad ja teema selge. Iga päev muudkui kinnistame õpitut ja nii see keeleoskus tuleb. Lapsevanemad on rahul ja tänulikud, et rühmas on lisaks üks õpetaja, kellel eesti keel on emakeel. Kui laps kuuleb õiget hääldust, sõnade järjekorda ja lause ülesehitust, on tal lihtsam keelt omandada. Samas on neil alati võimalus rääkida vene keeles.“

Astra Ernitsal on nelja-aastane õpetajakogemus ka Soome rahvusvahelisest eralasteaiast, kus käis lapsi pea kõigist maailmajagudest ja õppekeel oli soome keel. „Alguses rääkis iga laps oma keeles, aga nad õppisid kiiresti, peagi juba mängisid koos ja said omavahel suurepäraselt hakkama,“ meenutab õpetaja. „See, kui laps istub alguses vaikselt ja ainult kuulab ning alles tükk aega hiljem hakkab rääkima ja küsimustele vastama on, keeleõppe puhul normaalne.“

Valikuvõimalusi on mitu

Jõhvis elab palju vene peresid ning lasteaias on eesti ja vene kodukeelega lapsi umbes pooleks. Kolmes majas on kokku 30 rühma, kus käib pisut alla 500 lapse. Eesti keele õppimiseks on mitmeid võimalusi ning lapsevanema seisukohalt on see hea, usub Jõhvi Lasteaedade direktor Raili Oks. „On peresid, kes tahavad, et nende laps käiks sõimest kuni kooliminekuni venekeelses rühmas, kus kaks korda nädalas käib eesti keele õpetaja tunde läbi viimas. Paljud vanemad soovivad panna lapse just eestikeelsesse rühma, meil ongi igas eesti õppekeelega rühmas ka vene lapsi. Lisaks on lasteaias osalise ja täieliku keelekümbluse rühmad ning alates eelmisest aastast ka kolm katseprojektiga ühinenud rühma.“

Direktor ütleb, et kuna katseprojekt käib alles teist aastat, ei oska ta veel välja tuua selle plusse ega miinuseid. „Igal juhul on see tänuväärne algatus, et vene õppekeelega rühmas on lisaks eesti keelt kõnelev õpetaja, kes iga päev osaleb õppetöös, igapäevategevustes, mängudes ning kelle töötasu, õppevahendid, koolituskulud kaetakse riigieelarvest.“

Raili Oks lisab, et projekt tuleb kasuks mitte ainult lastele, vaid ka õpetajatele. „Vene emakeelega õpetajad saavad parandada oma eesti keele oskust, eesti õpetajad omakorda õppida vene keelt. Samuti saavad õpetajatega suheldes keelepraktikat lastevanemad. Lastevanematelt oleme seni saanud ainult head tagasisidet, neile see projekt meeldib ja nad on rõõmsad, et laps omandab lasteaias mitu keelt. Laps on ju teatud vanuseni nagu käsn, kes võtab keele endasse, mitte ei õpi seda. Ka kolme maja ühisüritused, külaskäigud teistesse lasteaedadesse, rahvakalendri tähtpäevade tähistamine ja paljud muud ettevõtmised, kus saab eesti keeles suhelda, aitavad keeleõppele kaasa.“

Raili Oksa sõnul on tänavune aktiivne keeleõppe aasta ka õpetajate jaoks: paljud vene emakeelega õpetajad on võtnud eesmärgiks oma keeleoskust parandada. Mitu õpetajat on keeleeksami juba sooritanud, mitu veel õpib.

Keeleoskus tuleb tasapisi

Kalevipoja majas Lotte rühmas käib õppetöö osalise keelekümbluse põhimõttel: vaheldumisi tegutsetakse üks päev eesti, teine päev vene keeles. Õpetaja Julia Kaširina-Juul suhtleb lastega oma vahetuse ajal ainult eesti keeles. Ta kiidab, et tema rühmas on tublid lapsed, kes tunnevad eesti keele õppimise vastu huvi. „Rühmas on meil materjale nii eesti kui ka vene keeles ning teemad, mida käsitleme, mõlemas keeles samad. Alguses saavad lapsed teema selgeks vene keeles, seejärel õpime kõik uued sõnad ära eesti keeles, kordame ja kinnistame. Abiks on eestikeelsed mängud, laulud, luuletused, liisusalmid. Tööd tuleb teha palju, kuid tasapisi tulevad oskused. Rühmas on 4–6-aastased lapsed ning kui väiksemad veel kõigest aru ei saa, on need, kes kauem õppinud ja paremini oskavad, teistele tõlgiks.“

