Kauboiharidusele tagasi vaadates

Minevikul on komme käest kaduda. Ka tulevik veab meid tihtilugu alt. Täna, 14. mail aastal 2040, tundub sõna „haridusuuendus” tarbetu kordamisena, sest haridus uueneb nagunii kogu aeg, nii nagu tulevad uued inimesed, uued ajad. Kuis siis kool seda kõike pealt vaadata või kohal sammuda saaks?

Minu tänase ettekande teema turgatas pähe juba aastaid tagasi, kui lugupeetud kirjanik – jah, ka see sõna viitab ammustele aegadele – Tõnu Õnnepalu meenutas vanu esindusdemokraatia aastaid. Nimelt rääkis ta 2032. aasta alguspäevil vana ajakirjanduse hääbumisest, sõna devalveerumisest, meenutas 2015. aasta segaseid aegu. Täna, 2040. aasta kevadel, tasub veel kord nende 25 aasta taguste sündmuste üle mõtiskleda.

Olin tollal noor õpetaja, valisin endalegi ootamatult eesti keele ja kirjanduse õpetaja ameti, elukutse. Kolisin pisikesse Väike-Maarja alevikku, eemale linnakärast. Kuigi kära oli ka maal palju, nagu mäletate, see oli metsiku interneti aeg, kus piiranguid ei kehtinud, igaüks võis vabalt virtuaalmaailma ära kaduda, kodutalus linnavurlet mängida.

Nooremad saalisviibijad ehk ei mäletagi, 2015. aastal olid koolides veel õppeained. Nimelt paistis suur hulk inimesi ikka veel uskuvat, et maailma saab jagada üksteisesse puutumatuteks jupikesteks. Muidugi, juba aastaid hulkus kooliseinte vahel arusaamatu ja pisut hirmutav „lõimingu” mõiste. Aga nii nagu sõna „lõimima” ise võeti sõnavõistluse kaudu pisut vägivaldselt uuesti käibesse, nii tundus ka õppeainete omavahel sidumine ikka veel paljude jaoks unistajate luulu või bürokraatide käsuna, igapäevatöös arusaamatuna.

Sattusin kesk segadust

Kui üheksakümnendate aastate algust nimetati kauboikapitalismiks, siis 21. sajandi alguse püüet haridust uuendada on naljatamisi, kuid viimasel ajal ka tõsises akadeemilises kirjanduses, hakatud kutsuma kauboihariduseks.

Need olid imelikud ajad. Läksin noore õpetajana kooli ja sattusin kesk suurt segadust, katsetamist. Kõikjal oli vastuseid, kuid küsimusi esitati või järele mõeldi vähe. Õpetajatelt oodati üldpädevustele keskendumist, kuid nad olid koolitatud aineõpetajateks. Kõik püüdsid näidata, et jooksevad kuhugi, kuid salaja püsiti vana ja kindla juures. Ummisjalu uuendamine ja hurraa-hirm käisid käsikäes.

Paberil oli juba siis kõik ilus. Suuri sõnu oli tehtud palju, kuid sõna ei tahtnud kuidagi lihaks saada. Tänased anakronismid, nagu „uus õpikäsitus” või „kujundav hindamine”, olid tollal moesõnad. Võib tunduda imelik, et see kõik toimus vaid veerandsada aastat tagasi. Praegu, 2040. aasta kevadel, on suisa naljakas mõelda, millest tollal unistati, mida loodeti, ja mis ehk kõige tähtsam, mida kardeti.

Tollal küsiti palju kas- ja kuidas-küsimusi. Põhikooli – mis vanas tähenduses oli üheksa klassi, üheksa aastat – riiklik õppekava ütles, et kooli eesmärk on toetada õpilase terviklikku arengut. Skeptilisemad naljatasid juba siis, et ega me arengumaal ela, et arenema peame. Mis tagantjärele huvitav ja tottergi tundub, on see, et miks-küsimus oli justkui ununenud. Seda ei kajastanud ükski dokument, avalikku debatti kooli mõtte üle ei peetud.

Nüüd, 2040. aastal, pärast uut ühiskondlikku kokkulepet, mis, nagu teame, läks üle kivide ja kändude, nagu elu ikka läheb üle kivide ja kändude, teame, miks on kooli tarvis. 2015. aasta kauboihariduse segaduse keskel püüti aga lappida kooli katust, samal ajal kui vundament oli pude.

Meenutan viivuks rohkem kui kümne aasta tagust Eesti ühiskonda raputanud ning lõpuks ka meie riigile ja majandusele visiooni andnud debatti, debatti kooli vajalikkuse üle 21. sajandil.

Kool on vangla

Tollal levis õpilaste seas ütlus „kool on vangla”. Tagantjärele vaadates see nõnda oligi: riik kehtestas koolikohustuse. Nii nagu sõna, oli ka haridus 2015. aastaks devalveerunud. Tollast haridussüsteemi on väga hästi kirjeldanud Michel Foucault oma 1975. aastal ilmunud monograafias „Valvata ja karistada. Vangla sünd”. Ta kirjeldab seal Jeremy Benthami välja mõeldud panoptikumi, ringikujulist ehitist, mille keskpunktis asuvast tornist avaneb vaade kogu hoones toimuvale. Foucault’ järgi seisneb panoptikumi peamine efekt võimu automaatses funktsioneerimises, alatises kohalolus. Võim on efektiivseim võimalik, vajadus teostada reaalset järelevalvet muutub järjest väiksemaks.

