Millisena näeb kooli riigikaitseõpetaja?

Koolis peaks olema praegusest tugevam ühiskonnaõpetus, rohkem õppeainete lõimimist ning rühmapedagoogikat, leiavad alljärgnevas kahekõnes riigikaitseõpetajad Kristo Pals MTÜ-st Riigikaitse Rügement ja Meelis Rõigas, kes õpetab riigikaitset Saku gümnaasiumis.

Kas „Välisilma” vaatate?

Riigikaitseõpetajana tööd alustades olid nii Kristo Pals kui ka Meelis Rõigas üllatunud, kui vähe gümnasistid maailmas toimuvast teavad.

Meelis Rõigas: Küsisin oma õpilastelt, kes on Julian Assange, aga ainult üks 18-st teadis seda, ehkki WikiLeaks oli just siis tulipunktis ja asjast räägiti söögi alla ja peale. Nüüd räägime iga tunni alguses, mis möödunud nädala jooksul maailmas on juhtunud, ja seostame seda riigikaitsega. Vahel tunnen ennast pigem ühiskonnaõpetajana.

Kristo Pals: Riigikaitseõpetuse eesmärk ei olegi õpetada koolilapsi sõduriteks, kes oskavad roomata ja tulistada. Me selgitame, mis maailmas toimub, kuidas see meid mõjutab, mis vahendeid saame oma riigi kaitseks kasutada. Aga nad teavad sellest tõesti vähe. Mina lasen neil vaadata telesaadet „Välisilm” ja ajaloosarju, kus analüüsitakse välispoliitikat või kajastatakse sõjaajalugu ning tundides arutame neid teemasid.

Laagris olen pannud esimesel päeval, kui oleme kasarmus, kõik õpilased „Aktuaalset kaamerat” vaatama. Päris naljaks on siis jälgida vene õpilasi, kes ühestki eesti sõnast aru ei saa ja vaatavad seda saadet elus esimest korda – sest kästakse. Kuid loodan väga, et mõned neist vaatavad seda pärast laagrit ka.

MR: Mina soovitan neil vähemalt Delfi uudised iga päev üle vaadata. Selles eas õpilane juba häbeneb olla rumal ja nad ongi hakanud uudiseid jälgim. Varem neid absoluutselt ei huvitatud, mis maailmas toimub. Elu24 paistis olevat ainus infoallikas.

KP: Neid kipub jah huvitama see, missugune popstaar tegi rinnalõikuse ja muu taoline. Kuid nad on arenemisvõimelised. Hiljuti oli mul Tabasalu ühisgümnaasiumi riigikaitsekursuse lõpetamine, kus osales riigikogu liige, riigikaitse komisjoni esimees Aivar Riisalu. Meil tekkis seal diskussioon Põhja-Korea eesmärkidest, võitlusvõimest, sellest, kuidas maailm on selle maa ähvardustele reageerinud ning kuidas see kõik Eestisse puutub. Nägin mõttevahetuses juba päris toredat asjatundlikkust.

Ingliskeelsed laagrirühmad

Koolis tuleks rohkem lõimida nii õppeaineid, -meetodeid kui ka koole, leiavad Kristo Pals ja Meelis Rõigas.

KP: Lõimimisest räägitakse koolides palju, kuid tehakse seda harva. Midagi keerulist seal ju pole. Piltlikult öeldes, kui bioloogias õpitakse näiteks konna, siis pole ju raske ka vene või inglise keele tunnis sellest rääkida jne. Me laulame rivilaule, mida saab vabalt õppida ka muusikatunnis.

MR: Ajalugu on ainsana riigikaitseõpetusega hästi integreeritud, sest muud ajalugu peale sõjaajaloo meil polegi.