Õpetaja räägib, et tema ise käis venekeelses lasteaias ja koolis, kuid tema vanaema oli eestlane, nagu ka lapsepõlves kõik ta sõbrannad. „Minu abikaasa on eestlane ja tütar õpib eesti koolis, meie kodukeel ongi eesti keel. Kui mina olin kooliajal oma klassis ainus, kes eesti keelt oskas, siis nüüd on asi palju paremaks läinud. Lastevanemad saavad aru, et elus edukalt hakkama saamiseks tuleb eesti keelt õppida. Neil, kes ise eesti keelt ei oska, võib tekkida hirm, kuidas tema laps hakkama saab. Aga see kaob kiiresti.“

Direktor Raili Oksa sõnul saab pere lapse tegemiste kohta lasteaias iga päev tagasisidet: infotahvlitel on väljas nädala ja kuu teemad, päevaplaan, tegevuskava, rühma väärtused ja eesmärgid. Kord aastas kevadel toimub arenguvestlus, veebruaris on lahtiste uste päev. „Eelmisel õppeaastal korraldasime lausa lahtiste uste nädala, mis kestis neli päeva, et vanemad saaksid tulla ja näha, mida lasteaias tehakse. Lastevanemad, kes soovisid panna lapse keelekümblusrühma, said täieliku ülevaate, mida ja kuidas nende lastele õpetatakse,“ räägib direktor.

Mängulised õppematerjalid

Pillerkaare maja Osavate Oravate rühmas rakendatakse täielikku keelekümblust, mis tähendab, et õppetegevus toimub ainult eesti keeles. Õpetaja Nadežda Stüf on töötanud keelekümblusrühmas 14 aastat ja kinnitab, et talle meeldib ja tundub kõige tõhusam just see metoodika. Tema enda emakeel on vene keel, kuid ta on käinud eestikeelses lasteaias, lõpetanud Räpina ühisgümnaasiumi ning valdab mõlemat keelt.

Nadežda Stüfi sõnul on täielik keelekümblus lastevanemate hulgas populaarne ning seda eelistavad vanemad, kes on valmis ise kodus lapsele emakeeles tähti, lugemist ja kirjutamist õpetama, raamatuid ette lugema ja filme vaatama.

Rühmaruumi riiulitel ja kappides on väga palju õppematerjale, sealhulgas digitaalseid, mis muudavad eesti keele õppimise laste jaoks lõbusaks ja põnevaks. Digipliiats küsib: „ Kus on nukud? Kus on Mari triibulised sokid? Mis värvi on kapi sahtlid? Mitu pliiatsit on topsis?“ Lapsed otsivad piltidelt vastuseid ning neile meeldib nii õppida.

„Püüan teha nii, et päev oleks vaheldusrikas,“ ütleb Nadežda Stüf, kes päeva teises pooles leiab aega ka selleks, et lastega ükshaaval tegelda. „Tähtis on järjepidevus. Selleks et lasteaias õpitu ei ununeks, on oluline, et laps läheks edasi eestikeelsesse kooli või keelekümblusklassi.“

Kiired tulemused

Kohtla-Järve Punamütsikese lasteaiast liitus katseprojektiga kolm rühma. Lisaks on lasteaias kolm osalise keelekümbluse rühma.

Direktor Veera Kevlitši sõnul ei olnud katseprojekti õpetajaid leida lihtne. Siiski õnnestus leida kaks magistriharidusega eestikeelset õpetajat, kes soovisid end venekeelses rühmas proovile panna. Kolmas õpetaja, kelle emakeel on vene keel, on omandanud kõrghariduse eesti keeles ja valdab seda perfektselt.

Katseprojekti õpetaja töötab lastega iga päev kella 7–14-ni. Korraga on rühmas kaks õpetajat, kes teevad tööd paralleelselt. Lapsed jagatakse rühmadesse, venekeelne õpetaja tegeleb ühe rühmaga, eestikeelne õpetaja teises ruumis teisega. Tehakse ka ühistegevusi, kus üks õpetaja juhendab lapsi vene, teine eesti keeles. Samuti suunab kumbki lapsi käsi pesema, sööma, riidesse panema, magama, õue minema ja mängima.

