TEADUS
Teadusharidus

Kuidas saavad hakkama kaasatud HEV-õpilaste klassikaaslased?

8. sept. 2017 Katre Pruul Emmaste põhikooli sotsiaalpedagoog - 11 kommentaari

Ootamatu hoop tooliga, esimene ettejuhtuv kellegi pihta visatud ese, ropp sõnavaling, karjumine, löömine, uste paugutamine, ning mis veelgi raskem taluda – pidev ohutunne, ilmselgelt turvalisse õppetööks sobivasse keskkonda kuuluda ei tohi. Foto: Vallo Kruuser / Scanpix

 

Hariduslike erivajadustega laste probleemidest, aga ka edulugudest on kirjutatud palju. Selles artiklis tahan pöörata tähelepanu õpetajatele ja neile õpilastele, kellel tuleb hariduslike erivajadustega õpilastega klassiruumi jagada.

Kaasava haridusmudeli rakendamine koolis paneb õpetajale oluliselt suurema koormuse, kui see üheltki paberilt või dokumendilt välja paistab. Lisaks sellele, et hariduslike erivajadustega lapsi tuleb teistest erinevalt õpetada, tunneb õpetaja end tihti pidevas valvelolekus, et juba eos ennetada võimalikke ebameeldivusi klassis ja koolis üldiselt. Ühegi seadusega pole ju kehtestatud reeglit, et tavaklassi oleks mõistlik kaasata korraga üks HEV-õpilane või kui mitu, siis samasuguse erivajadusega last.

Koostöö lapsevanematega on väga oluline. Kui kodu mõistab, et õpetaja soovib last parimal moel aidata, mitte sildistada või muul moel kompromiteerida, on ka edusammud palju kiiremad tulema. Väga raske on aidata lapsel koolis paremini toime tulla, kui pere on tõrges ja keeldub tunnistamast, et õppimine oleks lapse jaoks jõukohasem, kui teda õigesti toetada.

Mõnikord on kooli ja kodu väärtushinnangud väga erinevad. Mida peetakse olulisemaks, kas koostööd või isiklikku edu; õppimist või ilusaid asju? Või kas hinnata kaaslast selle järgi, kui palju ta on nõus pingutama või kui hästi oskab ennast kehtestada? Lapsel on kooli tulles nii mõneski asjas juba väljakujunenud arusaamad ja koolis saame pakkuda vaid alternatiive. Samas saab ja peabki kool kasvatama lastes sallivust ning õpetama neid teistsuguseid inimesi aktsepteerima ja nendega suhtlema.

Miks tema võib, aga teised mitte?

Erivajadustega laste eripära jääb silma ka kaasõpilastele. Kuna õpilased ootavad, et õpetaja oleks kõigi vastu ühtviisi sõbralik ja õiglane, võib tekkida õigustatud küsimus, miks mõni klassikaaslane nii võib, aga teised mitte. Siin on nii lasteaia- kui ka kooliõpetajate ülesanne arusaadavalt selgitada ja põhjendada, miks ühel lapsel on õppetöö ühtmoodi ja teistel teistmoodi korraldatud. Kusjuures pedagoogid peavad oskama teha seda nii targalt, et teistest erinev laps ei satuks kiusamise ohvriks.

Väga suure töö on eelnevalt ära teinud lasteaiakasvatajad, õpetades lastele tolerantsust, oskust endast erinevate lastega suhelda ja vajadusel täiskasvanu abi otsida. Väikestes maakoolides on samad lapsed koos olnud juba lasteaiast saati, mistõttu kohanemine erivajadustega lastega läheb koolis lihtsamalt.

Au ja kiitus õpetajatele, kes päevast päeva annavad tunde klassis, kus tavaõpilastega koos õpivad eri diagnoosidega HEV-õpilased. Tugispetsialistid toetavad õpetajaid koolis nii palju, kui oskavad ja suudavad, kuid põhikoormus on siiski klassi- ja aineõpetajatel. Kui püüda kirjeldada üht tundi, siis see võib välja näha umbes nii. Enamik õpilasi saab tööjuhendist esimese korraga aru, kuid mõnele peab seda tingimata üle seletama. Samal ajal seisab õpetaja kõrval HEV-laps, kes on häiritud vahetunnis juhtunust või muretseb järgmise päeva tunniplaani muudatuste pärast ega suuda enne keskenduda, kui on õpetajaga need teemad selgeks rääkinud. Samal ajal on tragimatel ülesanne juba valmis ja nad tahavad saada õpetajalt tehtu kohta tagasisidet. Õpetaja jutt klassiruumis võib aga segada kedagi keskendumast.

