Pilgu ära pööramise kultuur

„Klassiga kinno” kinoõhtud toimuvad koolilastele igal kuul Sõpruse kinos.

„Kultuur on nagu õhk meie ümber. See ei ole midagi, mida saab näha või katsuda. See on kollektiivne arusaamine uskumustest ja käitumisest, mida ühiskonna liikmed jagavad.

Film „Audrie ja Daisy” tõstab üles peegli meie kultuuriruumi ees ning annab võimaluse piiluda seal toimuvasse kui välisvaatlejad. Me vajame sellisel kujul esitatud vaatenurka, kuna väga paljudele teismelistele on seksuaalne ahistamine ja vägivald paratamatus. 2014. aastal teismeliste seksuaalvägivalla ohvrite seas läbi viidud uuringust selgub, et nad ei teatanud juhtunust, kuna pidasid toimunut normaalseks. Nagu ka selles filmis ei olnud John R. tundmatu võõras pimedal tänavanurgal. Ta oli poiss, keda Audrey teadis ning pidas oma sõbraks. Ometi ei olnud ta seda. John R-i teod peegeldavad selgelt tema arusaamisi ja uskumusi kultuuriruumist, mis õigustab ning normaliseerib naistevastast vägivalda.”

www.audrieanddaisy.com

Gea Grigorjev

15. oktoobril postitas näitleja Alyssa Milano oma Twitteris: „Kui kõik naised, keda on kunagi seksuaalselt ahistatud, kirjutaksid oma staatusesse #minaka, saaksime ühiselt anda inimestele aimu selle probleemi tegelikust suurusest.” Järgnes laviin kuulsatest ja vähem kuulsatest inimesest siin- ja sealpool ookeani, kes üleskutsega liitusid. Enam ei saanud lihtsalt mööda vaadata. Jah, ka Eestis.

14. novembril vaatan „Audrie ja Daisy” filmi. Hoian, sõrmenukid valged, oma diivanipadjast kinni, et mitte teleri eest lahkuda. Vajutan aeg-ajalt pausinuppu, et pisaraid pühkida ja kolm korda sisse-välja hingata. Impulss on pilk ära pöörata. Soov mööda vaadata, kuna see, mis paistab, on peaaegu vastuvõetamatu, kannab endas lumelaviini jõudu.

24. novembril istun lastekaitse liidu rahvusvahelisel aastakonverentsil „Kuidas elad, Eestimaa laps? Koostöös lapse heaks”. Taas vajutavad mu küüned sügavalt pehmesse tooli ja keel suus tõmbab krampi, kui kuulan kell kümme hommikul, kuidas riigi peaprokurör Lavly Perling oma tervituskõnes loeb ette võikaid väljavõtteid otse laste seksuaalset väärkohtlemist käsitlevate istungite raportitest. Et näidata ka seda teist poolt, kuidas Eestimaa laps elab. Siin ja iga päev. Siis, kui enamik pilke on ära pööratud.

27. novembril istun arvuti taha ja sõnad voolavad igast suunast kokku. Sest muudmoodi oleks veel raskem. Sest ma pean oluliseks anda endast iga hetk parim, et mitte olla üks nendest, kes otsustab mitte näha.

Ma ei tea, kui põhjalikult ollakse tuttav sellise dokumendiga nagu „Laste ja noorte seksuaalse väärkohtlemise leviku uuring 2015”, aga mulle tundub, et liiga mitmed pilgud on sellest üleliia pinnapealselt üle läinud. Ükskõik, kas istud klassiga detsembris kinos Sõprus või jõuavad Audrie, Daisy jt lood sinuni Netflixi vahendusel. See kõik ei ole ainult midagi, mis läbi uduloori kuskil kaugel Ameerikas kumab. See kõik on siin ja praegu.

Laste seksuaalne väärkohtlemine on üsna levinud. 32% 16–18-aastastest noortest on kogenud oma elu jooksul vähemalt ühte väärkohtlemisena käsitletud tegu väljaspool interneti keskkonda. 30% noortest on kogenud vähemalt ühte seksuaalse ahistamise juhtumit, peamiselt käperdamist (25%) ja alasti eksponeerimist (11%). Seksuaalvägivalda on kogenud iga kümnes noor, sh 5% on sunnitud olema seksuaalvahekorras.