„Keelt ei õpita ainult õppetegevuste ajal,“ rõhutab Veera Kevlitš. „Ilmselt on isegi rohkem kasu sellest, et lapsed kuulevad eesti keelt ka sel ajal, kui käib igapäevane rühmaelu.“

Direktor ütleb, et lapsed harjusid uue süsteemiga juba kuu ajaga. „On näha, et neil on lõbus ja tore elu. Mõnikord kasutavad nad rääkides vaheldumisi eesti- ja venekeelseid sõnu, aga see läheb hiljem paika. Lastele meeldivad eesti õpetajad ning lastevanemad on samuti rahul ja loodavad, et eesti keele õpe samamoodi kooliminekuni jätkub. Sel õppeaastal oligi meil kooliminejate seas pilt palju parem. Kui varem oli keelekümblusklassidesse minejaid suhteliselt vähe, siis 2019. aasta sügisel läksid paljud lapsed keelekümblusklassi. Osa lapsi läheb ka eesti kooli, mis näitab, et lastevanemate kartused seal hakkama saamise suhtes on hajunud.“

Kohtla-Järve Punamütsikese lasteaias on toimunud juba hulk koolitusi, seminare ja avatud uste päevi, kus õpetajad on näidanud, kuidas pilootprojektiga töö käib. Veera Kevlitši hinnangul on tulemused olnud mõnevõrra isegi paremad kui keelekümbluse puhul. „Keelekümbluse puhul oli vaja kauem tulemust oodata, nüüd tulid tulemused kiiremini, seda märkasime meie ise, samuti lapsed ja lastevanemad. Viimasel koosolekul arutasime, et kui leiame õpetajad, tahame sügisel veel kahes rühmas katseprojektiga alustada.“

Kuidas läheb keelekümblusel?

Heli Adamovitš: „Suurim probleem on õpetajate leidmine“

Narva Päikese lasteaias on kõik aiarühmad keelekümblusrühmad ja järjekorras üle 300 lapse, räägib lasteaia direktor Heli Adamovitš. „Läheme loogilist rada pidi: laps tuleb lasteaeda kaheaastaselt, kui tal on emakeele baas olemas. Sõimerühmad on meil venekeelsed ja kolmeaastaselt algab osaline keelekümblus, mis on vanemate soov ja millega me arvestame. Osaline keelekümblus seepärast, et lastevanemad soovivad, et ka lapse emakeel areneks. Mina leian, et lapse emakeele areng peab olema mitu sammu teise või kolmanda keele arengust ees. Osalise keelekümbluse puhul toimub õppetegevus pool päeva lapse emakeeles, täpselt sama teema võtab päeva teises pooles läbi eestikeelne õpetaja. Lapse emakeeles saab materjali läbi võtta põhjalikumalt, eesti keeles vähem põhjalikult. Muul ajal, näiteks, kui on vaja lapsele öelda, et võtame toolid ja istume laua äärde, teeb venekeelne õpetaja seda vene keeles ja eesti õpetaja eesti keeles ning laps õpib pöörduma ühe poole ühes, teise poole teises keeles.“

Staažikas pedagoog peabki keelekümblust, nii osalist kui ka täielikku, keele õppimisel kõige tõhusamaks metoodikaks, sest see ei jäta lapsele valikut. „Kuna õpetaja räägib oma vahetuse ajal ainult eesti keeles, ei ole tal teist varianti, kui kuulmist teritada ja aju tööle panna, et saada aru, mida õpetaja temalt tahab. Kui aga rühmas on korraga kaks õpetajat, kellest üks räägib eesti ja teine vene keeles, võib laps hakata ootama, millal tuleb tema jaoks mugavam venekeelne jutt. Ida-Virumaa probleem on ju see, et keelekeskkonda pole. Keelekümblusrühmas luuakse see kunstlikult. Kui aga rühmas on kakskeelne keskkond, valib laps mõistagi lihtsama tee.“

Heli Adamovitši hinnangul on professionaalse eesti keele õpetaja toomine vene õppekeelega rühma kahtlemata suur samm edasi. „See on tunduvalt parem ja efektiivsem kui eesti keele tund, mis kestab 15–20 minutit ja toimub kaks korda nädalas. Pean seda ebaefektiivseks ja raha tuulde laskmiseks.“

