MATEMAATIKA

Tere, saame sõpradeks!

7. dets. 2018 - Kommenteeri artiklit

„Eesti lastekirjanduse kuldvara“ koondab esseid eesti lastekirjanduse klassikute olulisist raamatuist.
Fotod: Eesti lastekirjanduse keskus

 

Priit Põhjala.

Raamatukogudes ja koolides lastega kohtudes räägin neile sageli kahest väikesest asjast, mida ma esiteks teen, kui saan mõne uue raamatu. Kõigepealt löön selle hoogsalt lahti, suvalisest kohast. Aga see peab aset leidma täielikus vaikuses – ainult siis on kuulda, kuidas raamat tasakesi nagiseb või, harvemini, valjult raksub. Otse loomulikult tähendab see raamatu keeles „tere“ ja „saame sõpradeks“.

Seejärel pistan nina raamatusse ja nuusutan (seda võiks laste rõõmuks teha hästi lärmakalt). Nagu vastsündinud ja muldvanal inimesel ning kandmata ja kantud sokkidel, on uuel ja vanal raamatulgi õige erinev lõhn. Uue raamatu lõhn ei ole ilmtingimata hea, aga kuidagi pidulikult-kõditavalt mõjub ta küll. Lapsed, nemad arvavad enamasti, et mida värvipildilisem raamat, seda paremini lõhnab, kuid selle kohta ei ütle mina midagi; ise ma valasin lapsest peast õllega leivalõhna tegemise eeskujul saunakerisele limonaadi, lootes kommilõhna, aga tuli hoopis musta suitsu ja kärsahais, ja saunaskäigul oli tolleks õhtuks kriips peal.

Saanud endale Eesti lastekirjanduse keskuse oktoobri lõpus ilmunud raamatu „Eesti lastekirjanduse kuldvara“, lõin selle oma kombe kohaselt valla, kuulasin ja nuusutasin. Tervitus kõlas kaunis eeskujulikult, lõhn oli just see õige. Hea märgina võtsin ka seda, et raamat sattus kõigepealt lahti lehekülgedelt, mis on pühendatud Asta Kassi „Pahupidi puhkusele“. Just seda raamatut lugesin esimest korda möödunud suvel, puhkuse ajal maal! Nüüd siis sain Ilona Martsoni asjakohast esseed lisaks lugeda.

Eesti lastekirjanduse kuldvara“ koondabki esseid eesti lastekirjanduse klassikute olulisist raamatuist, alustades Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsetest juttudest“ (1866), lõpetades Kivirähki „Oskari ja asjadega“ (2015). Sadakond teost ja sada viiskümmend aastat – enamgi, kui arvata juurde avaessee, Ave Mattheuse „Kirjandus eesti lastele enne lastekirjanduse sündi“, mis on põgus ülevaade lastele mõeldud suulisest anonüümsest rahvaluulest, vaimulikust ning valgustusliku sisuga õppe-, aime- ja ilukirjandusest.

See, et raamat koosneb esseedest, on nii tiitellehe pöördel kui ka eessõnas eraldi ära märgitud. Essee, teadagi, annab kirjutajale vabaduse olla subjektiivsem ja loomingulisem. Ja pidades silmas raamatu eeldatavasti laia lugejaskonda (õpetajad, raamatukoguhoidjad, lapsevanemad, õigupoolest üldse kõik, keda eesti lastekirjandus huvitada võiks), on essee küllap õige laadivalik. Autorid ei ole kammitsetud kuiva hermeetilise teaduskeele korsetti, välditud on ülemäära spetsiifilisi kirjandusteaduslikke termineid, puudub tseremoniaalselt range monotoonne trummipõrin. Ühesõnaga – ladus lugemine, mis teeb raamatust mitte üksnes teadmiste ja soovituste allika, vaid ka lihtsalt hea ajaviite, mida märkis ka Pille-Riin Larm Sirbis (02.11.2018, „Kullaketrajad ei lähe halliks, Oskar alati jääb kalliks“).

Iga kirjandusteos püstitab igas lugejas-tõlgendajas oma erilise kuju, nihutab esiplaanile kord ühe, kord teise külje, ja nii on ka „Eesti lastekirjanduse kuldvara“ esseed paiguti üsna erineva fookusega ja mõnusalt mitmekesised. Eks seda on tinginud juba käsitletava materjali eri­ilmeline pale: valikus on raamatuid mudilastele ja noortele, on poistekaid ja plikakaid, vanu ja uusi teoseid, luulet, lühilugusid ja romaane, kasvatuslikke kooli- ja seiklusrikkaid suvelugusid, mõni koomikski …

Kui näiteks Mare Müürsepp keskendub rohkem Kreutzwaldi juttude keelele, siis Elle-Mari Talivee essee Vilde „Minu esimestest „triibulistest““ pöörab enim tähelepanu lapse tundeelu kujutamisele ja sotsiaalsele kontekstile; kui Ilona Martson pühendab suure tüki oma „Sipsiku“ loost triibulise kaltsunuku sünnile Edgar Valteri joonistustes, siis Liisa Randmaa on „Jussikese seitsme sõbra“ juures pidanud tähtsaimaks müüdilaadse, kordusliku ülesehituse selgitamist. Mõni ülevaade kisub ehk liialt ka käsitletava teose koolilapselikuks ümber­jutustuseks, aga päris kontekstivaba, üldistuste ja lisatõikadeta sisukokkuvõte pole õnneks ükski essee.

