Miks on Eesti õpetaja vanem kui 50 aastat?
Foto: Panthermedia/Scanpix
Artikli algus: Evelin Salu „Miks õpetajad koolist lahkuvad?“
Magistrikraadiga ja mitut võõrkeelt valdavat spetsialisti motiveerib koolis töötama sõbralik ja õpetajat väärtustav sisekliima, õpihimulised õpilased, koostööaldis koolikeskkond, korralik töötasu ning mingil määral ka keskmisest pikem suvepuhkus.
Minu uurimistulemuste põhjal võib julgelt öelda, et õpetajate töölt lahkumise üks peamiseid põhjusi on suur pinge ja ebainimlikult suur töökoormus. Õpilastele tuleb võimaldada iganädalasi järelevastamis- ja konsultatsioonitunde, neid tuleb valmistada ette võistlusteks, konkurssideks ja aineolümpiaadideks. Kõik uuritavad väitsid, et nende viimases koolis oli normkoormus 21–22 kontakttundi nädalas, mida on liiga palju. Rõhutati ka, et õpetajate normkoormus ei tohi olla mingil juhul rohkem kui 15–18 kontakttundi.
Lisaks suurele töökoormusele kirjeldati mitmesuguseid lisakohustusi ja bürokraatiat. Näiteks tuleb hindamisel lisada numbrilisele hindele kommentaar hinde kujunemisest. Kui klassis on üle 20 õpilase ja päevas on õpetajal hindelisi töid mitmes klassikomplektis, siis kulub tööpäeva lõpul mitu lisatundi hinnetele kommentaaride kirjutamiseks.
Lisakohustustena toodi välja aruannete esitamine, lisamaterjalide otsimine, loov- ja uurimistööde juhendamine, ürituste korraldamine jpm. See kõik on suur töö ning koolipäeva lõpuks ollakse väga väsinud. Töönädala lõppedes ei piisa taastumiseks kahest puhkepäevast.
Pikk puhkus ei köida
Leiti, et koolivaheajad peaksid olema töökohustustest vaba aeg, mil õpetajad saavad lõõgastuda ja reisida. Paraku on paljudes koolides koolivaheaegadelgi õpetajad hõivatud kohustuste ja koolitustega ning puhkamiseks kooli juhtkond aega ei anna. Väiksemate ja suuremate ning linna ja maapiirkondade koolide õpetajate vahel siin erinevusi ei esinenud.
Õpetajaameti pingelisuse tõttu olid pooled uuritavad avaldanud soovi töötada osalise töökoormusega, kuid sageli seda ei võimaldatud. Täiskoormusega töötamiseks neil aga energiat ei jätkunud või hakkas seetõttu kannatama isiklik elu: „Sa töötad nii palju teiste lastega, et oma laste jaoks ei jää aega. Õhtul kodus ka töötad teiste laste muredega ja teiste laste töödega ja sa peaaegu ei räägi enam oma perega.“
Arvestades õpetajate praegust töötasu, leiti, et osalise koormusega töötamist ei ole võimalik endale lubada. Sel juhul tuleb leida lisaks mingi teine, vähem pingeline töö.
Selgus, et oluline tööga rahulolu tegur on võimalus kasutada tööaega paindlikult. Õpetajaamet seda ei võimalda, kuid uuritavatele meeldib ise otsustada oma töö- ja puhkeaja üle. Õpetajatel on küll keskmisest pikem suvepuhkus, mida peetakse üldjuhul märkimisväärseks motivatsiooniteguriks, kuid otsene motivatsiooniallikas see siiski ei ole. Kui antakse võimalus kasutada tööaega paindlikult, puhata endale sobival ja meelepärasel viisil, siis pikem fikseeritud ajaga puhkus uuritavaid ei köida.
Suhted, suhted …
Ligi kolmveerandile uuringus osalenud endisele õpetajale oli oluline töölt lahkumise põhjus HEV- ja käitumisraskustega õpilaste integreerimine tavaklassi. Endised õpetajad tõid mitmeid näiteid, kuidas neil tuli tunnist tundi õpilaste käitumisprobleemidega tegelda ning aine õpetamiseks sageli aega ei jäänudki.
Kirjeldati probleeme käitumisraskustega õpilastega: „Need olukorrad läksid selliseks, et see ei ole enam inimlik. Keegi ei saanudki midagi teha. Nad olid kuidagi väga ülekäte läinud.“ Või: „Ma tundsin, et kui ma sinna [kooli] jään, siis ma jään haigeks ja suren selle jama kätte ära. See ei olnud minu jaoks õpetamiskogemus, see oli võitluskogemus.“
Mitu endist õpetajat olid tundnud õpilaste vaimset vägivalda, mis seisnes õpetaja ähvardamises. Ühe uuritava endises töökohas oli tegemist koolitulistamisega. Pärast lahkumisavalduse esitamist tunti kergendust, et ei pea enam õpilaste alandavaid märkusi kuulma.
Pooled vastanutest tõid ametist lahkumise põhjusena välja suhted tööl. Kui õpetajad ei ole omavahel sõbralikes ja toetavates suhetes, siis ei taheta teha koostööd ja võimalusel otsitakse uus töökoht.
