Miks riik hülgab oma kohustuse koolivõrgu ees?

TARVO SIILABERG

Eesti kristlike erakoolide liidu juhatuse liige, Tartu aasta õppeasutuse juht 2015

Novembri lõpus ja detsembris arutatakse riigikogus, täpsemalt selle kultuurikomisjonis erakooliseaduse muutmist. Kuidas on jõutud selleni, et minister Jürgen Ligi eestvedamisel, Reformierakonna poliitikute toetusel ja küünilisele JOKK-poliitikale toetudes püütakse hüljata riiklikult olulist kohustust Eesti koolihariduse rahastamisel?

Piltilikult öeldes on tegemist peegli purukslöömisega, kui sealt vastu vaatav ühtäkki enam meeldi.

Haridus- ja teadusministeeriumi algatatud erakooliseaduse muutmine tähendaks, et 1. jaanuarist 2017 muutuks erakoolidele tegevustoetuse maksmine kohalike omavalitsuste vabatahtlikuks ülesandeks: vald või linn osaleks eraüldhariduskooli tegevuskulude katmises, kui see on valda või linna valitsevate poliitikute otsusel vajalik.

Miks soovitakse muuta toimivat süsteemi? Seni kehtiva erakooliseaduse kohaselt peab kohalik omavalitsus osalema koolide tegevuskulude katmises, olenemata sellest, kas tema kodanike lapsed õpivad erakoolis või piirkonnaga või piirkonnata munitsipaalkoolis (k.a teises vallas või linnas). Riigi ja Tallinna linna vaidluse tulemusena kinnitas riigikohus oma 28. oktoobri 2014 otsusega, et erakoolide tegevuskulude katmise näol on tegemist kohalikule omavalitsusele pandud riikliku kohustusega.

Riigikohus tunnistas põhiseadusevastaseks asjaolu, et riik ei eralda omavalitsustele erakoolide tegevuskulude katmiseks vajalikku raha. Lisaks märkis riigikohus, et kui riikliku kohustuse rahastamiseks pole raha eraldatud või on seda eraldatud ebapiisavalt, on kohalikul omavalitsusel õigus nõuda riigilt kohtu kaudu riikliku ülesande täitmiseks puuduolevat raha. Raha, raha, raha.

Ootamatu tarkus

Haridus- ja teadusministeerium kaitses kuni riigikohtu 2014. aasta lahendini välja praegu kehtivat erakooliseadust. Ei riigikohtu menetluse käigus ega enne seda tauninud ka õiguskantsler või riigikontroll erakoolide rahastamise korraldust eesmärgiga muuta seda ministeeriumi kavandatud moel. Nõnda kestis seni, kuni riik sai teadlikuks oma tegelikust (rahalisest) kohustusest koolivõrgu ülalpidamisel.

Seda, mida ootamatult kaelasadanud tarkusega peale hakati, taunib ka Eesti suuruselt teise munitsipaalkooli pidaja ehk Tartu haridusosakonna juhataja Riho Raave (ÕpL 20.11): „… kui erakoolide tegevuskulusid pidi kohtu otsusel hakkama maksma riik, asuti koheselt seadust muutma, et sellest kohustusest vabaneda.”

Õiguskantsleri ettekandest riigikogule (26.08) loeme, et Eesti põhikoolides pole alati tagatud iga lapse vajadusi arvestav kvaliteetne ja tasuta haridus, mis aitaks maksimaalselt välja arendada iga õpilase potentsiaali. Nii see tõesti on: koolide hariduse kvaliteedi vahel on (piirkonniti) suured erinevused, nn eliitmunitsipaalkoolides küsitakse avaliku saladusena annetuste kujul õppemaksu, samas on kogu haridussüsteem tervikuna alarahastatud. Eespool viidatud artiklis nendib ka Riho Raave: „… riigi haridustoetusest ei jätku ka nende kulude katmiseks, milleks need toetused algselt mõeldud olid. /…/ Seetõttu on ministeeriumi ja poliitikute retoorika, et „riik vaid toetab hariduskulusid, kõik ülejäänu peavad katma omavalitsused”, äärmiselt küüniline.” Seda mõistmata on minister Jürgen Ligi õiguskantsleri raportit kilbina kasutades asunud vastandama munitsipaalkooli ja erakooli ning erakoolide toetamist ja õpetajate palgatõsu.

Lapsevanem Lea Danilson-Järg on kirjutanud (ÕpL 13.11): „Haridus­korraldust puudutavate otsuste tegemisel tuleb tunnistada, et meie kaunis ideaal, mida soovib näha õiguskantsler − kvaliteetne, lapse vajadusi ja andeid arvestav ning valikuterohke ühtluskool −, on paraku utoopia, sest raha niisuguse asja jaoks riigil pole.”

