Miks nad on passiivsed?
Raivo Juurak.
21. septembril esitleti Telliskivi loomelinnakus värsket noorteseire aastaraamatut, mille peateema on noorte osalus. Selgus, et Eesti noorte kodanikuaktiivsus ja osalus on madalam kui näiteks Põhjamaades ja Saksamaal. Miks see nii on, seda esitlusel arutatigi.
Mis üldse on kodanikuaktiivsus? Ühes töörühmas märgiti, et omal ajal peeti selleks ainult kommunistlikus ülesehitustöös kaasalöömist – kõik muu oli teisejärguline taidlus. Praegu mõistetakse kodanikuaktiivsust laiemalt. Ühiskonnaelus osalemiseks loetakse ka välismaal käimist, Facebooki jälgimist, ajalehe lugemist, televiisori vaatamist, laulukooris laulmist jne. TLÜ professor Anu Toots andis aga poliitilise aktiivsuse kohta lühikese ja selge definitsiooni: „Kõik õpilaste otsused on poliitilised. Kui nad näiteks otsustavad, et koolis peab kandma vahetusjalatseid, siis on see poliitiline otsus.“
Kuidas siis ikkagi muuta noored aktiivsemaks? Pakuti, et noored peaksid saama haridusküsimuste üle otsustamisel kaasa rääkida, ja seda nii kohalikul kui ka riigi tasandil. Noored võiksid kaasa lüüa ka erakondade noortekogude tegevuses jne. Siis aga küsiti: „Kui noored pole endale klassivanematki valinud, mis asja on neil siis riigi tasandi otsuste juurde?“
Ja tõesti, kui aktiivsed kodanikud on noored koolis? Kuna noorteseire aruande üle olid Telliskivi loomelinnakusse arutlema tulnud põhiliselt noorsootöötajad, oli loomulik, et keskenduti peamiselt sellele, millega peaksid noored tegelema pärast koolitunde. Kuid oluline on ju aktiivsus ka koolis.
Sattusin hiljuti artiklile Hadera koolist Israelis. Pealkiri oli: „Siin otsustavad lapsed ise, mida ja kuidas nad õpivad või lähevad hoopis jalgpalli mängima“. See tähendab, et Hadera kooli õpilased ei hääleta vahetusjalatsite, vaid riikliku õppekava täitmise üle ehk teevad iga päev tähtsaid poliitilisi otsuseid. Vähe sellest – nad hääletavad isegi selle üle, keda nad oma kooli direktoriks ja õpetajateks tahavad. Õpilastele nii suure võimu andmist põhjendatakse sellega, et nii õpivad nad oma otsuseid põhjalikult läbi mõtlema – keegi ei taha ju rumalat otsust teha! Teiseks õpivad Hadera kooli õpilased seoses otsuste tegemisega alluma enamuse tahtele, võtma arvesse vähemuse tahet jne. Olgu märgitud, et Hadera kooli õpilaste akadeemilised tulemused on niisama head kui tavakooli õpilastel, kuid lisaks on neil väga tähtsate otsuste tegemise hindamatu kogemus. Nad on valmis osalema kohaliku omavalitsuse töös.
Muide, Taani põhikooli seaduses on kirjas, et tunni teema ja meetodi peavad valima õpilased. Samas suunas liigub Soome põhikool.
KOLLEEGID ja lugupeetud ajakirjanik!
Loo pealkiri on pisut lihtsameelne, sest vastus on ju lihtne – noored on passiivsed, sest pole pioneeri- ja komsomoliorganisatsioone -!?
Kui tõsisemalt, siis on vastus osalt ka artiklis – kõik, mis seotud arvutiga, süvendab ühiskondlikku (!) passiivsust. USA uuring 1990-ndate algusest näitas, et arvutite taga istunud noored (neil olid arvutid juba varem) olid SOTSIAALSES mõttes invaliidid. Ega meil teisiti saa olla. Ses mõttes käibki kogu maailm (koos IQ-ga) alla – ka Soome ja Saksamaa (on vaid traditsioonidest lähtuv ajaline nihe!). Ja muidugi – kogu meie tänane elu kasvatab inimestes ENESEKESKSUST – p…e see Eesti…
Kindlasti tuleks ajakirjanduses lõpetada üksikjuhtude (Hadera kool jne) – induktiivne mõtlemine – propageerimine. Selle vastu alustas juba 1961 võitlust legendaarne Aleksander ELANGO. Teaduse on väärt ikkagi üldistav (deduktiivne) lähenemine probleemile…
P.S.
Kuna olen aktiivse ja ühiskondliku mõtlemisega inimene, siis annan teada, et mihklipäeva eelõhtul lendas õhku (!) Helme katlamaja… See oli omavalitsuse nö sundliitmise loogiline tulemus (vähemalt siinkandis) – maailmas valitsevad ju seosed!
P.P.S.
Olen lõpetamas äsja ilmunud Andrei KUZITŠKINI (Eestis ka õpetajana töötanud) tagasivaateraamatut “Siberi põgenik” (Poliitemigrandi märkmed), kust selgub, millist kahju (!)tekitab inimesele tema ühiskondlik aktiivsus.. Raamatus Venemaa näidetel, aga sama olen kohanud meilgi…