Pooled ei tundnud ka juhtkonna tuge. Nii mõnigi mainis, et kui kooli direktor või õppejuht oleks teda toetanud ja väärtustanud, oleks ta õpetajaametist lahkumist põhjalikumalt kaalunud. Suhted koolijuhiga tundusid uuritavatele keerulisemad nendes koolides, kus koolijuhil puudus pedagoogiline haridus. Arvati, et kui juhil puudub õpetajatöö kogemus ja ta ei ole pidanud ise teismelistele ainetunde andma ega nende käitumisprobleeme lahendama, on tal raskem õpetajaid mõista ja toetada.
Kinnitati, et kui õpetajate töötasu ka oluliselt tõuseks, selgitaksid nad enne kooli tööle naasmist kõigepealt välja sealse sisekliima. Ebasõbralikku kollektiivi ei olda nõus tööle minema.
Ka suurt kaadrivoolavust seostati just kooli juhtkonnaga, eriti juhul, kui õppeaasta jooksul vahetus märkimisväärne osa põhiainete õpetajatest. Arvatakse, et kaadri suur voolavus näitab koolis ühtsuse, teineteise toetamise, stabiilsuse ja järjepidevuse puudumist. Õpetaja on seal üksi jäetud.
Tööpakkumisi edastavate keskkondade vaatlemisel võib öelda, et kompetentsete õpetajate nappus on Eestis märkimisväärne. Seetõttu tuleks just kooli juhtkonnal oma õpetajaid toetada ja väärtustada. Kooli juhtkond peaks maksimaalselt panustama loomaks sõbralikku ja teineteist toetavat kliimat, kus kõigil töötajatel oleks hea olla.
Õpetajate töölt lahkumise põhjustena nimetati veel elukohamuutust, koolide sulgemist, idealiseeritud ettekujutust õpetajaametist ning piiratud võimalusi tulevikus eriala vahetada. Nii mõnigi endine õpetaja tõi töölt lahkumise põhjusena asjaolu, et ta ei soovinud teha terve elu ühte ja sama tööd, õpetajaametis on karjäärivõimalused aga piiratud.
Idealiseeritud ettekujutus
2018. aastal on Eestis üldhariduskoolides töötavast õpetajatest ainult 9% alla 30-aastased. Põhjuseid peaks otsima muuhulgas õpetajaid ettevalmistavatest kõrgkoolidest. Arvamustest selgub, et õpetajaid ettevalmistavad kõrgkoolid ei anna vajalikke teadmisi ja oskusi ning noored õpetajad jäävad seetõttu koolis töötades sageli hätta.
Kui ühelt poolt arvati, et kõrgkoolid võiksid panna rohkem rõhku õpetamispädevuste arendamisele, siis teiselt poolt leiti, et õpetajaid ettevalmistavad kõrgkoolid annavad õpetamispädevusi piisavalt ning kõrgkoolides peaks rohkem õpetajaametit propageerima ja selle mainet tõstma, et noored selle kasuks otsustaksid.
Kuigi õpetajate töölt lahkumist ei seostata üldjuhul kuigi palju õpetajakoolitusega, tuli uuringu põhjal välja, et määravaks võib saada idealiseeritud ettekujutus sellest ametist. Õpetajakoolitus ei ole aidanud seda realistlikumaks muuta. Tööle asudes avastatakse, et ülikoolist on saadud küll palju teoreetilisi teadmisi, aga mitte ettekujutust sellest, mis koolis tegelikult toimub.
Kuna üks õpetajate töölt lahkumise oluline põhjus on stress ja pinge, siis soovitatakse õpetajakoolituses pöörata tähelepanu eelkõige ellujäämismeetodite omandamisele. Arvatakse, et mida suurem on õpetajakoolituses psühholoogia- ja eripedagoogiliste teadmiste ning enesejuhtimisoskuste andmise osakaal, seda paremini saab õpetaja tulevikus koolis hakkama.
Kuna viimastel aastatel on märgatavalt suurenenud erivajadustega ja käitumisraskustega õpilaste integreerimine tavaklassi, tuuakse õpetajakoolitusega rahuolematuse põhjustes esile ebapiisavad praktilised kogemused ja eripedagoogilised teadmised, mistõttu ei osata õpilastega tekkinud probleeme sageli lahendada.
Praktikat soovitatakse korraldada eri liiki koolides, teiste seas erikoolides. Arvatakse, et kui noor on praktikal koolis, kus käitumishäiretega, distsipliiniprobleemidega ja erivajadustega õpilastega töötamine on igapäevane, saab tulevane õpetaja kogenud ja professionaalsete pedagoogide eeskujul just sealt kõige kiiremini ja efektiivsemalt teadmised ning kogemused, kuidas tulla toime erivajadustega õpilastega. Praktilised kogemused aitavad noortel õpetajatel tööga paremini hakkama saada.
Artikkel põhineb autori isiklikul uurimistööl.
Kulla inimene!
Ma ei saa ikkagi aru, kuigi lugesin Teie kirjutise kaks korda läbi, et Te ei saa nagu aru sellest , et praegu on pensionile jäämise iga 63 aastat! Ja seda ka õpetajatele!
Kuhu Teie arvates siis peaksid 51, 52, 53 aastased õpetajad kaduma? Kas kassateenindajateks hüpermarketites? Või allveearheoloogideks? Või peaksid lihtsalt elust kaduma?