Otsekui kadunud Atlantise jälil: Peipsi-äärset esiajaloolist asustust uurides

Leiukohtade kaart. Kiviaegsete esemete leiukoht Omedu paadisadamas (1) ja Omedu jõesuus (2),
tulekivi leiukoht Kasepää külas (3), vraki leiukoht Omedu jões (4), võrguraskuse leiukoht Kaasiku külas (5), kiviaegsete esemete leiukoht (6) ja lubjaahju asukoht (7) Jõekääru katastriüksusel Kaasiku külas, nooleotsa leiukoht Metsavahi talu maadelt Omedu külas (8), kammkeraamika leiukoht Halliku metskonnas Perametsa külas (9). Joonis M. Roio 2016. Aluskaart: Maa-amet. Omedu jõe kaudu suubuvad Peipsi järve ka Kalevipoja mõõgajõe, Kääpa jõe veed.

Peipsi järve piirkonna varasemat asustust on uuritud võrdlemisi kesiselt. Mahukamaid väljakaevamisi on tehtud vaid Emajõe suudmealal Akali ja Kullamäe asulakohtades. Samas on teada hulgaliselt juhuleide nii järvest endast kui ka kallastelt, mis osutavad seni leidmata asustusjälgedele.

Eriti huvitavaks teeb Peipsi järve varasema asustuse otsingud järve geoloogiline areng, kuna järve suurus on viimase jääaja lõpust alates palju muutunud. Peipsi nõos kujunenud nn Peipsi jääpaisjärve areng algas umbes 14 700 aastat tagasi. Taanduva liustikuserva ees laius ulatuslik jääjärv, mis ujutas üle tunduvalt suurema ala, kui seda on tänapäevane Peipsi järv. Veetase alanes kiiresti ja juba jääaja lõpus säilis järv ainult Peipsi põhjaosas. Arvatakse, et veetase hakkas tõusma alates 9. aastatuhande teisest poolest eKr, mis on enamikul Peipsi järve alal vahelduva intensiivsusega kestnud tänapäevani. Selles valguses kujutab Peipsi järv endast kadunud Atlantist, mille põhjalikumad uuringud toovad selgust nii järve geoloogilisest kujunemisest kui ka esiajaloolisest asustusest. Lisaks on märgaladel, st nii soodes kui ka veekogudes säilinud muistised hinnalised arheoloogiaallikad tavapäraselt mitmekesisema ja paremini säilinud leiumaterjali poolest.

Arheoloogilise seire käigus

2012. aasta detsembris avastasid artikli autorid juhuslikult Rannapungerja tuletorni vaatama minnes, et jõe ääres vedelevad kiviaegse keraamika killud. Pärast seda hakkasime süstemaatiliselt Peipsi loode- ja põhjakaldal tegema arheoloogilist seiret ehk visuaalset vaatlust arheoloogiapärandi otsimiseks. Maastikuseire käigus leidsime mitmelt poolt Peipsi järvest ja peamiselt jõesuudmetest kivi- ja pronksiaegseid luuesemeid, luutööjääke, töötlemata looma-, kala- ja linnuluid, inimluid; Narva, ­kamm-, nöör- ja varase tekstiilkeraamika kilde ning mõnevõrra ka hilisemaid, raua-, kesk- ja uusaegseid savinõukilde. Suurem osa esemelisest materjalist tuli päevavalgele 2015. aasta sügisel, mil mitme jõe suudme lähedal tehti järves süvendustöid. Praeguseks on tuvastatud kiviaega (ja vähemalt ühel juhul ka varasesse pronksiaega) kuuluvate asulakohtade jäänused 13 kohast, millest 11 paiknevad jõgede suudmete lähedal Peipsi järves allpool keskmist veepiiri. Osa uutest leiukohtadest on otseselt seotud eelmise aasta sügisel Peipsi järves tehtud süvendustöödega jõgede suudmealadel (Rannapungerja, Avijõgi, Omedu). Ülejäänud kohtades paljandusid leiud madala veeseisu, erosiooni või varasemate süvendustööde tulemusena.

Küllalt suure tõenäosusega on enamikul juhtudel tegemist asulakohtadega, mis paiknevad oma algses kohas või mille veed on vaid veidi laiali kandnud. Sellele osutab tõsiasi, et esemed on säilinud väga hästi ja ilma oluliste vees lihvumise jälgedeta ning paljudel savinõukildudel on pindadel säilinud kõrbekihti. Eriti selgelt eristuvad need leiukohad, kus artefakte on korjatud vahetult pärast suuremaid süvendustöid (Omedu Jõekääru, Omedu jõesuu, Omedu paadi­sadam ja Rannapungerja II). Mitme asulakoha leiuaines ja Omedu paadisadamast ning Rannapungerja II leitud inimluud viitavad võimalusele, et paiguti võib olla säilinud ka kiviaegseid matuseid.

Omedu jõe ääres

Omedu jõe nime kannab Kullavere jõgi alamjooksul. Vooremaalt alguse saava jõe kogupikkus on 53 km. Enne Peipsisse suubumist pöördub see Omedu külas järsult loodesse ja jookseb Peipsi kaldaga paralleelselt eraldatuna sellest 100–200 m laiuse liivavalliga. Omedu jõgi on üks väheseid Peipsi järve suubuvatest jõgedest järve põhjapoolses osas, mille suue on veel looduslik.

Esimese arheoloogilise eseme, kiviajast pärineva luust nooleotsa leidis 1897. aastal Villem Paju Omedu jõe paremalt kaldalt Metsavahi talu ja jõe vahele jääva küüni ees paiknevast linaleoaugust ligi 1,5 meetri sügavuselt.

