Millest räägitakse õpetajate toas?
Õpetajate Leht alustab uut rubriiki „Õpetajate tuba”
Õpetajad ja koolijuhid istuvad oma vabamatel hetkedel ikka õpetajate toas, kohvitass ees, ja räägivad, mis nad tänasest koolist ja hariduselust mõtlevad, mis neile muret ja mis rõõmu teeb.
Millest siis konkreetselt räägitakse? Õpetajate Leht otsustas sellesse selgust tuua, õpetajate tubasid külastada ning mõned vabas vormis vestlused videosse võtta. Ajakirjanik vestlusse üldse ei sekku, lihtsalt salvestab õpetajate vestluse. Pärast seda varustatakse video lühikeste kommentaaridega ning avaldatakse Õpetajate Lehe veebis. Lühike kokkuvõte vestlusest ilmub meie paberväljaandes.
Esimene õpetajate toa vabas vormis vestlus on salvestatud Tallinna ühisgümnaasiumis. Teemaks on motivatsioon ehk õpilaste huvi koolis käia ning õppida. Oma mõtteid väljendavad kunstiõpetaja Liia Jung, inglise keele õpetaja Margit Timakov, ajaloo- ja ühiskonnaõpetaja Martti Rõõmus ning direktor Mehis Pever.
Miks õpilased nii ära väsivad – see kujunes Tallinna ühisgümnaasiumi õpetajate toas esimeseks mureküsimuseks. Selle kooli gümnaasiumiastmes on õpingute katkestajaid mõnevõrra rohkem kui varasematel aastatel. Probleem pole nii suur, et lausa silma torkaks, kuid statistika näitab aeglaselt kasvavat trendi.
Üheks põhjuseks peetakse väga materjalimahukat õpet gümnaasiumis, mis algab kohati juba põhikoolis. Olukorra iseloomustamiseks kasutatakse isegi sõna „ületreening”. Mõnigi noor ei soovi gümnaasiumis taolise ületreeninguga jätkata ja läheb kutsekooli või otse tööle. Varasemast rohkem õpilasi võtab gümnaasiumi järel ja enne kõrgkooli lihtsalt aasta vabaks, sest õppimine seondub neil eelkõige väsitava pingutamisega, mitte oma võimete arendamisega.
Mõnele noorele on põhikoolist gümnaasiumisse astumine liiga järsk üleminek. Põhikoolis on vähe iseseisvat tööd, õpilane täidab põhiliselt õpetaja korraldusi, võtab teadmisi „tarbijana” vastu. Kui tal on hinded kehvad, väidab ta, et õpetaja õpetab teda halvasti. Tema ise tulemuste eest ei vastuta. Gümnaasiumisse astudes peab see „tarbija” muutuma aga üheainsa suvevaheaja jooksul väga iseseisvalt õppivaks gümnasistiks. Enamasti ei muutu. On õpilasi, kes väidavad, et pärast põhikooli PISA taset langevad gümnaasiumis nii motivatsioon kui ka õppe tulemused. Gümnaasiumi madalat taset mainivad ka ülikoolid.
Tallinna ühisgümnaasiumi õpetajate toas räägitakse ka hindekultusest. Märgitakse, et enamasti jagatakse õpilased viielisteks, neljalisteks ja kolmelisteks, mitte aga huvide ja võimete järgi. Tegelikult peaks õpilane juba põhikooli lõpuks jõudma selgusele, mis on tema kõige suuremad huvid ja anded. Paraku on põhikooliõpilasel vähe aega iseenda üle mõtiskleda. Ka õppeained ei soodusta iseendasse süvenemist. Mida näiteks suudab kuuenda klassi õpilane omandada antiikajaloost sellist, mis aitaks tal iseennast paremini mõista? Ta saab omandada vaid üksikuid huvitavaid fakte, antiikkultuuri olulisuse hoomamine ei ole enamikule õpilastest selles eas veel jõukohane. Vestluses osalejad arvavad, et õpilased vajavad midagi filosoofiakursuse sarnast, et saaksid süveneda ka iseendasse ja õppida mõtestatult.
Need on mõned väljavõtted Tallinna ühisgümnaasiumi õpetajate toas toimunud mõttevahetusest.