Üheaegselt kõige sellega hakkama saada võib olla vägagi keeruline. Paberi peal ja dokumentides muidugi mitte, räägin päriselust. Kõikvõimalikud soovitused ja meetodid, mida nõustamiskeskustes ja ümarlaudades õpetajale toimetulekuks jagatakse, on iseenesest head, aga kui klassis on mitu eri diagnoosi ja eri õppekava alusel õppivat last, ei suuda üks õpetaja parimagi tahtmise juures neid kõigi õpilaste puhul tulemuslikult kasutada. Kus on need tugiisikud ja abiõpetajad, keda nii väga vaja on? Neid tuleb tikutulega otsida …

Ka süütu nali võib viia plahvatuseni

Omaette rühma moodustavad käitumis- või õpiraskustega õpilased, kellel puudub arstlik diagnoos ja kes õpivad tavaõppekava järgi. Mõnda last keeldub lapsevanem uuringutele viimast, teised ei ületa diagnoosi künnist. Loomulikult saab ka nende puhul mitmeid meetodeid ja sekkumisviise kasutada, ja seda õpetajad ka teevad. Kui paljusid meetodeid saab õpetaja rakendada kogu klassile, siis kindlasti ei ole kõik võtted kogu klassile sobilikud ega vajalikud.

Käitumisraskustega õpilase tegevus võib olla koormav nii õpetajatele kui ka kaasõpilastele. Sageli nende käitumismustrid korduvad, kuid iial ei või ette teada, millal ja kuidas. Kaasõpilased tajuvad selliseid klassikaaslasi kui ebastabiilseid ja ettearvamatuid. Nendega koos ei taheta teha rühmatööd, kuna nad ei oska oodata oma sõnajärge, reageerivad mõnikord ootamatult ägedalt jne.

Väike inimene ei saa veel aru, millal kaasõpilane ilmutab ärevuse märke ning oleks õigem eemalduda. Isegi täiskasvanul ei õnnestu alati seda märgata. Ei olegi võimalik õpetada lapsi kõiki olukordi ette nägema, veel vähem arvestama kaasõpilase närvikava ja taju­erisustega ning sellega, et tema käitumine võib olla ettearvamatu ja iga päev erinev. Mõni päev saadakse kaaslastega hästi läbi ja naerdakse koos, teinekord võib isegi süütu nali viia plahvatuseni.

Kuidas peaksidki õpilased oskama kaaslase ootamatule käitumisele reageerida ja tekkinud olukorras toime tulema, kui nad pole saanud ühtki sellesisulist koolitust? Pedagoogidele ja lapsevanematele korraldatakse sageli HEV-laste teemalisi koolitusi ja seminare, kaasõpilased aga õpivad üksnes kogemuse kaudu, olles kord olukorra keskmes, kord pealtvaataja rollis. Nende enda elukogemus on väike ning oskused probleeme lahendada piiratud. On hästi, kui ainus reaktsioon on üllatus. Kahjuks tuleb neil silmitsi seista ka selliste negatiivsete emotsioonidega nagu hirm, segadus, teadmatus, ärevus jne. On ette tulnud, et vanemad on viinud oma lapse üle teise kooli, kuna klassis õppis HEV-õpilane, kelle pärast laps ei julgenud ega tahtnud enam üldse koolis käia.

Iga laps vajab õpetaja tähelepanu

Ka iga n-ö tavaõpilane on isemoodi, oma tugevuste ja nõrkuste, oma koduse taustaga. Ilmselt õpib igas koolis katkiste perede lapsi ning neid, kellel puudub kas ema või isa. Mis te arvate, kuidas on lugu nende laste usaldusega maailma vastu, turvatundega, rõõmuga, oskusega nautida õppimist ja muid tegevusi? Kuigi nende puhul pole tegu diagnoositud probleemiga, võib lapse mure ja nõutus olla nii suur, et õpetaja erikohtlemise, toetuse ja tähelepanuta ei saagi nad koolitööga hakkama. Igal lapsel on vaja, et temast peetaks lugu, temaga arvestataks, et tal oleks koolis tore käia ja mõnus õppida. Keegi ei taha tunda koolis hirmu teiste õpilaste ees.

