Kaasav koolikultuur ongi koolikultuur

Vihasoo kuueklassilise kooli 36 õpilasest kolmandik õpib väikeklassides. Oma kogemusest töös erivajadustega lastega kõnelesid (vasakult) klassiõpetaja Anne Veerla, HEV-õppe koordineerija ja toimetulekuklassi õpetaja Lüüri Korman ning direktor Marika Astor. Foto: Tiina Vapper

Vihasoo lasteaed-algkool on üks neist 14 koolist, kes osales haridus- ja teadusministeeriumi projektis „Kaasav kool”, kus jagati kogemusi erivajadustega laste kaasamisest tavaõppesse. „Harju maavalitsuse haridusamet tegi meile ettepaneku projektis osaleda ja pakkumine oli ahvatlev, kuna sellega kaasnev 30 400 eurot on kooli eelarvet arvestades väga suur summa. Üle poole sellest kasutasime õpikeskkonna parandamiseks, ülejäänu eest koolitasime õpetajaid. Kõige tähtsam oli, et saime tuge ja kinnitust, et oleme õigel teel,” räägib kooli direktor Marika Astor.

Kolmandik õpilastest on erivajadusega

Marika Astor meenutab, et Vihasoo koolis algas töö erivajadustega lastega 2000. aastal, kui kooli tuli kaks vaegkuuljast õpilast. „2005. aastal võtsime vastu ühe LÕK-õppekaval oleva lapse, kellele oli määratud koduõpe, ja 2009. aastal ühe toimetuleku õppekava alusel õppija. 2010, kui üha rohkem lapsi nõustamiskomisjoni otsusega väikeklassidesse suunati, avasime väikeklassid. Üks põhjus oli ka see, et kuna koolis jäi lapsi vähemaks, tuli leida oma nišš ja nii hakkasimegi sellist suunda välja arendama. Ilma valla toeta, kes kõik need aastad on tugispetsialistidele palka maksnud ja neid koolitanud, poleks see olnud võimalik. Kõige tähtsam on muidugi, et meil on õpetajad, kes seda tööd südamega teevad. Kui alustasime, oli teadmatust ja oskamatust, stabiilsus ja rahu on tulnud aastatega.”

Praegu on Vihasoo kuueklassilises koolis kolm väikeklassi, kus õpib 12 õpilast, kes moodustavad 36 õpilasest kolmandiku, lisaks ühe õpilasega toimetulekuklass. Teised klassid on liitklassid ning direktor tunnistab, et tunniplaani tegemine on paras peavalu, sest õpetajad annavad tunde kõigis klassides, väikeklasside tarvis eraldi personali pole.

Individuaalne ja paindlik õppeprotsess

Klassiõpetaja Anne Veerla liitklassis õpivad koos 1. ja 4. klassi lapsed, lisaks annab ta eesti keele tunde 2. ja 3. väikeklassi õpilastele. Õpetaja selgitab, et väikeklassi tingimustes õpitaksegi ainult põhiaineid, sellised tunnid, nagu muusika-, kunsti- ja loodusõpetus, kehaline kasvatus, samuti projektitööd ja kooli ühisüritused, on kõigil koos. Õpilased õpivad riikliku õppekava järgi, vajadusel on lapsele koostatud tema võimeid arvestav individuaalne õppekava.

Väikese kooli eelis ongi, et õppetööd saab korraldada paindlikult ning ka õpetajate ja tugispetsialistide koostöö on lihtsam. Anne Veerla ütleb, et erivajadustega laste õpetamisel tuleb aeg-ajalt raamatutarkus kõrvale jätta ja usaldada oma sisetunnet. „Ma ei hoia tunnis kramplikult plaanitust kinni, vaid kui näen, et laps on väsinud või tujust ära, muudan teemat. Teisel päeval on töötahe suurem ja ka tulemus parem. Saame kolleegidega pärast igat tundi mõtteid vahetada ja üksteisele tagasisidet anda, millises meeleolus laps on ning millele õpetaja tundi minnes võiks tähelepanu pöörata, vajadusel kaasame ka tugispetsialistid. Kuna õpilased on väikeklassis väga erinevad, nõuab see õpetajalt oskust ja valmisolekut igaühe taseme ja töötempoga arvestada.”