KP: Olen lasknud oma õpilastel õhtuse rivistuse ajal Eesti hümni laulda ja olen sellega teinud natuke muusikaõpetaja tööd. Kaitseväe füüsiliste võimete teste saaks teha kehalise kasvatuse tunnis. Füüsikatunnis saaks ballistika alused ja keemias sõjagaasid läbi võtta jne. Pole õppeainet, mida ei saaks riigikaitseõpetusega seostada.

MR: Lõimida saaks ka õpetamismeetodeid. Näiteks riigikaitseõpetuses kasutatav mänguline rangus võib sobida ka teiste ainete õpetajale, kui neil distsipliiniga probleeme juhtub olema. Meil on olnud välilaagris juba mitu aastat üks veebel, kes mängib hästi karmi meest – õpilastel justkui vihiseks piits kogu aega pea kohal. Aga õpilastele see mäng meeldib.

KP: Riigikaitseõpetaja on nagu näitleja. Ta võib tõesti mängida ka kurja jaoülemat, kes laseb õpilastel iga eksimuse pärast kätekõverdusi teha jms. Kui see kõik on mänguline, siis protestitakse harva.

MR: Huvitav on see, et kõva korra mängimine sobib ka tüdrukutele. Nad tulevad neoonbotikute, pikendatud ripsmete ja Hello Kitty roosa särgiga laagrisse, kuid mängivad kaasa, üritavad teha kõike teistest pareminigi.

KP: Tore on vaadata, kuidas tüdrukud roomates peopesi ülespoole hoiavad, et küünelakk kannatada ei saaks – aga ära roomavad! Poisid hakkavad isegi kergemini virisema kui tüdrukud. Tüdrukud ütlevad: „Oh, lähme! Mõnus! Põnev!” Nad lähevad nööri küljes rippudes üle kraavi ja poisid teevad kõik järele, sest ei taha kehvemad olla. Mina ei ole aru saanud, miks see laagris niipidi on.

MR: Meie õnneks on riigikaitseõpetus vabatahtlik. Õpilased on katsumusteks valmis, isegi ootavad raskusi. Ilmselt oleks meil kantseldamist ja klattimist palju rohkem, kui riigikaitseõpetus oleks kõigile kohustuslik.

KP: Riigikaitseõpetus viib väga erinevaid lapsi ja koole kokku. Tallinnas kohtuvad eesti ja vene koolide õpilased just riigikaitseõpetuse laagrites. Ühes vene koolide laagris oli meil kuus jagu, millest kolm olid venekeelsed, kaks eesti- ja üks ingliskeelne, sest inglise keelt oskasid nii õpilased kui ka jaoülem.

MR: Laagris saavad koolid üksteise kohta päris palju uut teada. Näiteks mõnes koolis võetakse riigikaitseõpetuse 35-tunnine teooriaosa läbi ühe veerandi jooksul, viis tundi nädalas. Teises kestab see terve aasta, kaks tundi nädalas. Mõnes koolis on riigikaitseõpetust aga 70 tundi aastas.

KP: Mitme kooli ühist laagrit on otstarbekas teha ka aja kokkuhoiu mõttes, sest ettevalmistustes pole vahet, kas teed laagrit paarikümnele või sajale õpilasele – läbirääkimisi ja kokkuleppeid, kes mida teeb ja millal tuleb, on mõlemal juhul ühepalju.

Vati seest välja!

Eesti õpilane pääseb liiga harva vabasse loodusse, leiavad riigikaitseõpetajad.

KP: Tänapäeva noored kasvavad üles nagu vati sees. Kui laagris küsid neilt, kes oskab kirvega puid lõhkuda, tõstab käe kümnest üks.

MR: Nad tõesti ei tea, kuidas kirvest käes hoida ja sellega lüüa. Kõike tuleb neile õpetada.

KP: Mõni ei ole oma elu jooksul kordagi söögitegemist näinud. Üks tüdruk küsis priimusele pandud kateloki juures imestunult, miks seal mullid üles kerkivad. Toit läks keema. Mis mõttes keema? Ta oli 18-aastane. Nad on mitmes mõttes alles lapsed, kes ööbivad laagris esimest korda elus telgis.

