Teadus teaduse pärast

26. apr. 2013 Raivo Juurak - 3 kommentaari

Eesti kasvatusteadus ei aita lahendada meie hariduselu praktilisi probleeme, nenditi 19. aprillil toimunud kasvatusteaduste konverentsil Tallinnas.

Konverents kandis pealkirja „Kasvatusteadus – nähtav või nähtamatu”. Ettekannetes kinnitati, et Eesti kasvatusteadus on kindlasti nähtav – ainuüksi nende tuhandete artiklitega, mis on ilmunud rahvusvahelistes teadusajakirjades. Samas mööndi, et kasvatusteadus ei ole aidanud Eesti hariduselu edasi viia. Eesti kasvatusteadus on asi iseeneses, teadus teaduse pärast.

Soola haavadele raputas Eesti kasvatusteadusele antud rahvusvaheline hinnang, millest andis konverentsil ülevaate Tallinna ülikooli teaduspro­rek­tor Katrin Niglas. Ta märkis oma ettekandes, et Eesti kasvatusteaduse praeguse olukorra välishindajad (komisjon, kuhu kuulusid Suur­britannia, Belgia, Sloveenia ja Iirimaa hariduseksperdid) tunnustavad Eesti kasvatusteadlasi rohkete teaduspublikatsioonide eest, peavad positiivseks, et Eestis on kõrgel tasemel rahvusvahelisi uurimisrühmi ja et kasvatusteaduste doktoriõpe on hästi korraldatud. Teiselt aga märgib seesama komisjon, et Eesti kasvatusteadus on killustunud nii ülikoolide sees kui ka nende vahel, meie uuringud enamasti pelgalt kirjeldavad olukorda, keskendutakse ainult hariduse psühholoogilistele aspektidele, jättes peaaegu täilikult kõrvale hariduselu sotsioloogilised, filosoofilised ja poliitilised aspektid ning kooliuuenduse küsimused.

Tartu ülikooli professor Margus Pedaste lisas, et tegelikult ei ole ka meie kasvatusteadlaste au ja uhkus ehk 1.1-artiklid rahvusvahelistes teadusajakirjades selle hindamiskomisjoni silmis mingi saavutus. Hindamiskomisjon küsis nimelt, kus on Eesti kasvatusteadlaste kaalukad teadustööd, mille mõju ulatub Eestist kaugemale. Neid pole.

Kuidas olukorda parandada?

Konverentsi tuumaks kujunes vestlusring „Kas teadus kõnetab praktikat?”, mis muutus ühe osaleja hinnangul vastastikuseks tuha päheraputamiseks, kuid kus käidi välja siiski mitmeid konstruktiivseid ideid Eesti kasvatusteaduse olukorra parandamiseks ja rõhutati järjekindlalt, et Eesti teaduse peamine ülesanne on viia edasi Eesti elu, sealhulgas hariduselu. Alljärgnevalt lühike ülevaade arutlusringi liikmete sõnavõttudest.

Dialoog saab olla ainult kahepoolne

HTM-i üldharidusosakonna juhataja Irene Käosaar nägi ühe lahendusena kasvatusteadlaste ja ministeeriumi senisest paremat koostööd. Seni on vaid üliõpilased ministeeriumist küsimas käinud, missuguseid haridusprobleeme oleks vaja magistritöös uurida, õppejõud on sel teemal väga harva ministeeriumilt uurinud, missugused uuringud oleks toeks haridusotsuste tegemisel. Aga see on muidugi ka ministeeriumi probleem, möönis Irene Käosaar, sest dialoog ei saa olla ühepoolne. Ministeerium peaks olema ka ise aktiivsem uuringute tellija. Tellitud uuringute puhul on olnud ministeeriumi ja kasvatusteadlaste dialoog alati sisuline ja edasiviiv.

Ühe konkreetse lahendusena pakkus ta välja PISA siseriiklikke uuringuid, süvenemist nendesse küsimustesse, mis aitavad meid edasi viia. PISA raames saaks Eesti anda oma selge panuse rahvusvahelisel tasemel.

Uurin, sest olen õpetaja

Miks ma pean midagi uurima, küsib täna veel mõnigi õpetaja, märkis õpetajate liidu president Margit Timakov. Aga sellepärast, et ta on ju õpetaja! Selline peaks olema õpetaja hoiak. Margit Timakov osutas, et õpilased teevad juba massiliselt uurimistöid, võttes vaatluse alla alkoholi tarbimise noorte hulgas, mobiiltelefoni kasutamise, noorte suhtumise väliseestlastesse jms. Nüüd peaksid õpetajad ise niisama laialdaselt uurima hakkama, sest siis tuleks õpetaja appi õpilasele, kasvatusteadlane õpetajale, ministeerium kasvatusteadlasele jne. Üheskoos leitaks üles teemad ja probleemid, mille lahendamisest on huvitatud kõik asjaosalised ja kõik saaksid juurde julgust uurimisega tegelda. „Me ju juba töötame sellel põllul,” ütles Timakov, „paneme kevadisel ajal seemet mulda.”

