Ajalooõppe vajalikkusest
Karl Hein.
Arendades praktilisi oskusi ning pürgides majandusliku edu poole, ei tohiks unustada ka pehmeid, üldinimlikke väärtusi ning kooli nende väärtuste edasikandjana.
Iga õpetaja puutub aeg-ajalt kokku õpilaste motivatsiooniprobleemidega ning igipõlise küsimusega „Õpetaja, milleks meile seda kõike vaja on?”. Minul tuleb seda ette kaks või kolm korda õppeaasta jooksul. Olen ajalooõpetaja ning on hulk õpilasi, kellele ei mahu pähe, miks on vaja nii detailselt süüvida minevikuprobleemidesse. „Meid huvitab tulevik, mitte minevik,” ütlevad nad, ning „me võime kõike seda ju guugeldada”. Internet, isesõitvad autod, Marsi vallutamine ja asjade internet – see on nende kirg, mitte ajalugu.
Teine küsimus, mida peaaegu sama tihti kohata võib, on: „Miks me ei õpi koolis asju, mida meil elus päriselt vaja läheb?” Vestluses õpilastega tuleb sageli välja, et nad ootavad, et kool annaks neile rohkem praktilisi oskusi, mis annaksid otsest, käegakatsutavat kasu. „Miks ei võiks me keskkoolis õppida näiteks toiduvalmistamist? Või seda, kuidas kodus remonttöid teha? Miks on meile vaja kõiki neid fakte, aastaarve ja nimesid, mida me tulevikus niikuinii mitte kunagi ei kasuta?”
On õpilasi, kes tunduvad mulle lausa uskumatult pragmaatilised. Neile meeldivad ained, mis arendavad nutipädevust ja finantskirjaoskust, hea meelega õpitakse keeli, programmeerimist ja reaalaineid – sest need on ained, mille kasulikkust on kerge mõista. Eriti kõrgelt hindavad nad matemaatikat, kuna on veendunud, et kõigist kasulikest ainetest on just see kõige kasulikum. Miks on matemaatika kõige olulisem, seda nad sageli põhjendada ei oska, aga usk on tugev – arvatakse, et just matemaatika avab neile ukse helgesse tulevikku.
Vahel tundub, et selline pragmaatiline mõtteviis ei ole omane mitte ainult õpilastele, vaid ühiskonnale tervikuna. Sirvides haridusteemalisi arvamusartikleid, võib ikka ja jälle kohata mõtteavaldusi, mille järgi koolis õpitav on liiga elukauge ning mitte piisavalt praktiline. Arvatakse, et rohkem on vaja reaal- ja tehnikaaineid, rohkem nutipädevust, rohkem IT-d, rohkem majandust, rohkem karjääriõpet – aineid, millega tulevikus on tööturul kindel positsioon garanteeritud.
Keskendudes üksnes erialadele ja teemadele, mida tuleviku tööturul vaja läheb, tekib minu arvates pisut vildakas arusaam sellest, mis on hariduse eesmärk. Jääb mulje, just nagu oleks hariduse eesmärk üksnes riigile kvalifitseeritud tööjõudu koolitada. Mina ei tahaks sellega nõustuda. Õpilane ei pea olema üksnes vahend riigile suurema majandustulu teenimiseks, kõigest kapital, mida tuleb vormida vastavalt tööturu vajadustele.
Hariduse eesmärk peaks olema siiski midagi pisut enamat. Lisaks praktiliste pädevuste arendamisele peab haridus õpilast muutma, kujundama tema isiksuse süvakihte. Meil on teatav ideaalkuvand sellest, milline inimene peab olema, ning koolis üritamegi õpilasi säärasteks vormida. Selle ideaalinimese puhul ei ole aga olulised üksnes tema oskused, vaid ka tema iseloomuomadused ja vaimuanded. Inimene, keda me üritame luua, on intelligentne, laia silmaringiga kodanik, kes armastab oma kodumaad, väärtustab inimõigusi ning demokraatiat. Üksnes oskustest ei piisa – kui koolilõpetajal on olemas kõik vajalikud pädevused, kodumaa-armastus aga puudub, lahkub ta ju siit esimesel võimalusel. Vaja on inimesi, kes väärtustavad seda, mis neil on – oma isamaad, emakeelt ja kultuuri – ning on valmis panustama, et kõike seda edasi arendada ja paremaks muuta.
Hariduse eesmärk on ka väärtuskasvatus. Kooli ülesanne on muuhulgas vormida õpilasest eetiline humanist – aus, õiglane, hooliv kodanik, kes jagab teistega sarnaseid väärtushinnanguid, hea inimene. Suur osa ajalooõppest keskendub väärtuskasvatusele – nii ei ole näiteks maailmasõdade ja inimsusevastaste kuritegude puhul olulisim meile ju see, et õpilane teaks pelgalt fakte toimunust, vaid pigem, et ta mõistaks ja mõtestaks nende sündmuste põhjuseid ja tagajärgi. Arusaamine omakorda arendab õpilastes empaatiat ja eetilisust.
Muidugi mõista ei ole õpilane, kes ajalootunnis aeg-ajalt kurdab, et ta ei viitsi ega saa aru, kellele seda kõike vaja läheb, üldjuhul neid teemasid enda jaoks põhjalikult lahti mõtestanud. Kui aga siis ärgitada teda seda tegema, jõuab ta reeglina samade järeldusteni ning mõistab, milles seisneb niinimetatud pehmete erialade – kirjanduse, filosoofia ja ajaloo – vajalikkus.
Muretsema panevad aga need õpilased, kes mõtlemiseks ei peatu. Need, kellele on omane loomupärane tõrksus ainete vastu, mis praktilist kasu ei too, ning kes eeldavad, et haridussüsteemi eesmärk peab olema üksnes tööturuks vajalike oskuste pakkumine ning majandusedu tulevikus. On oluline, et koolis ja avalikus ruumis ei jääks kõlama nende hääl, kes haridust sedavõrd kitsalt eesmärgistavad.
Tõsi ta on, et maailm meie ümber on muutumas ning et koos maailmaga on muutumas ka kool. Haridussüsteemi uuendades peab aga hoolega jälgima, et last pesuveega välja ei visataks. Arendades praktilisi oskusi ning pürgides majandusedu poole, ei tohi unustada ka pehmeid, üldinimlikke väärtusi ning kooli rolli nende väärtuste edasikandjana. Sarnase mõttetera on öelnud ka president Toomas Hendrik Ilves: „Riigi majanduse heaolu on tähtis. Ent niisama tähtis on meie vaimne heaolu. Põhiväärtuste kindlus. Usk heasse tulevikku.”