Mõni õpilane, kes tuleb koolis hästi või keskmiselt toime, kuid näeb, kui palju tegeldakse „mitte nii tavaliste” õpilastega, ongi teinud järelduse, et tundi segades on võimalik pälvida palju rohkem õpetaja ja klassikaaslaste tähelepanu. Õpetaja pingutab, et kõigile individuaalselt läheneda, kuid paraku nõuab HEV-õpilane ressurssi teistest rohkem ning kui abiõpetajat pole, toimub see kaasõpilaste arvelt.

Sotsiaalseid oskusi saab õppida ja õpetada

Jõuangi turvalisuse teemani. On ilmselge, et lasteaias ja koolis tuleb tagada kõigi õpilaste ja töötajate turvalisus. Ootamatu hoop tooliga, esimene ettejuhtuv kellegi pihta visatud ese, ropp sõnavaling, karjumine, löömine, uste paugutamine, ning mis veelgi raskem taluda – pidev ohutunne, ilmselgelt turvalisse õppetööks sobivasse keskkonda kuuluda ei tohi. Ka lihtsalt klassiruumis viibimine ja ebameeldiva olukorra pealtnägemine tunnis on teiste laste jaoks hirmutav, kruvib pingeid üles ning alandab töövõimet. Isegi sel juhul, kui koolis on ametis sotsiaalpedagoog, eripedagoog või psühholoog, kes kriitilises olukorras appi tuleb, on juhtunu juba kõigile mõju avaldanud. Olen pidanud rahustama poisse, kellel pärast juhtunut õhtuni jalad värisesid, sest koolivenna raev ja selle väljendumine šokeeris neid nii tugevasti.

Emmaste põhikoolis püüame tegeleda võimalikult palju ennetusega. Õpetajad ja tugispetsialistid vahetavad jooksvalt infot ning korraldame ümarlaudu, et lapsi veelgi tõhusamalt toetada. Teeme koostööd lapsevanematega ja Hiiumaa Rajaleidja keskusega.

Koolis on üleüldine kokkulepe, et õpilase lubamatu käitumise puhul ei kõnni keegi lihtsalt mööda, vaid iga täiskasvanu sekkub koheselt. Õpilased teavad, et abi on vajadusel olemas ja julgustame neid seda küsima – sellega loome turvalist õhkkonda. Algklassipoistele on suhtlemis- ja eneseväljendusoskuste arendamiseks suhtlemisring, kus muu hulgas õpitakse teisi kuulama, oma järge ootama ning seda, et iga õpilane ongi isemoodi. Kool on liitunud TORE-liikumisega. Mõnikord oleme rakendanud tugiisikuna olemasolevaid pedagooge, vahel on selle rolli kanda võtnud lapsevanem ise.

Väga raske on kõigi nende tegevuste tulemuslikkust objektiivselt mõõta, kuid usun, et kasutegur on olemas ja liigume õiges suunas. Ei saagi eeldada, et lapsed suudaksid täiskasvanu moel ja ootustele vastavalt erinevaid olukordi lahendada. Püüame ise eeskujuks olla ja lapsi kasvamise keerulisel teekonnal juhendada.

Kahtlemata on sotsiaalseid oskusi ja eneseregulatsiooni võimalik õpetada ja õppida, aga see võtab palju aega. Tugiisikuid ja abiõpetajaid, keda HEV-õpilased enda kõrvale vajaks, on koolides ilmselgelt liiga vähe. Kaasav haridusmudel on kantud heast eesmärgist, kuid selle terviklikuks ja kõiki õpilasi arvestavaks rakendamiseks on ressursse juurde vaja.


11 kommentaari teemale “Kuidas saavad hakkama kaasatud HEV-õpilaste klassikaaslased?”

  1. Spetsialist ütleb:

    Aitäh, Katre! Väga vajalik teemapüstitus. Ka ilma erivajaduseta lapsed on lihtsalt lapsed, kelle inimõiguste hulka kuulub õigus tunda ennast turvaliselt. Ei saa olla HEV-laste integreerimist “tavalaste” psüühika arvelt.

    Eraldi aplaus selle eest, et olete teinud “suhtlusringi”, suurepärane algatus. Sellise ring peaks olema IGA kooli juures.

    • Katre Pruul ütleb:

      Tänan positiivse tagasiside eest ja soovin jaksu ning kannatlikku meelt kõikidele, kes lastega töötavad!

  2. Õpetaja ütleb:

    Endiselt peab selgitama inimestele, et lasteaias töötavad õpetajad.