Kõige suurem probleem on kogenud lasteaiajuhi hinnangul pädevate ja pühendunud õpetajate leidmine. „Narvas on paljudes lasteaedades keelekümblusrühmad ja mu kolleegid avaksid neid hea meelega veelgi, aga pole õpetajaid. Enne ei saa rääkida eestikeelsele haridusele üleminekust, kui on olemas õpetajad. Riigil tuleks esmajoones mõelda sellele, kuidas valmistada ette kaadrit, ja töötada selle jaoks välja strateegia. Lasteaia keelekümblusõpetaja töö ei ole lihtne. Kui kooliõpetajal on kontakttunde keskmiselt 18–24, siis temal on kõik 35 kontakttunnid. Ta on kogu aeg laste juures, lisaks tuleb tal õppetegevust läbi viia, ja seda lapse jaoks võõras keeles. See nõuab suurt ettevalmistust, mängulisust ja loomingulisust, sest laps omandab keele ainult siis, kui tegevus, mida õpetaja võõras keeles teeb, on tema jaoks huvitav. Keelekümblusõpetajaid tuleb rohkem väärtustada. Olen varem korduvalt öelnud ja ütlen veel, et Ida-Virumaal on eesti keele ehk riigikeele õpetaja riikliku tähtsusega inimene, kelle tööd peab rahastama riik.“

Malle Trummar: „Palju sõltub lapse võimetest ja kodu hoiakust.“

Kohtla-Järve Kirju-Mirju lasteaia keelekümblusõpetaja ja metoodikakeskuse koordinaator Malle Trummar tõdeb, et lapsed õpivad eesti keele ära väga erinevalt. „Oma rühma kogemusest võin öelda, et ehkki õpime eesti keelt neli aastat, jääbki see osal lastest algelisele tasemele. Kui lapsel huvi ei ole, siis ta ei keskendu ega süvene ja õpitu läheb ühest kõrvast sisse, teisest välja. Samas on neid, kes on väga motiveeritud. Palju sõltub lapse võimetest, samuti kodu hoiakust. On üks asi, kui leitakse, et peab, ja hoopis teine asi, kui tahetakse eesti keelt õppida.“

Kirju-Mirju on eestikeelne lasteaed, kuid 140 lapsest rohkem kui poolte kodune keel ei ole eesti keel ning vene emakeelega lapsi on igas rühmas. „See on meie piirkonna eripära, et ainult eesti lapsi rühmadesse ei jätku,“ tõdeb Malle Trummar. „Õpetajatel on seetõttu keerulisem, et rühmas on osa lapsi eesti keele kandjad, osa alles õpivad. Kolmes rühmas, kus on ainult vene kodukeelega lapsed, rakendame täieliku keelekümbluse metoodikat.“

Malle Trummar ise on ühe keelekümblusrühma õpetaja ja räägib lastega päev otsa eesti keelt. Et nii mõlemad õpetajad kui ka õpetaja abi on eestlased, ei tekigi lastel võimalust kergema vastupanu teed minna.

„Mulle see töö meeldib, sest pakub väljakutseid ja sunnib ka ennast kogu aeg juurde õppima,“ kinnitab Malle Trummar. „Kolmestega alustada on raske, aga praeguse, sügisel kooli mineva rühmaga võin vabalt rääkida: nad saavad aru, natuke loevad ja kirjutavad, teeme mitmesuguseid projekte. Keelekümblusõpetajal on vaja hästi läbi mõelda, kuidas oma tegevusi teha: tuleb põhjalikult ette valmistada ja materjale otsida. Vene kodukeelega lapse jaoks on vaja palju näitmaterjali, pilte ja esemeid, et keelt talle arusaadavaks teha. Keskkond ümberringi on ju venekeelne ja eesti keelt ei ole kuskil praktiseerida. Püüame seda küll igat moodi toetada, käime raamatukogus, muuseumis, teatris. Mina ise pean täielikku keelekümblust kõige tõhusamaks viisiks keelt õppida ning päris suur osa meie rühma lastest ongi viimastel aastatel läinud keelekümblusklassi ja eesti kooli. Lapsed on tublid ja õpivad ruttu, suurem raskus on lastevanemate enda kehv eesti keele oskus, mistõttu neil on last raske toetada.“

Viis aastat on Kohtla-Järve Kirju-Mirju lasteaias tegutsenud eesti keele piirkondlik metoodikakeskus, kuhu saavad pöörduda kõik Ida-Virumaa lasteaiad ja mille koordinaator Malle Trummar on. Metoodikakeskus pakub piirkonna eesti keeles õpetavatele õpetajatele tuge ja koostöövõimalusi: korraldatakse koolitusi ja töötube, ümarlaudu, õppekäike teistesse lastaedadesse, peetakse arutelusid, vahetatakse kogemusi, nõustatakse õpetajaid ning siit saab laenutada metoodilist kirjandust ja õppematerjale. Ühised koolitused, väljasõidud, nõustamised on õpetajatele väga vajalikud.

