Projektiteadus ja liikide tekkimine

Kui Darwin oleks pidanud nn projektiteadust tegema, võinuks ta vaevalt pühendada 20 aastat oma elust liikide tekkimise idee lihvimisele.

Projektiteadustegu on jõudnud loomulikult ka loodusteadustesse. Akadeemik Urmas Kõljalg sedastab, et kogu teadus, ka töökohad ülikoolides on projektipõhised. Tartu ülikoolis valitakse professoreid viieks aastaks ja leping muutub n-ö eluaegseks pärast kolmandat korda valimist, mis tuleneb samuti projektipõhisusest. Professoriamet ei ole enam see, mis see oli isegi kümme aastat tagasi, vaid hõlmab üha rohkem paberitööd, organiseerimist ja raha väljaajamist, et teenida endale palk ja kindlustada oma töörühmale normaalsed olud.

Ülikool koosneb otsekui väikefirmadest

Urmas Kõljala sõnul püsib nüüdisaegne teadusmaailm inimestel, kes taotlevad projekte. Kusjuures taotluse kirjutamine on tihti tõsisem töö kui teha teadusartiklit. Aga seeläbi saab ka ise palju targemaks – tuleb kõik uuemad materjalid läbi töötada ja uurida, mis toimub kõrvalerialadel, sünnivad uued ideed. Ülikool on nagu firma, mis koosneb väikefirmadest eesotsas teadlastega, kes hangivad ettevõttele raha, ütleb Kõljalg. Ja kui seda ei suudeta teha, kaovad töökohad nii neil endil kui ka teadusasutusel ja see laguneb laiali. Kasumit tootval ettevõttel on võimalik raha kõrvale panna, et raskeid aegu üle elada. Projektipõhises teaduses pole niisugune asi võimalik, sest raha tuleb ära kulutada. Vaid väga üksikute projektide puhul on lubatud raha järgmiseks aastaks edasi lükata. Ilmselt on meil sellega nagu mõne muugi asjaga vinti veidi üle keeratud. Teaduse võtmevaldkondades võiksid olla püsivad sihtfinantseeritavad töökohad, nagu on tavaks lääne kultuuriruumis. Iseasi, kuidas sinna inimesi valida – mõne inimese rikub ära, kui ta saab 25-aastaselt eluaegse töökoha, ei pea enam pingutama, oma aju treenima, ennast arendama, et võistelda uue teadmuse hankimisel, mis toob raha sisse.

Rääkides Darwinist

Darwin nautis n-ö kuldset rantjeepõlve, elas pärandusest ja võis endale lubada teha, mis tahtis, aga lõpuks avaldas ta „Liikide tekkimise” ikkagi surve mõjul: Wallace saatis oma nägemuse evolutsiooni kohta Darwini sõbrale ja Darwin oli sunnitud oma monograafia kiiresti avaldama. Praegu ilmub monograafilisi uurimusi aina vähem, tõdeb Kõljalg. Noored ei tegele sellega peaaegu üldse ja ka vanemas eas uurijad saavad tihtilugu alles siis monograafia kirjutamisele pühenduda, kui pensioniaeg lõpuks käes. Raamatu kirjutamine on pikk protsess, seda ei saa teha projekti korras. Koguda teadmust, töötada läbi, kirjutada kokku. Akadeemik Kõljalg kogub juba kümme-viisteist aastat andmeid ühe seenerühma taksonoomiaalase maailma monograafia jaoks. Tema arvates on hästi, kui ta suudab selle kümne aasta pärast välja anda. Projektiteaduse tingimustes jääb põhjapaneva monograafia kirjutamine pensionipõlve hobiks isegi akadeemikutele.

Liikide tekkimine läheb ümberhindamisele

Olete öelnud, et loodusteadustes on praegu umbes samasugune etapp nagu Darwini ajal: loomade ja taimede indiviidide/liikide uurimine on muutunud jällegi aktuaalseks, ehkki geenipõhiseks.

Urmas Kõljalg: Kuskil eelmise sajandi üheksakümnendate aastate keskpaigani jätkati kõigi liikide uurimist suhteliselt lihtsate vahenditega. Uuriti anatoomiat ja morfoloogiat, veidi ka füsioloogiat ja biokeemiat, aga üldiselt tehti teadust anatoomilis-morfoloogiliselt, nagu ka Darwini ajal, kuigi siis olid mikroskoobid viletsamad. Ja järsku tuli suur revolutsioon, avanes võimalus kasutada geenijärjestusi uurimaks liikide omavahelist sugulust ja evolutsiooni laias skaalas. Info hulk muutus korraga ääretult suureks. Eesti keeles ei ole selle kohta head terminit (vrd ‘suuremahulised andmed’), aga inglise keeles on õnnestunud väljend – big data. Need andmed on korrastatud, infol on kindel järjestus ja see on objektiivne. Masin ei tee vigu. Inimene kipub lisaks vigade tegemisele andma oma hinnangut ja eri inimesed annavad samale asjale täiesti erinevaid hinnanguid.

Tänapäeva Darwin käib väga vähe looduses ja istub võib-olla isegi praegu arvutis. Me ütleme niisuguste noorte kohta in silico (töötavad ränis), vanasti töötati in situ. Praegu on siiski veel andmete kogumise ja analüüsimise etapp, aga on palju uurimisrühmi, kes üritavad liikide tekkimisele uut teoreetilist põhjendust anda, et uute andmete valguses vastata uuesti küsimusele, mis on liik. Ja see andmete hulk on miljoneid kordi suurem, kui oli Darwinil, kes kogus neid eluaeg. Olemegi seega uuesti otsekui Darwini ajastus – aga järgmises etapis. Praegu on väga põnev aeg. Meil on käsil praktiline töö liikidega, DNA järjestustele hakkab teooria peale tekkima. Keegi ei uskunud 20 aastat tagasi, et niisugune asi on võimalik. Kõrvaltvaatajal võib olla seda isegi raske mõista. Varsti hakatakse kirjutama uusi raamatuid liikide tekkimisest ja liikidest.