„Kellel on õigus see hashtag postitada? Kellega juhtus piisavalt hull asi? Aga just selles üks väga oluline probleem, mida #MeToo adresseerima on kasvanud, ongi. Et me eluaeg oleme kõik vähemal või rohkemal määral seda normaliseerinud. Ah, see väike ahistamine, seda juhtub ju kõigiga, mis sellest üldse rääkida. Aga nüüd on põhjust ja paljude silmad avanevad, kusjuures paljud on tunnistanud, et esimene reaktsioon ja mõte oli, et ei, mind ei ole kunagi ahistatud, aga siis just teiste lugusid lugedes saadi aru, et aa, tõesti see või teine asi on ka ju ahistamine. Baarides käperdamine, kõikvõimalikud soovimatud füüsilised või verbaalsed privaatsuse rikkumised … Nüüd tegi keegi otsa lahti ja me pidime kõik sellega silmitsi seisma. Ja nägime, kuidas paisu tagant tuli ja tuli neid ülestunnistusi ja lugusid – seejuures arvatavasti mitte neid kõige hullemad, sest, noh … Järelikult oli seda vaja.”

Maia Tammjärv, „#MeToo, #YouToo” Müürileht 23.10

Ebameeldivaim seksuaalvägivalla juhtum toimus enamasti siis, kui vastaja oli 15−16-aastane. Iga kuues ohver oli juhtumi ajal noorem kui 14. Toimepanija oli peamiselt meessoost 16−17-aastane või alles täiskasvanuks saanud tuttav või praegune/endine poiss-sõber. 8% oli kogenud pereliikme või sugulase (peamiselt isa ja kasuisa) vägivalda, 18% juhtudel oli vägivallatseja võõras.

Ligi veerand noortest on nõus, et ennast suudelda ja kallistada lasknud tüdruk on vahekorra pealesurumises ise süüdi. Selle väitega oli ka kõige rohkem mittenõustujaid (33%). Paari protsendi võrra enam on noori, kes usuvad tüdrukute alateadlikku soovi olla vägistatud (22%), kui neid, kes usuvad poiste alateadlikku soovi vägistada (20%). 2003. ja 2015. aasta uuringu võrdlus näitab mõningast muutust aja jooksul. Näiteks on vähem neid, kes arvavad, et esmakohtingul mehe koju läinud naine näitab oma käitumisega välja, et soovib seksida. Samuti on langenud nende osakaal, kes nõustuvad väitega, et kallistada ja suudelda lasknud tüdruk on seksi pealesurumises ise süüdi, ning kes usuvad, et poistel on alateadlik soov tüdrukuid vägistada.

Enamasti panevad seksuaalvägivalda toime noormehed (5%), kuid vähesel määral ka neiud. Enamasti piirdub vägivallategu kellegi suguelundite või privaatsete kehaosade katsumisega, üksikud noored on andnud teada kellegi vahekorda sundimisest. Vägivalla ohvriks on eelkõige tuttav eakaaslane või kohtamispartner, keda veendakse või ähvardatakse maha jätmisega seksuaalsuhtes olema.

Uuringus paluti noortel hinnata, kuivõrd nad nõustuvad arvamusega, et tüdruk, kes ütleb poisi ettepanekule seksida „ei”, mõtleb sellega tegelikult „jah”. 55% vastajatest ei olnud märgitud seisukohaga nõus, ülejäänud pidasid tüdruku eitust suuremal või vähemal määral seksiga nõustumiseks. Kõige enam oli väitega nõustujaid vene või muud keelt rääkivate poiste seas (70% on vähe või päris nõus), kõige vähem eesti keelt kõnelevate tüdrukute hulgas (31%). Umbes pooled eesti keelt rääkivatest poistest ning muud keelt rääkivatest tüdrukutest nõustusid selle arvamusega vähe või täiesti.

„Seda, et õhtul pimedas tänaval käies pistan ma alati tulemasina pihku (et rusikalöögil oleks vajadusel tugevam jõud), teen ma juba teismeeast saadik. Kui auto su kõrval aeglustab, tasub esimesse hoovi sisse põigata ja teha nägu, et sa elad seal. Kui sa satud võõrasse seltskonda, tasub kohe ära kaardistada võimalikud pääseteed ning hoiduda tuttavate lähedusse. Need ja kümned teised tarkused on kahjuks igapäevased asjad, millele naised mõtlema peavad. (Kindlasti ka mehed, kellel on vägivallaga kokkupuuteid olnud, aga ehk natuke teistmoodi.)”

