Kas siis selle maa keel …

Ülikooliajal veetsime oma esmaspäevad Maarjamõisa haiglas. Küllap nägi ülemaailmse imperialismiga sõttaminekuks valmistuv Nõukogude Liit ette suuremat verevalamist, kui humanitaaridest meditsiiniõdesid koolitas. Ehkki õppeaineid tulnuks lugeda ka vene keeles, ütles meditsiinikursuse juhendaja, napsi- ja naljalembene arst: „Ei hakka mina oma puukeelt vastu teie puupäid taguma!”

1970-ndate lõpul, mil vene keel ja meel üha agressiivsemalt peale tungis, oli selline eiramine mõistagi julgustükk. „Julged” mehed ju ei maganud. Mõnelgi ülikoolikaaslasel tuli käia „Nõukogude noorele ideoloogiliselt sobimatu” käitumise eest vastust andmas. Aga me julgesime ikka anekdoote rääkida, isamaalisi laule laulda. Ai-tsihha-tsahh, ai tsahh, ai velled …

Ka vene keele õpetajad sattusid mõistlikud ja vaatasid meie soovimatusele surematu Puškini keelt õppida läbi sõrmede. Emakeele ja eestluse säilimises oli väga suur roll ülikoolidel. Eesti keel oli teaduse ja kõrghariduse keel, mida hoiti läbi venestamise surve kui silmatera.

Vabaduse tuultes lükkasime oma aknad-uksed lahkelt lausa pärani ja hakkasime ahmima seda, mis kaua aega olnud kättesaamatu. Jätsime oma emakeele valveta.

Nüüd on tundlikum osa teadlaskonnast ärevil: inglise keel on oma positsiooni kõrgkoolidevahelises rahvusvahelises suhtlemises järjest enam suurendanud. Võõras keeles on nii doktoritööd kui ka nende kaitsmised ning õppekavadessegi sigineb üha enam võõrkeelseid mooduleid.

Olen käinud paarikümne doktoriväitekirja kaitsmisel. Oleks vale öelda, et kõik noored on inglise keelega suu(re)pärases suhtes. Mõnigi doktorant on jännis, et kaitsmiskomisjoni küsimustest aru saada. Ja ega iga komisjoni liigegi end võõras keeles vabalt tunne. Kuid eks ole pisut kadakasakslust juba meie geenides.

Keelteoskus (mitte ainult inglise) on vajalik. Kus on aga piir?

„Õpiprotsess kulgeb kõige paremini emakeeles,” ütleb tänases lehes Tartu ülikooli lähiajaloo dotsent, sakslane Olaf Mertelsmann. 14 aastat Eestis elanud mees räägib suurepäraselt eesti keelt. Ta on kogenud, et enamik Eesti õppejõududest oskab küll inglis- või muukeelseid ettekandeid pidada ning artikleid avaldada, kuid tihtilugu ei suuda kõrgtasemel võõrkeeles õpetada. Ka tudengid kipuvad oma keeleoskust üle hindama. Enamik ei suuda võõrkeelset õpet sajaprotsendiliselt jälgida ja keeleliselt piisavalt heal tasemel töid kirjutada.

Ka Eesti koolinoorte keelehoiakute uuring näitas, et inglise keel haarab üha kindlamat positsiooni. Anni Tammemägi uuris 2011. aastal Tartu ülikoolis kaitstud magistritöös 732 gümnaasiumiõpilase hoiakuid eri keelte suhtes. Selgus, et iga neljas õpilane kasutab iga päev aktiivselt inglise keelt. 63% oleks materiaalsetest kaalutlustest lähtuvalt nõus loobuma eestikeelsetest teenustest – eestikeelsetest subtiitritest filmi all ja mobiiltelefoni eestikeelsest menüüst.

72% peab ingliskeelset õpet vajalikuks ning pooldab riigipoolset rahastamist. 41% noortest paneks oma lapse tulevikus ingliskeelsesse lasteaeda, kooli ja välismaale ülikooli. See seaks Eesti haridussüsteemi jätkusuutlikkuse juba tõsise küsimärgi alla.

43% vastanuist eelistab välismaiste klientide ja ettevõtetega suheldes kasutada inglise keelt.

„Ingliskeelse haridus- ja töökeskkonna pooldamise suurenemine ennustab võimalikku kakskeelset tulevikku,” tõdeb töö autor. „Kui kogukond ilmutab oma keele suhtes negatiivseid hoiakuid, kuna usub selle olevat ebapraktilise, mahajäänu ja kasutuskõlbmatu, on keelevahetus üsna tõenäoline. Oma keel hüljatakse ning otsustatakse mõne sellise kasuks, mis arvatakse olevat materiaalse kindlustatuse, sotsiaalse stabiilsuse ja üldise heaolu garantii. Õpilaste hinnangul on selline edu tagav keel inglise keel.”

Kuid veel pole hilja õpilaste südametunnistusele koputada: pooled vastanuist on valmis vabatahtlikuna tegutsema keelehoiu alal. Seepärast soovitab ka uuringu autor eesti keele säilitamisel panustada noortesse. Ta paneb ette luua positiivsete hoiakute kujundamiseks õppurite keelehoiuorganisatsioon, et nad ei arvaks, nagu oleks eesti keele edendamine vaid akadeemilise ringkonna ettevõtmine.

Noored tuleks kaasata ka eestikeelse terminoloogia arendamisse nende meelisaladel (arvuti, sport, sotsiaalmeedia ja meelelahutus) ja filmide dubleerimisse.

Taas arutletakse, mida ja kui palju emakeeletundides õpetada. Kuid taganeda pole enam kuskile, emakeeletundide arv on viimastel aastatel vähenenud 460 tunni võrra. Kui tahame, et selle maa keele najal suudaksime ka tulevikus igas valdkonnas kõrgustesse lennata, ei saa me teha enam ühtegi järeleandmist.