Teadus teaduse pärast
Eesti kasvatusteadus ei aita lahendada meie hariduselu praktilisi probleeme, nenditi 19. aprillil toimunud kasvatusteaduste konverentsil Tallinnas.
Konverents kandis pealkirja „Kasvatusteadus – nähtav või nähtamatu”. Ettekannetes kinnitati, et Eesti kasvatusteadus on kindlasti nähtav – ainuüksi nende tuhandete artiklitega, mis on ilmunud rahvusvahelistes teadusajakirjades. Samas mööndi, et kasvatusteadus ei ole aidanud Eesti hariduselu edasi viia. Eesti kasvatusteadus on asi iseeneses, teadus teaduse pärast.
Soola haavadele raputas Eesti kasvatusteadusele antud rahvusvaheline hinnang, millest andis konverentsil ülevaate Tallinna ülikooli teadusprorektor Katrin Niglas. Ta märkis oma ettekandes, et Eesti kasvatusteaduse praeguse olukorra välishindajad (komisjon, kuhu kuulusid Suurbritannia, Belgia, Sloveenia ja Iirimaa hariduseksperdid) tunnustavad Eesti kasvatusteadlasi rohkete teaduspublikatsioonide eest, peavad positiivseks, et Eestis on kõrgel tasemel rahvusvahelisi uurimisrühmi ja et kasvatusteaduste doktoriõpe on hästi korraldatud. Teiselt aga märgib seesama komisjon, et Eesti kasvatusteadus on killustunud nii ülikoolide sees kui ka nende vahel, meie uuringud enamasti pelgalt kirjeldavad olukorda, keskendutakse ainult hariduse psühholoogilistele aspektidele, jättes peaaegu täilikult kõrvale hariduselu sotsioloogilised, filosoofilised ja poliitilised aspektid ning kooliuuenduse küsimused.
Tartu ülikooli professor Margus Pedaste lisas, et tegelikult ei ole ka meie kasvatusteadlaste au ja uhkus ehk 1.1-artiklid rahvusvahelistes teadusajakirjades selle hindamiskomisjoni silmis mingi saavutus. Hindamiskomisjon küsis nimelt, kus on Eesti kasvatusteadlaste kaalukad teadustööd, mille mõju ulatub Eestist kaugemale. Neid pole.
Kuidas olukorda parandada?
Konverentsi tuumaks kujunes vestlusring „Kas teadus kõnetab praktikat?”, mis muutus ühe osaleja hinnangul vastastikuseks tuha päheraputamiseks, kuid kus käidi välja siiski mitmeid konstruktiivseid ideid Eesti kasvatusteaduse olukorra parandamiseks ja rõhutati järjekindlalt, et Eesti teaduse peamine ülesanne on viia edasi Eesti elu, sealhulgas hariduselu. Alljärgnevalt lühike ülevaade arutlusringi liikmete sõnavõttudest.
Dialoog saab olla ainult kahepoolne
HTM-i üldharidusosakonna juhataja Irene Käosaar nägi ühe lahendusena kasvatusteadlaste ja ministeeriumi senisest paremat koostööd. Seni on vaid üliõpilased ministeeriumist küsimas käinud, missuguseid haridusprobleeme oleks vaja magistritöös uurida, õppejõud on sel teemal väga harva ministeeriumilt uurinud, missugused uuringud oleks toeks haridusotsuste tegemisel. Aga see on muidugi ka ministeeriumi probleem, möönis Irene Käosaar, sest dialoog ei saa olla ühepoolne. Ministeerium peaks olema ka ise aktiivsem uuringute tellija. Tellitud uuringute puhul on olnud ministeeriumi ja kasvatusteadlaste dialoog alati sisuline ja edasiviiv.
Ühe konkreetse lahendusena pakkus ta välja PISA siseriiklikke uuringuid, süvenemist nendesse küsimustesse, mis aitavad meid edasi viia. PISA raames saaks Eesti anda oma selge panuse rahvusvahelisel tasemel.
