Loovharidus on võimalus igas vanuses inimesele
Kristiina Krabi.
Elukestvat õpet peetakse täisväärtusliku elu üheks eelduseks. Leidub palju inimesi, kes omandavad elu jooksul teise või ka kolmanda eriala ning kombineerivad oma oskusi-teadmisi. Julgustan inimesi ennast harima igas eas ja mitte pelgama looverialasid – endas peidus olevaid võimalusi leiab igas vanuses.
Kui veel mõni põlvkond tagasi oli ülikoolis õppimine noorte teema ning kord õpitud ametile jäädi truuks elu lõpuni, siis tänapäeval on üha tavalisem elukestev õppimine. Euroopas tehtud uuringud näitavad, et õppes osaletakse üha vanemas eas. Eesti 2016. aasta statistika järgi osales elukestvas õppes 15,7 protsenti täiskasvanutest. Põhjamaadest oleme veel pisut maas, kuid Eesti mõistes on kümnendiga toimunud suur hüpe.
Kursustel ja koolitustel osalemine ei anna mitte ainult uusi teadmisi, vaid loob ühiskonnaga kultuuriseost, tekitab uusi kontakte ja aitab avastada endas võimeid ning andeid, millest me seni midagi teada ei pruukinud. Loovhariduse puhul võib lausa öelda, et see annab elule uue tahu.
EKA avatud akadeemias õppis 2017. aastal üle 1600 inimese. Ühtpidi on õppijateks need, kes valmistuvad looveriala edasiõppimiseks, kuid üha enam saadavad oma töötajaid kursustele ka tööandjad. See tähendab, et nad väärtustavad elukestvat õpet ning mõistavad, et õppimine hoiab töötajad heal tasemel. Sisuliselt õpivad meie kursuslased lisaks praktilistele teadmistele ja oskustele ka määramatusega toime tulema, kohanema. See oskus kulub ära iga päev ja igal ametialal.
Briti teadlased on leidnud, et kunsti- ja disainiõppes areneb püsivus, iseseisvus, leitakse ühele teemale erinevaid perspektiive, areneb suulise, visuaalse ja kirjaliku kommunikatsiooni oskus. Need on olulised ja aktuaalsed oskused, olenemata east. Luues on võimalik harjutada käelisi oskusi, kuid treenida ka silma nägema asju uuel moel, eristuda, nähes kas terviklikumalt või märgates just detaile, avastades uusi kombinatsioone.
Inimese uurijad rõhutavad, kui oluline tegur meie elukvaliteedis on olla looja. Pidevalt muutuva maailma üks probleeme on pidetus, taandumine tarbija positsioonile, selleks, keda ümbritsev teeb. Nii kipub elu minema paigast ära, kuni inimene kaotab enda. Loovharidus toetab sellele vastupidist, looja positsiooni võtmist, elusama elu elamist.
Loovkursustel võib omandada ka täiesti üllatavaid oskusi. Olen ise käinud joonistamiskursustel, see õpetas mulle sallivust enda suhtes ja kannatlikkust. Kui joonistus ei tule välja selline, nagu tahtsin, on hea anda endale võimalus kogeda oskamatust, eksimist, vaadata asju teistmoodi ja sellega toime tulla, leida üles tegemisrõõm.
Julgustan loovhariduse võimalusi proovima. Ei maksa jätta kursusel osalemata sünniaasta tõttu. Jah, ajapikku mälu ja nägemine nõrgenevad, kuid inimesel on kompensatsioonimehhanisme palju. Vanem lihtsalt õpib teistmoodi kui noor. Ta oskab asju seostada, tal on elukogemus ja seeläbi on tema õppimine tähenduslik. Isegi kui loomekogemust pole, loome me selleks ruumi. Juba kohtumine uute inimestega on midagi väärt, seda enam, et loomerahva tähendus ühiskonnas on nii oluline.