Sõnal sabast: Münt
Priit Põhjala.
Tõepoolest, kes ei teaks sõna „münt“, mis osutab esiteks taimeperekonnale, kuhu kuuluvad näiteks vesimünt, põldmünt, rohemünt – too nätsupakkide spearmint – ja loomulikult piparmünt. Teiseks tähistab „münt“ muidugi metallraha, nagu näiteks sõnades „vaskmünt“, „juubelimünt“, „mündimeister“ ja „münditasku“.
Tegelikult, kui olla päris täpne, ei ole „münt“ mitte ükssama sõna, millel on kaks eri tähendust, vaid kaks eri tähendusega sõna, millele on eesti keelde laenudes sama hääldus- ja kirjakuju sattunud. „Münt“ taime tähenduses tuleb meile alamsaksa minte’st, mille juured on ladina mentha’s ja kreeka minthe’s (kreeka mütoloogias oli Minthe kaunis najaad, kes muudeti lõhnavaks taimeks). „Münt“ metallraha tähenduses tuleb aga alamsaksa munte’st või monte’st, mis omakorda pärineb ladina moneta’st.
Aga on ka kolmas, vähem teada münt, mis pole ei aromaatne taim ega metallitükk. Mis te arvate, mida võiks tähendada „münt“ väljendis „nukra mündiga laul“? Vaevalt on siin pistmist pipar- või vaskmündiga. Teist münti mees; inimesi on mitut münti; koor annab supile hea mündi; kena hallika mündiga hobune; isikupärast münti maja; „vats“ on rahvaliku mündiga sõna kõhu kohta – kõigis nendes näidetes tähendab „münt“ hoopis laadi, moodi, maitset või värvingut.
Õigekeelsussõnaraamatust leiame näitelause „Tema hääle eriline münt“ ning eesti keele seletavast sõnaraamatust lause „Tugev nasalisatsioon annab eesti keelele erilise mündi“ (Paul Ariste). Liitsõnanäiteks on mõlemas raamatus toodud „kõlamünt“ (kõlavärving, tämber).
Öeldagi teinekord, kus ümbrusse passib, „laadi“, „maitse“ või „värvingu“ asemel „münt“ – see lisab mõttele kohe isemoodi, mahlasema ja mõnusama mündi, kas pole?
„Münt“ metallraha tähenduses tuleb aga alamsaksa munte’st või monte’st, …
Miks munte’st ja monte’st, kui võib ka otse rootsi mynt’ist!
Växelmyntsgatan, Göteborg Växel-mynt’s-gatan