Uurin, sest olen õpetaja
Miks ma pean midagi uurima, küsib täna veel mõnigi õpetaja, märkis õpetajate liidu president Margit Timakov. Aga sellepärast, et ta on ju õpetaja! Selline peaks olema õpetaja hoiak. Margit Timakov osutas, et õpilased teevad juba massiliselt uurimistöid, võttes vaatluse alla alkoholi tarbimise noorte hulgas, mobiiltelefoni kasutamise, noorte suhtumise väliseestlastesse jms. Nüüd peaksid õpetajad ise niisama laialdaselt uurima hakkama, sest siis tuleks õpetaja appi õpilasele, kasvatusteadlane õpetajale, ministeerium kasvatusteadlasele jne. Üheskoos leitaks üles teemad ja probleemid, mille lahendamisest on huvitatud kõik asjaosalised ja kõik saaksid juurde julgust uurimisega tegelda. „Me ju juba töötame sellel põllul,” ütles Timakov, „paneme kevadisel ajal seemet mulda.”
Eesmärk võiks olla uuriv Eesti
Ka Saaremaa ühisgümnaasiumi direktor Viljar Aro leidis, et just õpilasuuringute juurest tuleb edasi minna. Välja võiksid kujuneda uurimiskolmikud õpilane-õpetaja-õppejõud, aga kaasata tasub ka lapsevanemaid, nii et 15−20 aasta pärast võiksime rääkida uurivast Eestist. Saaremaa ühisgümnaasiumi direktor meenutas, et kasvatusteadlane Aleksander Elango rääkis juba 1960. aastatel, et õpetajatele on vaja õpetada uurimismeetodeid. Tema ettekujutuse järgi pidi iga õpetaja koolis midagi uurima. Viljar Aro toonitas, et õpetaja õpetab õpilastele enamasti iseennast. Kui õpetaja ise midagi ei uuri, on küsitav, kas ta üldse suudab midagi korralikult õpetada.
Teiseks arvas Viljar Aro, et väga huvitava telesaate „Rakett” kõrvale on vaja ka uurivat õpetajat populariseerivat saadet või mingit väljaannet, mis võiks kanda pealkirja „Tippkasvataja” vms. Selline saade aitaks viia kasvatusteadust nii õpetajate kui ka lapsevanemateni, samuti noorteni, kes võivad tahta õpetajaks õppida.
Kasvatusteadus vajab tõlki
Kasvatusteadlaste, õpetajate ja ministeeriumi omavaheline dialoog võiks alata koolitusprogrammidest, pakkus Tallinna ülikooli arendusprorektor Eve Eisenschmidt välja oma idee. Hästi läbimõeldud koolitused viiksid ministeeriumi, õpetajaid ja kasvatusteadlasi senisest rohkem kokku.
Kuid Eve Eisenschmidt rõhutas, et väga paljudele küsimustele saab vastused ka raamatust, teadusartiklitest. Paraku on need tihti üsna raskesti loetavad, nii et tekib küsimus, kas Eesti kasvatusteadus ei vaja tõlki, kes asjad lihtsas ja arusaadavas keeles lahti seletaks.
Lisaks soovitas Eve Eisenschmidt võtta õppejõu teadustöö hindamisel arvesse õpikute koostamist ning panust oma õppeasutuse arengusse. Seda tuleks arvestada nii õppejõu töökoormuse arvestamisel kui ka tema tagasivalimisel, leidis ta.
Iga ülikoolilõpetaja, olgu ta siis õpetaja, personalijuht või riigiametnik, peaks võtma ülikoolist kaasa hoiaku, et kõhutunde järgi ei otsusta midagi, seda tehakse vaid ikka teadusele toetudes. Kui aga huvialuse probleemi kohta teadustekste ei ole, siis tuleb muidugi ise uurima asuda, selgitas Eve Eisenschmidt.
Eesti teadus peab arendama Eesti elu
Me peame muutma teadusraha jagamise kriteeriume, toonitas Tartu ülikooli emeriitprofessor Jaan Mikk. Ta soovitas hakata hindama kasvatusteadlaste tööd mitte teadusartiklite järgi, vaid selle alusel, kui palju on need aidanud Eesti elu edasi viia. Jaan Mikk rõhutas, et teadusartiklid ei ole teaduse eesmärk – need on abivahend, mille kaudu teadlased üksteist informeerivad. Paraku on Eestis just teadusartiklid ülim kriteerium. Kellel on kõige rohkem publikatsioone, see saab kõige rohkem teadusraha. Siit ka loosung „Publish or perish!” („Avalda või hukkud!”).