Metoodikakeskuse koordinaatorina on Malle Trummar külastanud ka neid katseprojektiga liitunud lasteaedu, kus vene rühmas töötab eestikeelne õpetaja. Ta peab projekti plussiks seda, et rühmas on korraga kaks õpetajat, kes saavad lastega töötada grupiti, mis annab keeleõppe puhul kõige paremaid tulemusi, nii et kui laps on tubli, saab ta kaks keelt selgeks. Samuti on näha, et lasteaedadesse on hakanud juurde tulema noori väga hästi eesti keelt oskavaid õpetajaid, kes teevad head tööd. Aeg näitab, kas lasteaias omandatud keeleoskusesest eesti õppekeelega koolis ja keelekümblusklassis hakkama saamiseks piisab.

KÜSIMUS JA VASTUS

Haridus-ja teadusministeeriumi üldharidusosakonna peaekspert Tiina Peterson, millal katseprojekt „Professionaalne eestikeelne õpetaja vene õppekeelega rühmas“ algas?

Projekt algas 2018/2019. õppeaastal ning sellega liitus 53 rühma kaheteistkümnest Ida-Virumaa ja kümnest Tallinna lasteaiast. Eestikeelseid õpetajaid värvati 53. Sügisel avati rühmadele, kes olid valmis varajase keeleõppe metoodikat rakendama, Tallinna ülikoolis uus koolitusrühm. Koolitust võimaldasime 30 rühma meeskonnale. Õpetajate varajase keeleõppe pädevus ei kujune välja ühe koolitusega, seepärast oleme planeerinud ka jätkukoolitused. Lisaks pildimaterjalile on lasteaedades eesti keele õpetamisel kasutusel digivahendid ja õpikud, mis võimaldavad mängulist õpet ja leidsid hea vastuvõtu. Eesti keele õppematerjale on kavas Eesti kultuuri instituudiga koostöös edasi arendada.

Kui suur on projekti eelarve?

Katseprojekti rakendamiseks on kasutada miljon eurot aastas, mis katab ära koolitused, õppevahendid ja eestikeelsete õpetajate töötasu. Sel aastal saime lisavahendeid kaks miljonit eurot ning kavandame sügisest projekti laiendada ja koolitada lisaks 50 eestikeelset õpetajat. Varajane eesti keele õpe peaks tulevikus jõudma kõikidesse vene õppekeelega lasteaedadesse.

Millal see võiks juhtuda?

Konkreetset tähtaega on keeruline öelda. Ainuüksi selleks, et hinnata projekti tulemusi ja edukust, on vaja vähemalt viit-kuut aastat. Küll aga saab juba öelda, et projekt on väga hästi vastu võetud. Aastaks 2023 saame rakendusuuringu tulemused, kust selgub, kuidas on õpetajate pädevus ja laste keeleoskus arenenud ning kuidas toimub kooli üleminek. Seejärel saame analüüsida ja otsustada, mis on need kasulikud kogemused, millega üle riigi jätkata ja kuidas edasi minna.

Miks oli keelekümbluse kõrvale vaja luua uus projekt?

Projekti sihtgrupp on vene õppekeelega rühmad ning eesmärk suurendada lasteaiaõpetajate pedagoogilisele pädevusele lisaks varajase eesti keele õpetamise professionaalsust. Õpetajal on võimalik otsustada, milliseid võtteid ta oma töös kasutab. Katseprojekti näitel toimub varajane keeleõpe mängu kaudu vene- ja eestikeelse õpetaja koostöös ning hõlmab kogu õppe-kasvatustegevust, sealhulgas muusika-, liikumis- ning kunstitegevusi ja igapäevast suhtlemist ning toiminguid. Lapsed omandavad lisaks vene keelele väga hea eesti keele.

Suurim probleem lasteaiajuhtide hinnangul on õpetajate puudus. Kas on plaanis õpetajaid juurde koolitada?

Võimaldame ülikoolides jätkuvalt õpetajatele tasemeõpet ja arendame õpetajakoolituse õppekavasid varajase eesti keele õppe osas. Oluline on, et õpetajad saaksid selleks vajalikud oskused, teadmised ja pädevused juba tasemehariduse kaudu.

Millised on esialgsed tulemused?

Nii õpetajad kui ka lapsevanemad on katseprojektiga väga rahul. See toetab koostöist õppimist: õpivad nii lapsed kui ka õpetajad. Projekt ei keskendu ainult varajasele keeleõppele, vaid selle üks oluline lähtekoht on pöörata tähelepanu meeskonnakultuuri kujundamisele, et kogu lasteaia meeskond toetaks keele õppimist, üksteise kultuuride mõistmist ning vastastikust suhtlemist. Projekt panustab samuti koostööle lapsevanematega ja nende motivatsiooni hoidmisele.