    Miks see on oluline?

    Kasvatajate haridustase on hoopis teine, kui õpetaja oma. Kasvataja on kasvatustööga tegeleja, aga lasteaias on juba väga ammu tegemist õppe-ja kasvatustööga, nagu ka koolis.

    Kui rääkida artikli enda sisust, siis on tõesti probleem pigem kasvavas trendis, sest lõpuks ei saa vastavat haridust enam ükski laps – olenemata diagnoosist. Õnneks on lasteaedades olukord palju rõõmsam ja sobitusrühmad toimivad ning toetavad lapse igakülgset arengut.

    Tügiisikud ja õpetaja abid ei ole hetkel Eestis populaarseks ametiks, mistõttu on neid ka raske leida, kuid loodame, et tegeletakse ühiskondlikul tasandil maine parandamisega edasi.

  3. Aili Avi ütleb:

    HEV-õpilasi on koolides järjest rohkem, koolilt eeldatakse, et nende kõigiga tegeletakse vastavalt eripäradele. Aga nagu loo autorgi rõhutas – paberil on kõik kena. Koolide ja lasteaedade õpetajad vajavad kaasaegset väljaõpet, vahendeid ja ka nõustamist kogu kooliperele. Praegu on tihti juhuslik, kuidas kool nt lapsevanemaid kaasab. Ootused õppeasutustele võivad suureneda ikka koostöös töömahu ja spetsialistide arvu suurenemisega – ei tohi lisada pidevalt sama palga ja tööaja eest lisakohustusi. Nii me ei saagi kooli hoogsalt spetsialiste juurde. Peamine pole palk, vaid ka turvatunne oma töö osas – ma saan hakkama, mul on tugisüsteem, mind aidatakse, mul lubatakse ka eksida ja sellest õppida, mind koolitatakse ning ka minu vaba aega oma pere jaoks väärtustatakse. Ei saa eeldada,et õpetaja teeb vestlusi ja lisatööd pidevalt üle aja. Riik peab suunama lisajõud tugispetsialistide koolitamiseks ja motiveerimiseks. See nn üksteiselt logopeedide ja psühholoogide jms spetsialistide üleostmine kooliti pole lihtsalt enam väärikas. Lapsed vajavad abi siis, kui nad seda vajavad, mitte siis, kui kool leiab spetsialisti. Nende puudumine aga paneb suurema surve just klassijuhatajatele ja olemasolevatele spetsialistidele. Artiklis mainitud TORE liikumine nt propageerib tegevusi, kus noor võib olla noorele esmatasandi abi ja tugi, väljaõpe keskendubki sellele, kuidas sotsiaalselt teadlikum noor võib olla tugiisik oma eakaaslasele. Edu Emmastele, teie kooli pühendumine on väärt näide.

  4. Kristiina ütleb:

    Ma leian,et ropendamist ja tooliga hoopi ei tohiks ühte patta panna. Ühega võib harjuda aga teine ohtlik. Kas mitte liiga palju pole keelatud koolides? Minu hinnangul on jama kui keegi saab soki otsekohesusest või ropendamisest.Ise olen autist kes õppis Masingu Kool. Ei ole head mälestused.

    • Ines ütleb:

      Ma ei ole mingil juhul nõus,et kaasõpilased peaksid ropendamisega harjuma. Jah,sinikaid ropendamisest ja räigest kõnepruugist ei jää,aga hinge lõhub see ära.Ma tean,et koolis on olukord selline,et õpetaja ei suuda lõpuks igale verbaalsele räigusele reageerida ja tegeleb eelkõige nn.ohtlike olukordadega,aga siin ongi eelkõige ühiskonnal suur töö ära teha.Väga suur ja vaevanõudev protsess,aga mingil ajal peame me ju sellega algust tegema.

  5. AS ütleb:

    Minu lapse klassis oli ka erivajadustega laps. Tema tähelepanuvajadus oli nii meeletult suur, et õpetajal kulus temale rohkem aega ja energiat kui kogu ülejäänud klassile kokku. Ehk siis ühe tavakooli integreeritud tavakooli sobimatu lapse pärast kannatas kogu ülejäänud klass. Selline asi ei ole normaalne.