Foucault’ võimukäsitlus andis tollal selge vastuse ka küsimusele „milleks kool?”. Me olime loonud panoptikumi. Kool oli efektiivseim süsteem võimusuhte põlistamiseks, st harimiseks ja kasvatamiseks. Pidevalt kontrolliti, et keegi ei spikerdaks, kakleks, lärmaks, lobiseks või ei kaoks silma alt.

Foucault kirjeldab distsipliini nelja vormi: ruumikasutust, ajakasutust, tegevuse kodeerimist ning jõudude paigutust. Esimene neist oli ka 2015. aasta Eesti koolis kohal. Tavaline klassiruum – pingid ridades, õpetaja klassi ees – on panoptikumi lihtsustatud variant. Pinke võis ju panna poolkaarde või rühmadesse, kuid eesmärk oli õpetaja ülevaade, kontrollivõimalus. Kasutati ka teist võimumehhanismi: ajakasutus oli rangelt reglementeeritud. Tunnid algasid kindlal ajal, üksikinimese valmidust õppimiseks ei küsitud.

Tegevus oli kodeeritud, õpitav oli jagatud selgeteks juppideks, klassideks, aineteks, peatükkideks. Nüüd me ju ei jaga lapsi vanuse järgi, nii nagu me ei jaga neid ka pikkuse või tugevuse järgi.

Tollal oli ideaaliks eesmärgistatud tund. Nüüd, pärast eesmärkide ajastu lagunemist, mõistavad kõik, et kui koolil ja õpetajal on põhimõtetest, väärtustest, missioonist ja strateegiast kindel jalgealune, pole eesmärke tarvis. Need piiravad, viivad õpirõõmu kadumise ja stressini.

Süüvaba haridus

Jõudu näidati 25 aasta taguses koolis protseduuride kaudu, näiteks algas tund alati ühtmoodi, vastamiseks pidi tõstma käe, teadmisi kontrolliti eksamil. Standardsed eksamid on muidugi tänaseks hernestel põlvitamise ja joonlauaga lajatamise juures ajaloo prügikastis. Tänane süüvaba haridus, nagu meile uhkustada meeldib, ei saaks ju aktsepteerida teste, mille tulemus ütleb mustvalgelt, kas õpilane on õppimata jätmises süüdi või mitte. 21. sajandi alguse koolis kehtis vaikimisi olemuselt negatiivne printsiip: aega ei tohtinud raisata, õppimata jätmine tõi karistuse.

Niisiis eksisteeris ka tolleaegne haridussüsteem eelkõige võimusuhete põlistamiseks ja mitmekesisuse korrastamiseks. Tõsi, üksik kool või õpetaja võis seada eesmärgiks loova, isemõtleva ning vaba õpilase arengu, kuid samavõrd vaba on ka vang oma kambris. Kool oli ühiskonna ökonoomsuse tagaja ja muutis võimustruktuuri püsimise võimalikult odavaks. Tema tegelik eesmärk ei erinenud vangla omast.

Suur debatt koolihariduse vajalikkuse üle tekkiski ju avastusest, et kool on ehitatud majanduslikku edu ning võimu kui printsiibi püsimist, mitte kogukondlikku õnne silmas pidades.

Mida on meil 25 aasta tagusest ajast õppida? Mälu on valiv ja veab meid tihtilugu alt. Tulevik on aga veel vähem tõeline.

Olin 2015. aastal poole noorem kui praegu. Koolidesse jõudsid esimesed 3D-printerid, tahvelarvutite laadungid, kuid suur osa koole õppis ikka vaid slaidiesitluse meetodil. Oma ülikooliajast mäletan peamiselt Power­Pointi, kuigi power’it ega point’i neil slaidi­esitlustel tavaliselt polnud. Lootsime naiivselt, et tehnoloogia päästab meid, et võidame tehnoloogiaga tähelepanu, äratame huvi, mõtestame. Nüüd on selge, et see kõik oli vaid katuse lappimine. Tiiger hüppas, aga kuhu, seda ei tea tagantjärele keegi.

Tõeliselt muutis meid ikka ainult miks-küsimus. Pärast seda, kui mõistsime, et koolist ei tohiks rääkida majanduse keeles, pärast seda, kui saime aru, et liigne ratsionaalsus murendab kogukonnad, kaotab mitmekesisuse, pärast seda, nüüd, saame Eesti kooli loo üle uhked olla.

Tollal oli minus piisavalt naiivsust. Nüüd, 25 aastat hiljem, kui kauboikapitalismi varemeilt on sündinud kogukonna kool, kui iga õpetaja ja lapsevanem on sama palju õpilane kui lapsed ise, nüüd võin rahulikult meenutada minevikku, seda lugu, olgugi et auke ja ebamäärasust täis.

Ettekanne kõlas Rocca al Mare kooli hariduskonverentsil „Miks kool?”