Eesmärk võiks olla uuriv Eesti

Ka Saaremaa ühisgümnaasiumi direktor Viljar Aro leidis, et just õpilas­uuringute juurest tuleb edasi minna. Välja võiksid kujuneda uurimiskolmikud õpilane-õpetaja-õppejõud, aga kaasata tasub ka lapsevanemaid, nii et 15−20 aasta pärast võiksime rääkida uurivast Eestist. Saaremaa ühisgümnaasiumi direktor meenutas, et kasvatusteadlane Aleksander Elango rääkis juba 1960. aastatel, et õpetajatele on vaja õpetada uurimismeetodeid. Tema ettekujutuse järgi pidi iga õpetaja koolis midagi uurima. Viljar Aro toonitas, et õpetaja õpetab õpilastele enamasti iseennast. Kui õpetaja ise midagi ei uuri, on küsitav, kas ta üldse suudab midagi korralikult õpetada.

Teiseks arvas Viljar Aro, et väga huvitava telesaate „Rakett” kõrvale on vaja ka uurivat õpetajat populariseerivat saadet või mingit väljaannet, mis võiks kanda pealkirja „Tippkasvataja” vms. Selline saade aitaks viia kasvatusteadust nii õpetajate kui ka lapsevanemateni, samuti noorteni, kes võivad tahta õpetajaks õppida.

Kasvatusteadus vajab tõlki

Kasvatusteadlaste, õpetajate ja ministeeriumi omavaheline dialoog võiks alata koolitusprogrammidest, pakkus Tallinna ülikooli arendusprorektor Eve Eisenschmidt välja oma idee. Hästi läbimõeldud koolitused viiksid ministeeriumi, õpetajaid ja kasvatusteadlasi senisest rohkem kokku.

Kuid Eve Eisenschmidt rõhutas, et väga paljudele küsimustele saab vastused ka raamatust, teadusartiklitest. Paraku on need tihti üsna raskesti loetavad, nii et tekib küsimus, kas Eesti kasvatusteadus ei vaja tõlki, kes asjad lihtsas ja arusaadavas keeles lahti seletaks.

Lisaks soovitas Eve Eisenschmidt võtta õppejõu teadustöö hindamisel arvesse õpikute koostamist ning panust oma õppeasutuse arengusse. Seda tuleks arvestada nii õppejõu töökoormuse arvestamisel kui ka tema tagasivalimisel, leidis ta.

Iga ülikoolilõpetaja, olgu ta siis õpetaja, personalijuht või riigiametnik, peaks võtma ülikoolist kaasa hoiaku, et kõhutunde järgi ei otsusta midagi, seda tehakse vaid ikka teadusele toetudes. Kui aga huvialuse probleemi kohta teadustekste ei ole, siis tuleb muidugi ise uurima asuda, selgitas Eve Eisenschmidt.

Eesti teadus peab arendama Eesti elu

Me peame muutma teadusraha jagamise kriteeriume, toonitas Tartu ülikooli emeriitprofessor Jaan Mikk. Ta soovitas hakata hindama kasvatusteadlaste tööd mitte teadusartiklite järgi, vaid selle alusel, kui palju on need aidanud Eesti elu edasi viia. Jaan Mikk rõhutas, et teadusartiklid ei ole teaduse eesmärk – need on abivahend, mille kaudu teadlased üksteist informeerivad. Paraku on Eestis just teadusartiklid ülim kriteerium. Kellel on kõige rohkem publikatsioone, see saab kõige rohkem teadusraha. Siit ka loosung „Publish or perish!” („Avalda või hukkud!”).

Jaan Mikk: „Tuleb hakata hindama ka praktilist teadust, rakendusteadust. Olin aasta tagasi Helsingi ülikoolis doktoriväitekirjade kaitsmisel. Kui lugesin tööd, millele pidin hinnangu andma, ei saanud ma algul aru, kas see on doktoriväitekiri või mitte. Meie mõttes ei olnud. Helsingi ülikoolis oli. Miks? Aga sellepärast, et selle autor oli kirja pannud kõik eesrindlikud võtted, mida ta kasutas oma tudengite õpetamisel. Teaduspublikatsioone tal ei olnud, kuid ikkagi anti talle doktorikraad. Nii väärtustatakse Helsingi ülikoolis rakenduslikku teadust, mis elu edasi viib.

Lugesin kord analüüsi, kust selgus, et õppejõudude edukus õppejõu ja publitseerijana ei ole omavahel kuidagi seotud. Korrelatsioon on null. See tähendab, et häid õppejõude võib olla nii nende seas, kes palju publitseerivad, kui ka nende seas, kes ei publitseeri üldse, kogudes selle asemel teiste teadmisi, mõtestades neid ja andes edasi kolleegidele, et tuua kasu haridusele. Kõrgel tasemel publikatsioonid võivad olla ülikoolile kasulikud, kuid praktiliste haridusprobleemide lahendamine viiks teadust ja meie hariduselu rohkem edasi. Teadus peab arendama elu, meil siis haridust.”