Õpetajate lahkumise numbrid tuleb avalikustada
„Minu jaoks ei ole töötajate värbamine ega lahkumine avatud tööturule tabuteema,“ oli üks koolidirektor lahkelt nõus selgitama, miks tema juhitavast koolist lahkus iga neljas õpetaja. Selle ütluse taustal oli kummastav HTM-i avalikust dokumendiregistrist lugeda, et sama direktor küsis selgitusi, „mille alusel ja mis põhjusel“ anti ajakirjanikule (see tähendab mulle) koolidest lahkunud õpetajate numbrid.
Lastevanemate seas levis teadmine, et koolist on aastaga lahkunud iga neljas õpetaja. Kust see teadmine pärines? Üks lapsevanem luges mälu järgi kokku, kelle nime ta enam kooli kodulehelt ei leidnud. Miks ta direktorilt ei küsinud? Ei, ta küsis, aga ei saanud vastust.
Need kaks ja veel mõned halenaljakad seigad viitavad, et õpetajate lahkumine koolist siiski on direktoritele tabuteema. Õpetajate lahkumise teemat aitab vaka all hoida avalike andmete puudumine. Isegi kui oma kooli direktorilt õnnestub teada saada õiged lahkumise numbrid, siis võrrelda pole neid ikkagi millegagi. Äkki see ongi igati loomulik ja paratamatu, et igal aastal lahkub iga neljas õpetaja.
Koolide kohta leiab avalikult mitmesugust ebamugavat infot. Kord nädalas uuendatavatest andmetest saab näiteks kätte, millises koolis toimus sedavõrd tõsine koolikiusamise juhtum, et politsei algatas kriminaalasja – alanud kooliaastal on neid seal märgitud üks. Kord aastas, novembris, saab Haridussilmast näiteks teada, kui paljudel ühe või teise kooli õpetajatest on kvalifikatsiooninõuded täitmata.
HTM jagab küsimise peale ka õpetajate lahkumise numbreid, kasvõi kõikide koolide kohta. See on aga eraldi töö ja aeg. Samuti jääb risk, et küsija ei tea täpselt, mida küsib või mida saadud andmed nüüd näitavad.
Libastumise kohti on mitmeid. Pole põhjust ette heita õpetajate ajutist lahkumist lapsehoolduspuhkusele. Kui asendajatena on tööle võetud tähtajaliste lepingutega õpetajad, siis nendegi hilisem lahkumine on paratamatu. Vältimatud on ka lahkumised, mis on tingitud koolivõrgu muutustest. Kui ministeerium ise avaldaks andmeid, saaks mõistetavad lahkumised ennetavalt välja jätta.
Meil on lihtsalt uus reaalsus. Õpetajaks ei tulda enam 40 aastaks. Esiteks ei tõuse palk koos staazhiga. Teiseks puuduvad maakooliõpetajate soodustused. Ei ole enam ka suunamisi. Noor inimene proovib. Siis on tal uued väljakutsed. Näiteks pealinn või välismaa. Ja lõpetuseks. Õpetajate leidmine ja hoidmine on üks juhtkonna ülesandeid. Nii, et tehke tööd seal juhtkonnas.
Mispärast küll on niisugune viletsus tekitatud? Sellisel “arengul” peab ikka kusagil ka süüdlane olema.