  6. Lili ütleb:

    Artiklis kajastatud probleem on väga tõsine ja aina kasvab. Ei ole normaalne, et tavaline õpetaja peab hakkama korraga eripedagoogiks. Ma leian, et see on hoopiski teine amet ja missioon. Mina isiklikult õppisin õpetajaks, mitte eripedagoogiks. Keegi ei saa teha minust mingisuguste kursustega eripedagoogi, see lihtsalt pole minu valitud missioon. Kui artiklis kirjeldatud olukord jätkub, otsivad paljud veel kooli jäänud väga tublid õpetajad endale uue väljakutse väljaspool kooli. Tundub aga, et seda enne ei mõisteta, kui meie koolid ühel hetkel juba väga kriitilises õpetajapuuduses siplevad. Emana soovin ja eeldan, et minu laps on koolis turvalises õpikeskkonnas. Erivajadusega laps vajab samuti enda vajadustele vastavat keskkonda. Kõigist osapooltest saavad kellegi valede otsuste tõttu kannatajad.

    • Marje ütleb:

      Ei ole nii, et ühed on HEVid teised normaalsed lapsed. Nad on kõik lapsed. Meie lapsed. Kedagi ei pea sellepärast eakaaslastest eraldama, et tal on teised vajadused õpi-keskkonnale. Käitumisprobleemidel on palju põhjuseid.Liiga tihti on need reaktsioonid vihjed ebasobivale õpikeskkonnale, tingitud hirmust jm seisunditest.
      Eakaaslastega koos õppimine on inimeseks kasvamise esmane eeldus kõigile lastele. Laste inimõigus. Seda on vaja ka neile, kel pole erivajadust, et maast-madalast erinevate inimestega kokku puutuda. Praegu on puudu inimressursist koolides, et õpetajaid (abiõpetajaid) oleks rohkem ja õpilaste õpikeskkonnad seeläbi paindlikumad, läbimõeldumad läbi õpetajate koostöö. Kõik me, õpetajad, peame kasvama läbi oma õpilaste.

  7. Peep Leppik ütleb:

    Austatud KOLLEEGID!

    Selle olukorra oleme me kodudes, lasteaedades ja KOOLIDES ise loonud. Muidugi meie noorte ametnike, poliitikute, aja kirjanike ja “pedagoogikateadlaste” TARGAL juhtimisel… Need hakkasid ahvima Rootsis ja mujal maailmas läbikukkunud elu- ja teaduskauget (vaba)KASVATUST.

    Algas see ca 20 aastat tagasi, kui laps kuulutati ISIKSUSEKS, mis arengupsühholoogia ja LOODUSE vaatevinklist täiesti vale. Protsess kiirenes just pärast Peeter Kreitzbergi lahkumist, sest tema suutis oma positsiooniga protsessi vähemalt pidurdada. See, mida ma kuulen praegu lasteaednike ja tugiisikute käest, on pehmelt öeldes JUBE… Eesti rahvuslik, pedagoogikateadusele toetunud kasvatussüsteem on kadunud.

  8. D1 ütleb:

    To Marje:
    …Ei ole nii, et ühed on HEVid teised normaalsed lapsed… – ON KÜLL! Aga see ei tähenda ühtedele nina peale nende erivajadusi kirjutatakse. Sõltub erivajaduse olemusest – õpetajate vaheline koostöö on küll oluline aga mittepiisav. Koole võiks enam usaldada: väikeklassid, üksühele õpe … Nende sisseviimiseks (loe rahastamiseks) tuleb terve taotluste kadalipp koos seljatäie dokumentatsiooniga läbi käia. Vaat selleks kulubki lõviosa ajast ja powerist. Kui tegu on erineva raskusastme õpiraskusega,saab veel abi eespool mainitud võimalustega. Kui aga käitumisraskustega on asi hullem. Olen nõus Peep Leppikuga: noore vaba isiksuse staatus dem ühiskonnas on tabu. Käitun nagu tahan, teised hoidku suud kinni. Süüdi mõistetakse kõik teised ja vastutama ka. Et mitte teemat laiaks paisutada tooks näite õpilaskoduga koolidest. Kõiki õpilaste kaebusi jms võetaks puhta kullana. Piisab libasüüdistuskirja saatmisest õiguskantslerile HTM-i siis kaebaja isikutki ei avalikustata. Vivat democratia! Tõesta siis, et õpilaselt X ja Y võeti koolis ära suitsupakk ja vihas maksti kätte. Ühel konkreetsel sellisel libakaebel soovitati õpilaste hulgas läbi viia rahulolu uuring. SIC!!! Soovitaja teadagi kes…

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!