Noorte kuritegevust võis ette näha
Peep Leppik.
Teadust austava inimesena toon välja mõned sõlmküsimused, millest peaks Eestis kiiresti hakkama laste (alaealiste) arendamisel-kasvatamisel ja õpetamisel lähtuma, et siia kümmekonna aasta pärast mingi pööre tuua.
Laps ei ole isiksus, kes ise kõike otsustab, kellega seetõttu isegi ei pahandata (küll on ta isikupärane). Looduspäraselt on iseotsustaja täiskasvanu. Lapse ja täiskasvanu õpetamine on seetõttu täiesti erinevad asjad.
Aga lapsel olgu juba koolieelsel ajal võimalus puutuda kokku elu keerukuse ja raskustega. Õppimine kooliski kulgeb vaid raskusi ja vastuolusid ületades, mille tulemuseks on ka rõõm ja õnnetunne. Alates teismeeast on lapse kasvatamisel määrav just töö ja kõik sellega seotu. Sõnade mõju on väike.
Õpetaja, kes koolis semutseb õpilastega, on kaotanud nende pedagoogiliseks mõjutamiseks vajaliku distantsi. Õpilane ei ole kunagi võrdne õpetajaga, kes töötab ju tuleviku nimel – et lapsest kasvaks töökas ja aus kultuurinimene.
Lapse areng kulgeb vaid protsesside kaudu (mida ta praktiliselt teeb, üle elab). Vajadusel tuleb lapsi ka kohustada, et ületada looduspärast jõu ökonoomia instinkti. Pedagoogika ajalugu on ammu tõestanud, et hinnete ja kodutöödeta lõtv kool on lapse vaimse arengu surm. Kool on ikkagi tõsise töö koht!
Enne kooli ja algklassides on lapse mõtlemine konkreetne-kujundlik, siis pole mõtet seletada talle keerulisi elu- ja käitumisprobleeme, vaid panna ta tegema seda, mis õige ja vajalik: kujundada tingitud reflekse – kasvatus! Aga vanemas astmes muutub selgituste alusel tähtsaks hoopis enesekasvatus.
Väga ohtlik on kõiges ahvida muu maailma (eriti anglosaksi) elulaadi. Anglosaksi maades on ju kaks koolisüsteemi – nn avalikud koolid pööbli (lihtrahva) jaoks ja kallid, rangete nõuetega erakoolid eliidi koolitamiseks. Ning keelest lähtuvalt ajude sissevool ja -ostmine oma majanduse arenguks.
Kogu maailmas on nagu unustatud, et fundamentaaluuringutega on inimest psüühilise olendina hästi tundma õpitud; teame lihtsalt vähe, kasutamisest rääkimata. Ja kommertsmaailmas levib just induktiivne mõtlemine – eriti tähtsad on üksikjuhtumid, kuid teaduses on vastupidi – deduktiivne mõtlemine.
Uurides ÜRO lapse õiguste konventsiooni, avastasin lapse (looduspärase) arengupsühholoogiaga vastuolus olevaid seisukohti, mis tähendab, et kedagi ei saa enam usaldada – tuleb hakata ise mõtlema-lugema ja maailmas toimuvat teaduslikult mõtestama.
Lõpetagem seepärast Tammsaare targa tõdemusega juba 1930-ndate Eestist: moodsa aja häda on selles, et tahame palju teada, kuid ei viitsi millessegi enam süveneda. Ja lootustki on vähe, sest inimkonna arukus (IQ) on allakäigu teel, mida isegi Tammsaare ei võinud ette näha.
Väga asjalik ja mõneti hoiatav artikkel, aga kahjuks ei jõua sisukad sõnumid otsuste tegijateni või siis ei mõista nad neid või ei taha mõista. Igale rahvusele on omane oma psüühika, mille vägistamine võõraste metoodikate ja meetoditega oleks lubamatu, aga üht-teist oma naabritelt õppida tasuks kindlasti. Meie haridusel kulgeb ühest kraavist kolinaga teise…Kunagi oli meil kadakasakslus, nüüd nulueestlus…
Toivo Niiberg, psühholoog, Õpetajate Liidu juhatuse liige, 42 aastat õpetaja
Aituma, Toivo NIIBERG!
Olen Teiega nõus – NAABRITELT on kasulik midagi alati õppida. Omal ajal tegime Helmes tõsist koostööd Janmuiza kooliga Cesise lähedalt Lätis ja õppisime VASTASTIKKU! Seoses aga DIDAKTIKAGA saab üle võtta vaid seda, mil all teaduslik PSÜHHOLOOGILINE põhjendus. Tänapäeval võtame (eriti Läänest – see eestlaste ebajumal!) üle asju pimesi põhjendusega – et oleks UUT MOODI – !? Või tunneme viletsalt reformped-ka ajalugu Nii olemegi rappa läinud.
Muidugi – OTSUSTAJTEL on alati “kindlam” toetada seda, mis pärit Ameerikast või kasvõi Soomest. Sest kes on Leppik või isegi Niiberg… Aga lohutan
Teid, hea kolleeg, – omal maal pole ükski prohvet kunagi kuulus olnud! Hm!
P.S. Soovitan veelkord kõigile Eestis õpetajanagi töötanud Andrei Kuzitškini (vene pagulase-intellektuaali) raamatut “Siberi põgenik” – seal on palju suurepäraseid MÕTETEGA lehekülgi…
Kuulsust ei ole loota, aga nagu kirjutab Maie Tuulik: “Ma ei jaksa jätkata. Ma lähen edasi”. Tegutseda on alati mõtet, nurgas istuda aga asjatu. Ikka edasi.