Dagmar Lamp, „Kolm vastikut riista ehk #metoo”, Postimees 20.10

Veidi enam kui pooled väärkohtlemise ohvrid räägivad juhtunust kellelegi. Enamasti sõbrale või emale. Vähesed usaldavad spetsialiste (nõustaja, arst, lastekaitsetöötaja). Politseisse on teatatud väga üksikutest juhtumitest. Võrreldes seksuaalvägivallaga on ahistamine olukord, mida paljud seda kogenud noored ei pea piisavalt tõsiseks ja oluliseks, et toimunust kellelegi kõneleda. Seksuaalvägivald on aga valulik kogemus, mis hoitakse enda teada kas häbitundest või soovist vanemaid mitte kurvastada.

Seksuaalsel väärkohtlemisel võib olla tõsine mõju noore emotsionaalsele heaolule. Väärkohtlemist kogenud noored tundsid end väärkohtlemist mittekogenutega võrreldes enam õnnetult, masendunult, tõrjutult ja pinges. Neil esines rohkem unehäireid, nad muretsesid enam ning tundsid tuleviku suhtes abitust. Umbes kolmandik väärkohtlemist kogenud noortest oli mõelnud, et ei taha enam elada.

Väärkohtlemise ohvrid eelistavad sellest rääkida sõbrannaga. Sõpra mainis iga teine kannatanu. Tõenäoliselt tuleneb sõbranna sage nimetamine abistajana tõsiasjast, et tüdrukud on ohvrite hulgas ülekaalus. Lihaseid vanemaid märkisid ohvrid vähem kui väärkohtlemist mittekogenud vastajad. Psühholoogi, arsti, sotsiaaltöötaja ning õpetajaga vestleksid vähesed (3−7% vastajatest). Lasteabi infotelefoni mainisid üksikud noored. Tõenäoliselt viitab selline tulemus vähesele teadlikkusele professionaalse abi võimalustest ning spetsialistide ja pedagoogide umbusaldamisest. Teisena, kellelt abi küsitakse, nimetati vanaema või vanaisa, tädi, treenerit, võõrast, noorsootöötajat, teist sarnases olukorras olnut, internetituttavat. Mõned noored märkisid, et otsivad abi jumalalt, lemmikloomadega tegelemisest, muusika kuulamisest, maagiast, metsas kõndimisest, spordi harrastamisest, arvutis olemisest või püüavad ise kuidagi hakkama saada. 6% noortest ütles väärkohtlemise kogemisest sõltumata, et neil ei ole kedagi, kelle käest nad võiksid isikliku probleemi korral abi küsida.

Mina usun, et mismoodi ma kujundan pilgu ära pööramist ja vägivalda normaliseerivat kultuuri, on kodeeritud igasse mu väikseimasse igapäevasena näivasse otsusesse. Alates sellest, kuidas ma räägin oma kolmeaastase tütrega, kui ta tuleb lasteaiast koju ja ütleb, et tema koos oma sõbrannaga poistega ei mängi, kuna neil on nokud. Kuni selleni, mil viisil ma koolis töötades lähenen algklassipoistele, kes vaid käte abil näivad suutvat oma erimeelsusi lahendada. Kuni selleni, et olen lihtsalt olemas oma lähedastele ja sõpradele, ükskõik mida nad jagada soovivad. Julgen vaadata nende sõnadest kaugemale, söendan küsida ka keerulistel teemadel. Hoian seda õhku, seda kultuuri enda ümber just täpselt nii, siis seguneb ning lahustab see samm-sammult kõike ümbritsevat.

Ja sina saad teha samamoodi.

10. või 18. detsembril istud sa klassiga kinos Sõprus. Ekraanil jooksevad „Audrie ja Daisy” lõputiitrid. Sa hingad kolm korda sügavalt sisse ja välja ning oled valmis. Valmis seda kõike noortega läbi rääkima. Päris ausalt ja päris pikalt. Sest nemad on valmis. Sest see on nii lõpmata oluline.

Aitäh sulle!