Omedu jõe suudmest tuli 1959. aasta sügisel välja kivitalb, mille koolilapsed tõid Kasepää koolimajja. 1965. aastal toimetas õpetaja Limbak selle Tallinnasse ajaloo instituuti.

Neid leide on seni käsitletud juhuleidudena, mida ei saa siduda asustuskihiga. Sisuliselt tähendab see, et seni ei ole arheoloogid Omedu jõe piirkonna varasemat asustust uurinud. Uuringuid raskendab asjaolu, et kiviaegse asustuse jäänused asuvad sügaval maa sees ja mõnes kohas lisaks veel tavapäraselt vee all.

1897. aastal leitud nooleotsa leiukohast ligikaudu 170 meetrit lõunas leidsime 2012. aastal otse jõe pervelt kaks pisikest mineraalse lisandiga kammkeraamika kildu. Leiukoht ise jääb juba Pala valla Perametsa küla Halliku metskonda. Nii 19. sajandil leitud nooleots kui ka mõned aastad tagasi leitud väikesed keraamikakillud osutavad üheskoos kiviaegsele asustusele ka jõe paremal kaldal.

Nii on ka Kasepää kooli toodud kivikirve leiuga jõe suudmest, millele on lisandunud hulgaliselt kiviaegseid esemeid aastatel 2014–2016. Süvendustöödega on pinnast teisaldatud ligi 100 m pikkusel lõigul kuni kahe meetri sügavuselt. Teisaldatud pinnasest leidsime Narva tüüpi ja nii orgaanilise kui ka mineraalse lisandiga kammkeraamika ning kesk- ja varauusaegse keraamika kilde, karboni ladestustest pärit tulekivi killu, kvartslaastu, kvartsikillu, metsseakihvast teraviku, savist võrguraskuseid ja loomaluid, mille hulgas on ka kiviaegseid luutööjääke. Leitud keraamika abil dateerub muistis ajavahemikku u 5800–1800 aastat eKr.

Omedu jõesuu asustusega sarnaneb ka Omedu paadisadama leiumaterjal. Seal paljandus sadama mulla- ja süvendustööde tagajärjel Narva tüüpi kammkeraamika kilde, luust viltuse nurk­teraga teravikke, luunaaskel, luuteravik, luust õngekonks, hammasripatseid, karboni ja siluri ladestu tulekivi kilde, tulekivist nooleotsa katke ja kõõvitsad ning kvartsikilde ja laaste; samuti katke inimese koljust.

Kus haug armastas kudemas käia

Pikemat aega on kasutusel olnud Jõekääru asustusüksusele jääv asulakoht jõe vasakul kaldal, mis esialgu on dateeritud vahemikku u 5200–1100 aastat eKr. Leiud tulid välja seoses mullatöödega 2015. aasta kevadel, mil süvendati jõe kallast umbes saja meetri pikkusel lõigul ja sealt välja tõstetud pinnast kasutati sealsamas liigniiske ala täitepinnasena. See on märgala, mis kevaditi oli tavapäraselt üleujutatud ja kus haug armastas kudemas käia. Arheoloogilised leiud ei olnud arvult küll suured, ent esindavad eri ajajärke: luust harpuun, tulekivi killud, kivitalb, Narva keraamika, kammkeraamika, nöörkeraamika, tekstiilkeraamika, samuti hilisemast ajast pärit Rõuge tüüpi keraamika kild ja märjas keskkonnas tumedaks tõmbunud looma- ja linnuluud.

Hilisematest leidudest tuleb välja tuua veel jõe vasakust kaldast u 150 meetri kaugusel Omedu silla lähedalt põllumaalt saadud keskaegsele ja varauusaegsele inimtegevusele viitavaid tulekivi kilde, savitihendit ja määramatut keraamikakildu. Samuti ühte dateerimata kasetohust mähises võrguraskust Jõesilla katastriüksuselt.

Lisaks võib välja tuua veel paar seni kindlaks määramata pärandkultuuriobjekti. Ligikaudu 120 meetri kaugusel Omedu sillast jõe paremal kaldal on säilinud suuremat sorti kalapaadi vraki jäänused, mis on sinna maha jäetud 1960. aastatel, ja tõenäoliselt tsaariajal kasutatud lubjaahi Jõekääru katastri­üksusel.

Kirjandus:

• Indreko, I. 1948. Die mittlere Steinzeit in Estland. Uppsala.
• Haberman, J., Timm, T., Raukas, A. 2008. Peipsi. Eesti Loodusfoto.
• Янитс Л. Ю. 1959. Поселения эпохи неолита и раннего металла в приустье р. Эмайыги (Эстонская ССР). Таллин.
• Jaanits, L., Laul, S., Lõugas, V., Tõnisson, E. 1982. Eesti esiajalugu. Tallinn.
• Järvekülg, A. 2001. Eesti jõed. Tartu.
• Miidel, A., Hang, T., Kalm, V. 2002. Soopuuriga Peipsil, EL 07–08/2002.
• Oras, E. 2008. Arheoloogiline inspektsioon Ida-Eestisse 11. aprillil 2008. aastal (käsikiri Tartu ülikooli arheoloogia instituut).
• Roio, M., Baburin, A., Kriiska, A. 2016. Archaeological survey in the northern and north-western parts of lake Peipsi. – Erki Russow ja Arvi Haak (toim). AVE. 2016 (ilmumisel).