Aegviidu kool 100: Töö- ja koolirõõm käsikäes
Muusikaõpetaja Reet Kanger 1. ja 2. klassi lastega. Kooli väiksus ja hubasus paistab sellelt fotolt hästi välja. Foto: Lauri Leet
Me hoiame nõnda ühte
kui heitunud mesilaspere
Kas on võimalik, et kool on nagu ühine pere? Ideaalis ehk küll, aga päriselt?
Väike üldhariduskool Harjumaa idaservas Aegviidus on seda suutnud nii oma füüsilise keskkonna, suhete kui ka üldise auraga. Siin tehakse usinalt tööd, aga koolirõõm on jäänud alles.
Kui Aegviidu haridusseltsi ärksamad liikmed 1917. aastal suvituskohana tuntud alevikku 6-klassilise algkooli asutasid, ei osanud nad ehk lootagi, et sajandi möödudes on suudetud kooli mitte ainult säilitada, vaid kujundada sellest kaasaegne, ent traditsioone hoidev elu- ja looduslähedane õpikeskkond.
„Meie kool on nagu üks suur pere, õpilased on harjunud omavahel suhtlema, hoolimata sellest, millises klassis keegi õpib. See aitab arendada empaatiavõimet ja suhtlemisoskust,” ütleb Aegviidu koolis 2010. aastast direktoriametit pidav Tiina Steinberg. Ta räägib, et mõistagi ei sisalda väikese kooli eelarve suurtega võrdseid võimalusi, aga senise koolipidaja, Aegviidu vallavalitsusega on ta rahul. Direktor usub, et 1992. aastal loodud ning nüüd haldusreformi käigus Anijaga liitunud väikese Aegviidu valla kadumine ei tähenda järske muutusi Aegviidu kooli töös.
„Kõik teavad, et meil on suusatamine au sees,” kinnitab direktor rahulolevalt ja lisab, et käesolevast õppeaastast on suusatund lisatud koguni kooli õppekavasse. „Kui riiklik norm on kaks kehalise kasvatuse tundi nädalas, siis meil on neid olenevalt kooliastmest kolm kuni neli,” kinnitab Steinberg uhkusega. Kui sellele lisada veel sporditegevus huviringides, on Aegviidu kooli õpilasel võimalik osaleda liikumistegevuses iga päev.
Aegviidu kooli omalaadset lummust on aastakümnete jooksul, mil kool on kandnud nii Aegviidu põhikooli, Aegviidu 7-, 8- kui ka 9-klassilise kooli nime, saanud tunda nii pedagoogid, õpilased kui ka vilistlased. Siia on jäädud, siia on tagasi pöördutud, siit on uut teekonda alustatud. Praegus koolis õppivast 59 õpilasest tervelt 33 emad-isad või vanaemad-vanaisad on õppinud ka Aegviidus.
Kool on armas, ei saa sellest lahti!
„Kool on armas, ei saa sellest lahti,” õhkab südamest siin 20 aastat klassiõpetajana töötanud Tairi Lõugas. Koduloohuviline õpetaja Lõugas on koos lastega uurinud perekondade sugupuid ning selle käigus on ikka ja jälle selgunud, et lapsi, kes Aegviidus õpivad juba teist-kolmandat, isegi neljandat põlve, on koolis pidevalt. „Need ei ole üksikud näited. Lapsed on uhked põlvkondade järjepidevuse üle ja osalevad mitmesugustel vanavanemate tegemisi tutvustavatel üritustel meelsasti.”
Traditsioonide austamise ja loodusläheduse kõrval ollakse koolis ka uuendusmeelsed. Aktiivne direktor Tiina Steinebrg nimetab end nutisõbraks ning on IKT arendamisele pööranud palju tähelepanu. On meeldivalt stereotüüpe murdev, et 1820. aastal postijaamaks ehitatud koolihoone, kus puutrepid veel nüüdki armsalt nagisevad ning mida köetakse koduselt ja vanamoodsalt ahjudega, on praeguseks kõikjal kiire Wifi-võrguga varustatud ning õppetöös kasutatakse siin juba 2013. aastast muu vajaliku kõrval ka tahvelarvuteid.
Suhtlemisbarjäärid kadugu!
Kooli eesti keele õpetajal Anneliis Liblikul oli enam kui kümme aastat tagasi Aegviitu tööle asudes väikeses koolis õpetamise kogemus, seepärast polnud liitklassid tema jaoks kuigi suur probleem. Pigem on ta näinud selle õppevormi tugevusi. „Liitklassis harjub õpilane koostööd tegema,” sõnab Liblik, kes aastate jooksul on viinud piirkonnas läbi mõned liitklassiteemalised koolitused ning algatanud Aegviidu koolis ka mitmesuguseid traditsioone, näiteks emakeelepäeva tähistamiseks peetava rahvajuttude pajatamise konkursi või õpilaste omaloominguliste luuletuste põhjal välja antava jõuluraamatute sarja.
Liitklassis õppimist peab suureks plussiks ka kooli muusika- ja klassiõpetaja Reet Kanger. „Liitklassis muutuvad lapsed sotsiaalselt palju tugevamaks. Pole ju üllatus, et tänapäeva noortel on nutitelefoni ja arvutite tõttu suhtlemisprobleemid. Liitklassides saab nad panna omavahel suhtlema, koos õppima ja üksteist toetama, nii et nad ei tee üldse vahet, mis klassis keegi õpib,” kinnitab õpilaste seas viimase kahe aasta populaarseimaks õpetajaks valitud Reet Kanger, kes on rohke muu tegevuse hulgas juhatanud Aegviidu lastekoori 2012. aastal populaarses Põhja-Tallinna loos „Meil on aega veel”. Oma kooli tugevuseks peab ta eelkõige turvalisust. „Suhted on meil head, siin ei ole koolikiusamist ega vägivalda. See on väikese kooli suur pluss!” ütleb ta kindlalt.
Järjekindel töö väljakujunenud rajal
Kas see on ka pikemat aega Aegviidu hariduselus nii olnud, oskab täpselt öelda siin uskumatud 50 aastat järjepanu inglise keelt õpetanud Rutt Tüli. Aegviidu 7-klassilise kooli lõpetas õpetaja Tüli 1959. aastal ning alevi põlise elanikuna on ta koolis töötanud üheksa direktori alluvuses ning olnud õppealajuhataja neist kuue ajal. Selle aja sees on ta jõudnud õpetada perekonnaliikmeid läbi mitme põlvkonna.
„Õpetaja peab olema sõbralik, mõistev ja abivalmis, aga ka järjekindel ja nõudlik,” ütleb Rutt Tüli. Ta rõhutab just järjekindlust. „Seda on raske alal hoida, aga see viib sihile,” on ta kindel. Elu koolis peab kulgema kindlas tempos oma väljakujunenud rada, mis tähendab rahulikku igapäevatööd. „On olnud igasuguseid aegu, kuid väga palju oleneb juhtkonnast,” jääb ta ajalugu kommenteerides tagasihoidlikuks.
Keerulisi aegu on aidanud tal enda sõnul üle elada iseendaks jäämine. Kolleegid räägivad aga, et õpetaja Tüli on hea kohaneja, kes nopib kõigest uuest välja olulisima ning suudab seda parimal viisil rakendada. Ehk on seegi üks võtmetest, kuidas juubilar – peagi saja-aastaseks saav Aegviidu kool – on suutnud olla läbi aegade edukas.