Kas liigid on üldse olemas – selles kontekstis, et olevikku ei olemas?

Meie uue teoreetilise lähenemise kohaselt on liik dünaamiline hüpotees ja ajas pidevalt muutuv, sõltuvalt andmestikust. Seda on küllalt keeruline lihtsalt seletada, kuigi kindlasti on see võimalik. Igas murdosasekundis võib arvutada uued liigid. Kui võtta lähedased liigid, siis kust see piir tõmmata, et just siit algab uus liik? Tänu informaatikale ja geenijärjestusele võivad kõik hüpoteesid eksisteerida samaaegselt. Teaduslik hüpotees on aga tõsiseltvõetav siis, kui teda on võimalik ümber lükata ja uut hüpoteesi püstitada.

Praktikas tekivad muidugi huvitavad mullistused, minu erialal näiteks looduskaitsealuste liikidega. Kui vaadata, mis liike kaitstakse, siis valitsuse määruses on kirjas nimetused. Hüpoteesipõhise liigi kontekstis on see krutskiga küsimus, et mida me tegelikult kaitseme, kui esitatud on ainult nimed. Oleme mõelnud välja esialgsed lahendused, kuidas võiks liigikaitse uute teooriate valguses käima hakata. Lähemal ajal pakume need teadusartiklites välja.

Inimese loodud keskkonnas hakkavad teatud liigid kiiresti muutuma, nad peavad kohastuma uute tingimustega. Inimene liigina kujundab praegust maailma põhjalikult ümber. Teadlasena ei saagi öelda, et üks on looduslik keskkond ja teine tehislik. See on elukeskkond ja kohati äärmiselt röövellikult kujundatud.

Kujundatud keskkond kujundab kujundajat …

Jah, kindlasti, kui vaadata kas või morfoloogilisi tunnuseid. Inimese mõõtmed on muutunud, ja seda mitte ainult pikkuses – praegune etapp võimaldab selle liigi suurel osal paisuda ka paksuse mõttes. On huvitav, kuhu need uued arengud viivad kaugemas tulevikus. Protsess on pidev ja inimindiviidi aeg nii lühike. On esitatud hüpoteese, et tänapäeva inimliik võib jaguneda kaheks või isegi rohkemaks liigiks. Tegelikult võinuksid ju ka inimrassid kujuneda eri liikideks, kui nad oleksid jätkuvalt olnud näiteks geograafiliselt isolatsioonis. Praegu on areng teine ja tegemist selgelt ühe liigiga – esialgu.

————-

Kõige tähtsam: väärt töökohad

Akadeemik Urmas Kõljalg kinnitab, et tema meelest on professori tähtis ülesanne võidelda nooremate teadlaste ja abitööjõu võimalikult kõrgete palkade eest: „Riigi eliit peaks avalikult ja järjepanu rääkima mitte madalast palgast ja hakkamasaamisest, vaid üritama teha kõik, et palgad võimalikult kiiresti tõuseksid. Sihiks on vaja võtta maksta kõrgemat palka kui Soomes-Rootsis. Ja teha nii tugevat ning heal tasemel tööd, et raha (sh maksuraha) tuleks rohkem sisse ja saaks uusi töökohti avada. See tagab kõigile, ka ettevõtjaile, parema elukeskkonna. Siin ei tohi kokku hoida, muidu hoiame kokku oma inimeste pealt.

Tuleb hakata pidama normaalseks, et gümnaasiumiõpetajal, kes õpetab kõrgtasemel, on doktorikraad. Mis muidugi eeldab, et ka õpetajate palgad soodustaksid seda. Siin tuleb Eestis teha ilmselt järgmine hüpe. Need noored, kes praegu õpivad ülikoolis, võiksid sellega arvestada. Gümnaasiumiõpetajal, miks mitte nimetada teda professoriks, nagu Prantsusmaal kombeks, on üks tähtsamaid ja austusväärsemaid ameteid. Nii mina kui ka ülikool eksisteerime tänu õpetajatele, kes valmistavad meile inimesi ette. Töötame ühes ja samas ahelas, mis viib välja doktorikraadi ja juhtiva teadlaseni.

Praegune doktorikraad pole palju muud kui oli enne Teist ilmasõda tavaline ülikooliharidus. Loodusteadlased ütlevad, et lõimetishoole on pikemaks läinud. Meil aga räägitakse juba kolmeaastasest ülikoolis käimisest kui millestki piisavast, et olla ministri abi või nõunik või lausa tipptasemel töötaja. Arenenud riikides nõutakse selleks doktorikraadi. Ei piisa viieaastasest haridusest – nüüdne nn magistrikraad tähendab lihtsalt, et oled viis aastat ülikoolis õppinud.

Alles doktoritööd tehes õpib inimene kasutama ja haldama globaalset teadmust, kõige uuemat ja tähtsamat infot antud valdkonnas, et selle baasilt uusi ideid püstitada või konkreetset ülesannet lahendada. Kuna see oskus on nelja aastaga omandatud, tekib ka harjumus. Ei kujuta ette, et näiteks looduskaitses või energeetikas töötaksid inimesed, kes ei tea, mis on maailmas parajasti avastatud või avastamisel.”

Akadeemik Urmas Kõljalg, TÜ mükoloogia professor ja loodusmuuseumi direktor Yunnani turul seeni uurimas/ostmas (ekspeditsioon Hiinasse, 2010).