Jaan Mikk: „Tuleb hakata hindama ka praktilist teadust, rakendusteadust. Olin aasta tagasi Helsingi ülikoolis doktoriväitekirjade kaitsmisel. Kui lugesin tööd, millele pidin hinnangu andma, ei saanud ma algul aru, kas see on doktoriväitekiri või mitte. Meie mõttes ei olnud. Helsingi ülikoolis oli. Miks? Aga sellepärast, et selle autor oli kirja pannud kõik eesrindlikud võtted, mida ta kasutas oma tudengite õpetamisel. Teaduspublikatsioone tal ei olnud, kuid ikkagi anti talle doktorikraad. Nii väärtustatakse Helsingi ülikoolis rakenduslikku teadust, mis elu edasi viib.
Lugesin kord analüüsi, kust selgus, et õppejõudude edukus õppejõu ja publitseerijana ei ole omavahel kuidagi seotud. Korrelatsioon on null. See tähendab, et häid õppejõude võib olla nii nende seas, kes palju publitseerivad, kui ka nende seas, kes ei publitseeri üldse, kogudes selle asemel teiste teadmisi, mõtestades neid ja andes edasi kolleegidele, et tuua kasu haridusele. Kõrgel tasemel publikatsioonid võivad olla ülikoolile kasulikud, kuid praktiliste haridusprobleemide lahendamine viiks teadust ja meie hariduselu rohkem edasi. Teadus peab arendama elu, meil siis haridust.”
Hiljuti kurtis üks kasvatusteaduste emeriitprofessor mulle, et kolleegidega ei saa ega polegi enam millestki rääkida. Kõik “vehivad” projekte kirjutada, Kellelgi pole aega! Üks projekt ajab teist taga. See on nö. elu ja surma küsimus. Kui Sa projekte ei kirjuta, siis pole Sind ka olemas. Osade projektide tulemusi õnnestub võib- olla mõne aja pärast isegi publitseerida 1. 1. voi 1. 2. ajakirjas. Muu ei lähe arvesse. Kuid, mis on nende projektide eesmärk? “Kas peab pidevalt omaenda elusolemist tõestama? Kummaline nõrkuseilming, märk uutlaadi fanatismi tulekust, mida iseloomustab ilma näota sooritus, ilmsus ilma eesmärgita. ” (J. Baudrillard). Mis on siis teadus? Teadus pidi olema see, mida teevad teadlased. Teadlased pidid olema aga need, kes teevad teadust. Ehk teisiti öeldes, kes suudavad oma artikleid ja monograafiaid avaldada mainekates välisajakirjades ja – toimetistes. Arutledes koos Baudrillard–ga võiks öelda, et selline teaduse tegemine on üks demonstratiivse ja reklaamiva suitsiidse tegevuse vorme. Kirjutama lõputult projekte, näitamaks, et ollakse võimeline nn. teaduses kaasa rääkima kasvõi ühe killukese viite kaudu, tõestama…, aga mida ja kellele? Seda, et ollakse võimeline lõpuni jõudma, seda, et minu nimi on see ja et ma olen olemas. Kuid kas tuleb oma olemasolu pidevalt tõestada sel viisil, mis ei lähe suures osas Sinule endale, Sinu kolleegidele ega ka ülejäänud maailmale üldse korda. See on Baudrillard’ i arvates simulatsioon ehk teesklus. Me justkui teeme teadust, mida me tegelikult ei tee. Toimub pidev tähenduste erosioon. Tänapäeva globaliseeruv ja killustunud maailm koosnebki simulaakrumitest., mis tähendab, et tunnetuslikust aspektist on virtuaalne maailm ja tegelikkus võrdsed, sest vahendeid nende erinevuste määramiseks pole olemas. See võimaldabki luua üha uusi ja uusi simulaakrume. Ka teadus ei tee selles ühiskonnas muud, kui simuleerib teaduse tegemist, kompileerib, tsiteerib jms. Pealegi aitab sellele protsessile oluliselt kaasa infotehnoloogia kiire areng ja see, et tegemist on tarbimisühiskonnaga. Öeldu on tegelikult seotud eetika ja üldse väärtuste kriisiga. Kas on sellest kriisist väljapääsu. J. Habermas näeb