Mis esseedes ühine, on see, et vahest liigagi püüdlikult kipuvad autorid rõhutama juba ilmset, „klassika“ ja „kuldvara“ mõisteisse niigi sisse kirjutatut – väljavalitud teoste igihaljust, aja- ja eapiiride ülesust. Samas pakub see rõhuasetus tuge ühele olulisele põhimõttele: hüva lastekirjandust, kui see esmapilgul tundubki tänapäeva sobimatu, ei tohiks kiirustada järelemõtlematult muutma, mingitele meie aja ja ruumi normidele vastavaks kujundama.

Kuidas muidu „saab tänane lugeja aimu, kuidas elati ja oldi sada ja rohkem aastat tagasi“ (Mare Müürsepp, lk 27), kuidas muidu õpib laps asjade, tavade, sõnade ja nende tähenduste suhtelisust ning näeb õige lihtsal, mängulisel ja vahendatud viisil, et eri aegadel ja eri kohtadeski käibivad erisugused väärtushinnangud ja käitumismustrid, et „igaühel on omad veidrused“ (Tiina Undrits, lk 99).

See mõistmine on lõppeks ju salliva, empaatilise maailmavaate alus. Ja ülepea, „milleks muuta midagi, mis niigi hästi toimib“ (Liisa Randmaa, lk 19), seda enam et näiteks „kadunud ajastu detaile saab lastele toredasti lahti rääkida“ (Mari Niitra, lk 121). Niisiis, klassikat ei peaks vägisi ümber kirjutama, seda tuleks jõudumööda selgitada. Ja just seda, tänu taevale ja autoritele, „Eesti lastekirjanduse kuldvaras“ ju tehaksegi.

Meeldiva rütmina jäi mulle silma veel kirjanike ja teoste omavaheliste seoste ja vastastikmõjude mainimine: Kreutzwald Juhan Kunderi, Tammsaare ja Kivirähki mõjutajana, Jaan Lattik Jüri Parijõe eeskujuna … Ega kirjanikud ise oma otseseid mõjutajaid avalikult tunnistama ei kipu, säärane teadmine võib aga märgatavalt laiendada loetava teose maailma ja teha silmale nähtavamaks nii mõnegi lastekirjanduse ookeani läbiva põhjahoovuse.

Eesti lastekirjanduse kuldvara“ on tähtis ja tänuväärne kogumik, omamoodi õlekõrs ajal, mil lasteraamatuid ilmub palju ja valikut teha on raske; mil „visuaalkultuur ja virtuaalsuhtlus murendavad aktiivselt lugemiskultuuri“ (Arne Merilai, „Lapsik klassika“, Sirp, 30.11.2018); mil igasugu täditsejad kipuvad ehedat lastekirjandust „korrektseks“ ja „sallivaks“ nudima; ja mil lastekirjandusest võiks, vähemasti minu meelest, kirjutada veel palju rohkem.

Aga ükski asi ei ole pelgalt sisu, vaid ka vorm. Ja raamat, mille pealkiri on „Eesti lastekirjanduse kuldvara“, mis kannab riigi saja aasta juubeli logo ja on muu hulgas mõeldud tähistama lastekirjanduse keskuse 85. sünnipäeva (keskus on 1933 asutatud Tallinna Noorteraamatukogu järjepidevuse kandja), ei tohiks mõistagi olla kempsupaberile trükitud amatöörliku kujundusega käkk.

Ega olegi. Piret Niinepuu-Kiige kujundus on pidupäevaselt ilus ja väärikas, ent samas lihtne, selge ja soe. Ülevalt ja samal ajal soojalt pöörduvad ka trükipaber, prantsuse köite matkis, kuldsed ilu- ja järjepael ning keskmisest suurem, ent samas mitte liiga suur formaat. Too viimane on just paras, veel piisavalt väike, et raamatut oleks mugav käeski sirvida, ja samas küllalt suur, et pilte, mida igal leheküljel rohkem kui jagusalt, ei peaks hakkama luubiga uurima.

Kvaliteetsed, õnneks mitte liiga klantsiks töödeldud pildid on üks raamatu suuri väärtusi. Mina leidsin tutvustatavate teoste kaante ja sisuillustratsioonide seast nii vanu tuttavaid (sarnast nostalgiat tundsin, nähes Holger Kaintsi „Mälestusi raamatutest“ kaant ja seejärel sisupilte) kui ka sootuks ootamatut enda jaoks seni tundmata väljaannetest: Richard Kiviti viisk, põis ja õlekõrs, Ülo Soosteri nägemus Tootsist, Richard Kaljo oma Nukitsamehest …

Kui kujundajal on pistmist nii suure hulga eripalgelise pildimaterjaliga – eri ajad, eri loojad, eri stiilid –, siis kisub kooslus pahatihti meelikurnavaks kakofooniaks. Aga siingi on Piret orkestri harmooniliseks dirigeerinud oma maitseka lihtsusega. Ja kõik see, nii sisu kui ka vormi poolest, teeb „Eesti lastekirjanduse kuldvarast“ raamatu, millega ei ole raske sõbraks saada – ja sõbraks jäädagi.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!