Põhikooli lõpueksam
Raivo Juurak.
Minister Mailis Reps on käinud välja idee, et põhikooli lõpueksamid võiksid ka olemata olla.
Sportliku hoiakuga õpetaja on muidugi selle vastu, sest eksam näitab, kes on klassi parimad ja kes nii head ei ole. Õpetajale on see väga oluline info, aga kas ka õpilasele? Parimaid võiks aeg-ajalt välja selgitada küll. On ju tore vaadata, kui õpilased teevad midagi hasardiga. Mul võistlesid ühes kuuendas klassis õpilased omal algatusel selles, kes õpib kõige pikema luuletuse pähe, ja „Ustav Ülo“ oli neil üks lühemaid tekste. Võisteldi ka selles, kes vuristab kõige kiiremini ette tähestiku jms. Aga need võistlused olid siiski ainult huvilistele, mitte kõigile.
Ainekeskse õppe puhul toonitatakse, et eksamiks õppides tekib õpilasel süsteemsem ülevaade ja arusaam kogu läbitud kursusest. Seosed loksuvad paika. Tekib terviklik pilt. Seda võib kinnitada igaüks, kes on eksameid teinud või vastu võtnud. On ka ütlemine „Eksam on hinde parandamiseks!“. See räägib nagu eksami kasuks.
Teisalt läheb mõte kaasavale haridusele. Meie klassides on niivõrd erineva tasemega õpilased, et neid omavahel võistlema panna ning tulemuste põhjal pingeridu koostada pole pedagoogiliselt kindlasti efektiivne.
Tänapäeval öeldakse, et õpilane peab võistlema eelkõige iseendaga. Kui võrrelda õppimist arvutimängu mängimisega, peaks iga õpilane püüdma õppides omaenda järgmise taseme suunas. Ta peaks püüdlema täna kõrgemale tasemele kui eile ja homme kõrgemale kui täna. Õpe on kõige efektiivsem, kui iga õppija liigub omaenda tempos. Igaühel peab olema ka oma taseme eksam. Kuidas seda tagada?
Kas lahendus ei ole tasemetööd? Ainus muudatus oleks siis see, et tasemetöö teeksid klassi kõik õpilased, mitte ainult valim. Tasemetööga saaks iga õpilane oma punktid ja järgmise tasemetööga saaks ta kõrgemad punktid. Õpetaja näeks tema arengut. Tasemetöid võiks teha mitu korda aastas, näiteks Hollandis on aasta esimene tasemetöö juba esimese veerandi lõpus ja õpetaja näeb varakult, kes on maha jäänud ja missugust abi ta vajab. Raudne reegel olgu muidugi see, et õpilaste tasemetöö tulemusi teavad ainult õpetajad. Õpilastele piisab teadmisest, mida nad peavad järgmisena õppima. Omavahelist võistlust ei ole vaja, las igaüks tõstabki omaenda level’it.
Sisuliselt on gümnaasiumi riigieksamidki tasemetööd, mille tulemused on punktides. Võõrkeele riigieksamid on rahvusvahelised tasemetööd. Siit küsimus: kas riigieksamid kui tasemetööd ei peaks olema mitu korda aastas või vähemalt kolm korda gümnaasiumi jooksul, et lisaks taseme väljaselgitamisele toetataks ka õppimist?