selle kriisi ületamist tagasipöördumise kaudu modernsuse ja arutleva demokraatia juurde. Allakirjutanu on nõus prof. J. Mikuga, et teadusartiklid ei tohiks olla õppejõu töö põhieesmärgiks, vaid pigem vahendiks, mis aitavad muuta Eesti elu paremaks. Nõus võib olla ka professori selle väitega, et teadusartiklite kirjutamise ja õpetamise vahel puudub arvestatav side. Seda, et vastustest teoreetilistele küsimustele pole võimalik tuletada vastuseid praktilistele küsimustele, et lahendada mis tahes konkreetses situaatsionis kerkinud probleeme, on juba ammu tõestatud. Teada on ka see, et teaduse deskriptiivsd tekstid eksisteerivad erinevalt performatiivsestest üldjuhul väljaspool sotsiaalseid ja kommunikatiivseid suhteid, orienteerudes põhiliselt “puhtale” teadmisele. Tuginedes öeldule võiks tõsiselt arutleda selle üle, millises proportsioonis hinnata siiski õppejõu tööd. Ja mida üldse pidada teaduseks. See puudutab mitte ainult kasvatusteadusi, vaid sotsiaal- ja humanitaarteadusi tervikuna. Allakirjutanu arvates on juba viimane aeg loobuda vaid saientislikust, so. loodusteaduslikust paradigmast. Allakirjutanu on nõus ka E. Eisensmidt’ga, et ministeeriumiga tuleb pidada dialoogi mitte ainult märgitud küsimuses vaid ka paljudes teistes tänapäeva ülikooliteadust ja üldse haridust puudutavates küsimustes. Kuid pidevat dialoogi on vaja pidada mitte ainult ministeeriumiga vaid ka ühiskonnaga. Ausalt öeldes pole allakirjutanu juhtunud kuulma ega ka lugema ühtegi haridusteadlast väitlemas näiteks haridusminister J. Aaviksooga kõrghariduse selliste põhimõtete nagu efektiivsus, kvaliteet ja õiglus, millest lähtuvalt käivitati Eesti kõrgharidusreformi. Need pidavat olema ka tänapäeva hariduse võtmesõnad. Kas ikka on? Mida nende all mõista? See on ju küsimuste küsimus. Kuidas on efektiivsus seotud kvaliteedi ja õigluse põhimõtetega? Reformi ettevalmistamise käigus oli ministri suust üha rohkem kuulda seisukohti, et õiglus on see, kui sotsiaalseid hüvesid jaotada erinevates valdkondades erinevatel tingimustel erinevalt. Näiteks, kõrgemat haridust kui hüve tuleks jaotada talendi järgi. See pidavatki olema õiglane. Kuid selle M. Walzer’st tuntud õigluse kontseptsiooni üle on tänapäeval väga palju diskuteeritud. Sellist nö. puhtalt bioloogilist lähenemist inimesele kui sotsiaalsele olendile on kritiseeritud nii paremalt kui vasakult. Tegemist on ääretult tõsiste küsimustega, mille konkreetsed tõlgendused praktikasse võivad oluliselt hakata mõjutama Eesti ühiskonna kui terviku edaspidist arengut. Mõistagi ei õigusta osalusdemokraatia ideaali kontekstis end ka arusaam koolist kui suurest vabrikust, mis tugineb efektiivsuse mudelile. Kui käsitada haridust vaid õppija sisemise määratlusena, pole efektiivsuse mõistel hariduses erilist tähendust. Oluliseks muutub dialoog ja õpetaja osa selle enesemääramise stimuleerimises. Kui lähtuda aga haridusest kui ettevalmistusest unikaalsete ja ootamatute probleemide lahendamiseks kiiresti muutuvas ühiskonnas, siis võib hariduse sisu sündida paljus ka alles õppimise protsessis ja on seotud rohkem reaalse eluga. Hariduse eesmärkide demokraatlik legitimeerimine eeldaks aga kindlasti selle kolme põhilise allika- ühiskonna, teadmise ja inimest kirjeldavate metafooride uuesti ülevaatamist ja vastavalt paradigmaatiliselt muutunud ühiskonnale ka nende ümbermõtestamist.