See, et Vihasoo koolis õpilastele numbrilisi hindeid ei panda, on ühest küljest samuti tingitud HEV-õpilastest, keda ei saa teistega samadel alustel hinnata. Otseseks ajendiks sai aga üks Godi Kelleri koolitus, kus Šveitsist pärit vabakutseline pedagoogikalektor rääkis, et õpilane võibki hakata end hindega samastama. Vihasoo kooli õpetajad on kujundavast hindamisest veelgi kaugemale läinud ning annavad igale õpilasele kaks korda aastas kirjaliku hinnangu nii õpioskuste kui ka käitumise kohta.

Suhtumisest ja suhetest

Kooli HEV-õppe koordineerija ja toimetulekuklassi õpetaja Lüüri Korman, kes ühtlasi annab väikeklassides matemaatikatunde, räägib, et väikeklassis õppivate laste perede soov on algusest peale olnud, et lapsed saaksid õppida kodu­lähedases koolis koos teiste lastega. „Keegi vanematest ei taha saata oma last terveks nädalaks kodust kaugele, ja nii on ka lapse jaoks turvalisem ja parem. Tavaklassis teiste laste kõrval arenevad ka erivajadustega õpilaste sotsiaalsed oskused paremini.”

Samas ei pea nii mõnigi n-ö tavalapse vanem õigeks, et kohalikus koolis on erivajadustega laste osakaal nii suur, leides, et nii halveneb teiste laste õpikeskkond. Suurem osa peresid suhtub siiski mõistvalt. „Oleme püüdnud lapsevanematele selgitada, et see on meie kooli eripära, kusjuures laiemalt ja filosoofilisemalt mõeldes peavad ka need lapsed tulevikus endale ameti õppima ja ühiskonnas hakkama saama,” tõdeb Marika Astor. „Selles, millised suhted on klassis ja kuidas neid teemasid käsitleda, on väga suur roll klassijuhatajal.”

Praegune erivajadustega laste arv on siiski nii direktori kui ka õpetajate hinnangul kooli jaoks piir, sest tasakaal läheb muidu paigast ära. „Kaasamine tähendab ka nende laste toetamist, kelle võimed on üle keskmise, andekas laps on samuti erivajadusega,” rõhutab Marika Astor. „Paraku on nii, et kui räägime kaasavast haridusest, mõtleme selle all tööd nõrgematega. Kaasav koolikultuur ongi koolikultuur, mina panen sinna vahele võrdusmärgi.”

Tööst saviväljal

Vihasoo kooliga seoses tuleb kõnelda ka ühest huvitavast metoodikast, nimelt savitööst ehk tööst saviväljal. See on Saksamaal 1970.–80. aastatel professor Heinz Deuseri välja töötatud geštaltteraapia meetod, mida kasutab laste toetamiseks koolis ka Lüüri Korman. „Meil oli praktikal õpetaja, kes seda Tallinna perekeskuses koolitaja Marie-Luise Geissi kursusel õppis. Kuna oli näha, et sellel oli erivajadustega lastele hea mõju, läksin ka ise neile kursustele ja sel kevadel lõpetan,” jutustab Lüüri Korman. „Lapse käsutuses on voolimis­saviga täidetud kast ja vesi, mille abil ta ennast väljendab. Töö saviväljal aitab maandada pingeid ja vabaneda hirmudest, arendab peenmotoorikat ja koordinatsiooni, parandab keskendumisvõimet ja annab juurde enesekindlust. See pole küll universaalne meetod, mis kõigile sobib, ning eeldab koostööd ka teiste spetsialistidega, nii psühholoogide kui ka terapeutidega. On kadestamist väärt, kui lai on Saksamaal lapsega tegelev võrgustik.”

Ka direktor Marika Astor leiab, et meil oleks teiste koolide, valdade ning maade kogemusest nii mõndagi üle võtta. „Rehabilitatsiooniplaaniga lapsele on maakohas teenuseid saada väga keeruline. Miks ei võiks kohalik tervisekeskus füsioteraapiat ja teisigi teenuseid pakkuda? Käisime kolleegidega Soomes Sipoos väikeklasside tööd vaatamas. Selles vallas on palju väikesi koole ja mulle väga meeldis, et oli moodustatud tugispetsialistide grupp, kes rändabki koolist kooli – neli päeva tehakse koolides tööd, ühel päeval kogunetakse ja arutatakse ühiselt probleeme. Ka Eestis ei tohiks see töö olla nii ühe kooli keskne, võiksime omavahel rohkem infot, kogemusi, nippe-võtteid jagada. Aga kaasava hariduse võtme­isik on ikkagi õpetaja, kelle empaatiavõimest, valmisolekust, tahtest ja oskustest kõik algab.”