Poliitik Ligi on Eesti koolivõrgu sisulised probleemid taandanud triviaalsusele, mida võiks loosungina väljendada: „Nemad võtavad teie raha ära!” Talupojatarkuse kohaselt on õpetajate palkade tõstmine erakoolidelt kokkuhoitud raha arvelt ju sama mõistlik kui maja kütmine selle voodrilaudadega. Kas Eesti erakoolid, nende õpetajad ja õpilased on kuu pealt või Lätist? Kas (munitsipaal)koolide õpetajad lasevad end klaashelmeste eest ära osta, kui koolivõrk tervikuna on korrastamata ja kannatab kroonilise alarahastamise all? Koolid ju valimistel ei hääleta – seevastu õpetajad küll.

Üleliigsed õpilased

Justkui ootamatult on selgunud, et erakoolid on ühiskonnale koormaks. Seda seisukohta väljendas minister Ligi ka 10. novembril toimunud riigikogu kultuurikomisjoni istungil. Seda hoolimata asjaolust, et rõhuv enamus Eesti jõudsalt kasvavatest erakoolidest on kodanikualgatuse korras loodud nn kogukonnakoolid.

Haridus- ja teadusministeeriumi tellitud Praxise uuring „Põhikooli­võrgu prognoos aastaks 2020” (2014) ei arvesta sisuliselt lapsevanema põhiseadusliku otsustusõigusega lapse haridustee valikul, mis väljenduks erakooli või koduks oleva kohaliku omavalitsuse piiridest väljaspool asuva kooli valimises. Ühtluskooli mantrat kordavad poliitikud ja riigiametnikud soovivad lapsevanemates näha pigem süsteemi kuulekaid ja ühenäolisi kliente kui teadlikke otsuseid langetavaid kodanikke. Kas soovime elada kliendiühiskonnas, mida juhitakse Exceli tabeliga?

Põhiseaduse paragrahv 37 nimetab: „Et teha haridus kättesaadavaks, peavad riik ja kohalikud omavalitsused ülal vajalikul arvul õppeasutusi.” Kes ja millistest kriteeriumitest lähtuvalt võib otsustada, mida tähendab vajalikul arvul õppeasutusi, kui laste hariduse valikul on otsustav sõna indiviididel ehk vanematel? Kas Eesti üldiselt kahaneva koolivõrgu kontekstis on kasvavad erakoolid põhiseaduse mõistes vajalikud õppeasutused või ühiskonda koormavad kummalised anomaaliad?

Viimasel viiel aastal on õpilaste koguarv Tartus püsinud stabiilne, kuid erakoolides õppijate arv on selle aja jooksul kahekordistunud. Eestis tegutsevast üheksast kristlikust erakoolist kuus on asutatud aastatel 2012–2013. Need koolid, nagu ka teised erakoolid, on tekkinud ja kiirelt kasvanud vaid tänu sellele, et järjest enam lapsevanemaid usaldab neis pakutava hariduse kvaliteeti.

Kultuuri küsimus

Erakoolide toetamist riigi ja kohaliku omavalitsuse eelarvest võib käsitada kui sotsiaalset partnerlust avaliku teenuse delegeerimise mõistes. Ametlikus pruugis tähendab see, et avalik võim (riik või omavalitsus) annab avaliku teenuse osutamise (osaliselt) üle eraõiguslikule juriidilisele isikule (nt koolipidaja on SA, MTÜ), kuid säilitab kontrolli ja vastutuse teenuse pakkumise üle (riiklik haridusjärelevalve). Siinjuures on eraõiguslik koolipidaja riigile ja kohalikule omavalitsusele loomulik partner: peaks ju nii era- kui ka avalik-õigusliku kooli pidaja esindama sama kogukonna liikmete tahet saavutada parem elukeskkond, sealhulgas haridus.

Kaasava valitsemise – nagu igasuguse usaldusväärse partnerluse – esmane eeldus on avatud ja aus suhtlemine. Usaldusliku avalike teenuste delegeerimise praktika seisukohast on hädavajalik, et kokkuleppeid ja õigustatud ootusi täidetakse ning reegleid ei muudeta n-ö mängu kestel. Vastasel juhul koostööpartner hüljatakse, isegi kui formaalselt on tegu JOKK-olukorraga – see on poliitilise valitsemiskultuuri küsimus. Kaasava valitsemise kontekstis kannavad võim ja kodanikualgatuslik initsiatiiv seega kaasvastutust ühiste eesmärkide saavutamisel. Oluline on, et kaasvastutust ka tajutaks eesmärgipäraselt, mitte kergekäeliselt võttes-jättes või koormana, mida esimesel võimalusel koostööpartneri turjale sokutada.

Kordan oma varasemat seisukohta: ilma mõjuanalüüsideta ja sisuliste aruteludeta ei tohi muuta toimivat erakoolide rahastamise süsteemi. Küll aga tuleb algatada Eesti koolivõrgu arengut tervikuna käsitlev statistiline analüüs, auditeerida võrdlevalt koolide rahastamist ja leppida laiapõhjaliselt kokku meetodites, kuidas riik peaks koolivõrgu kujundamisse edaspidi sekkuma. Seni lohiseb Eesti kool aegunud haldussüsteemi külge haagituna.