Ene Grauberg
Ülalpool on artikkel TTÜ hindamisest, mis räägib sama lugu: kompetentset hinnangut ei saa anda ebakompetentne hindaja. Shakespeare’il on tegelaseks laadatola, kes hindab näitlejat halvaks sellepärast, et too saltot ei viska… Lühidalt: teaduse ja õüpetamise seos on pärit renessansi aegadest ja selle viimane kehastaja oli Goethe (vt Milan Kunderat!, aga sellest on kirjutanud ka Zweig “Marienbadi eleegias”). Idee oli lihtne: üliõpilasi (eeskätt – tulevasi teadlasi, kirikuõpetajaid ja advokaate) õpetavad oma ala parimad mehed, s.t. universaalse hoiakuga teadlased. Tänapäeval see seos puudub: sügav teadus ei ole seotud õppetööga (omal kitsal alal ei jõua rääkida üle 30 minuti ja vastavale erikursusele tuleb 5 inimest, needki kogemata) ja universaalset teadmist pole enam olemas. No põhimõtteliselt ei ole. Da Vinci, kes maalis ja lahkas korraga, ei saa enam tipp-tasemel olla ja ka siis oli teda vaid üks.Olen kohanud psühholoogi, kes tahtis, et käendajateks oleksid sugulased; riigi kohta räägivad süütuse presumptsioonist ühiskonnateadlase jne. S.t. puudub õrnemgi arusaam lähedastest aladest, rääkimata tõsistest. Seoses Sajano-Shushenskoje avariiga pidasin kaks ettekannet ja saan aru, et ilmaasjata. Keskmisel magistril puudub arusaam füüsikast 7. klassi tasemel… Olgu. Aga häda on selles, et pseudonõudmistega peletatakse eemale tõelised pedagoogid ja see juba on – jama kuubis. Sokrates ei kirjutanud artikleid, Kant õpetas ilma õppekavata (tema “Kiritik der…” ilmus 50.tel aastatel!) ja Mauruse koolil polnud akrediteeringut. Kas selleläbi pedagoogika vaesemaks? Reaalne seis on: koormused kasvavad, õppetöö ettevalmistus ja testide hindamine on tasuta, slaide kasutatakse loengukonspektidena (slaidid peavad olema – tehnika progress ju!), individuaalõpe asendub individuaalsete päädidega (s.t. õpilase kui indiviidi isloeerimisega) ja muu aeg kulub projektide kirjutamisele. Rutherford, kuuldes Kapitsa vastust, et kogu selle aeg kulub tööle, imestas: “Aga noormees! Millal te mõtlete?” Täna on süsteem keeratud suunda, et mõtlemisest kaoks ka mälestus.
Eesti teaduse üldisem probleem on selles, et teadusfunktsionärid ei taju, et teadust peaks olema vaja eelkõige teadusväliselt. Keegi väljast peaks vajama teadust. Seega, teaduse põhitegevused peaks olema suunatud ja fokuseeritud teaduesest väljaspoole. Siis ei üritaks teadlaskond end juustest tõsta ega tegeleda ka vaid eneserahuldamisega.
Ei ole võimalik hinnata objektiivselt teadlast vaid teadussiseste formaalsete parameetrite järgi. Ariklite arvu järgi hindamine on viinud selleni, et kirjutatakse 3000 kaasautoriga artikleid ning viitamise arvestamine on viinud selleni, et viidataksegi vastastikku teineteisele, aga mitte nii, nagu nõuaks artikli loogika. Kui oleks teaduri tegevuse tulemuslikkuse hindamisel võimalik arvestada veel teadusvälist tulemuslikkust, näiteks tehnikaaladel ettevõtete ekspordi suurenemist, siis tegelekski teadlane, mitte niivõrd teaduse formaalseid parameetreid silmas pidades, aga ka arvestades teaduse väljundit majandusse.
Teadmistepõistes madaltehnoloogilise tootmisega vaestes riikides, kus ei tegeleta tootearendusega, pole vajadust, ei teaduse ega hariduse järele. Teadlaste isoleeritus totmisest ja ka hariduse isoleeritus tootmisest jätab täieliku vabaduse valida teadusteemasid ja hariduse sisu. Ega teadlased ja haridustegelased selle üle rõõmu tunne. Neil oleks suur abi sellest, kui keegi ütleks neile, mida uurida ja mida õpetada.
Seevastu tootmispõhises riigis seab omamaise kõrgethnoloogilise tootmise tootearendus selgeid vajadusi teadusteemade osas ja hariduse sisule. Ettevõtjad teavad, mida teaduses uurida ning missugust haridust nende kõrgtehnoloogilise tootmise töötajad vajavad.