MR: Aga samas on nad vahvad. Oleme juba mitu aastat nelja kooli ühist laagrit teinud, kus on umbes 80 õpilast. Igal aastal on ainult üks õpilane tahtnud enne laagri lõppu koju minna.

KP: Mul läks kaks tüdrukut ükskord enne laagri lõppu ära. Nad olid olnud nädal aega Valgevenes ja sealt kohe metsa laagrisse tulnud. Tekkis nii suur koduigatsus, et läksid minema. Aga laagriga harjuvad nad ruttu ära. Algul hüüavad: „Hernesupp! Seda ma ei söö!” Läheb paar tundi mööda ja juba söövad. Nälg on hea kokk.

Söögi osas on nad väga leidlikud. Ükskord andsin neile toiduained kätte ja ütlesin, et valmistagu sellest mis tahes toitu. Nad tegid aedviljasalatit maitsestamata kohupiimaga. Väga maitsev oli! Ürdivõid ja küüslauguleiba tehti. Fantaasia töötab neil väga hästi.

Rühmapedagoogika

Koolis pannakse rõhku individuaalsele lähenemisele, riigikaitseõpetuses aga, eriti välilaagris, rühmapedagoogikale.

KP: Tsiviilpedagoogika nõuab õpilasele individuaalset lähenemist, kuid sõdurite õpetamisel on kesksel kohal üksus. Näiteks üksuste orienteerumisvõistlusel ei huvita üksikute sõdurite tulemused kedagi, aeg läheb kinni jao viimase liikme finišisse jõudmisega. Kui keegi maha jääb, siis teised aitavad, vahel isegi tassivad teda. See loob ühtekuuluvustunde.

MR: Koolis saab klassi samuti kolmeks rühmaks jagada ja igale rühmale hinde panna. Siis lähevad tugevamad kohe nõrgematele appi.

KP: „Mina” ei ole sel juhul enam maailma kõige tähtsam tegelane – jagu on tähtsam. Oma jao ja kompanii tähtsust aitavad kaitseväes tunnetada mitmesugused traditsioonid, näiteks oma lipp, sümbolid, rituaalid. Seda kõike saab rakendada ka koolis klassis.

Võtame näiteks distsipliini – siin saab samuti rõhutada, et klass on üksikisikust tähtsam. Lepin kohe esimeses tunnis õpilastega kokku, mis siis juhtub, kui keegi teistel kuulata ei lase. Kas ta seisab püsti, teeb kätekõverdusi vms. Nad ise pakuvad välja, mida segajatega teha. Ja keegi ei teegi midagi, sest ei taha naerualuseks muutuda.

MR: Riigikaitseõpeaja on oma otsustes tavalisest õpetajast vabam. Me ei pea olema jäigalt õppekavas kinni.

KP: Mina ei ole isegi kooli õpetajate nimekirjas ja see annab mulle õppe korraldamisel tõesti vabadust juurde.

MR: Mina olen õpetajate nimekirjas, aga tunnen end oma kolleegidest ikkagi vabamana. Nemad peavad väga palju materjali läbi võtma, tunnid on intensiivsed. Riigikaitseõpetajal on rohkem aega õpilastega dialoogi pidada ja asju arutada. Teiste ainete õpetajad töötavad tihti „konveieril”. Tegelikult on nad väga tublid, et suudavad sellise surve all õpetada.

KP: Aga see on selge, et õpilased tahavad rühma kuuluda. Mul on selline põhimõte, et iga õpilane teeb oma kontrolltööd nii kaua ümber, kuni saab viie. Viimasel aastal ei viitsinud mõni üksik siiski lõpuni pingutada. Kui oli aasta pidulik lõpetamine ja Aivar Riisalu andis viitega lõpetanutele rinnamärke üle, siis nägin, et need laisemad ennast hästi ei tundnud. Nemadki oleksid tahtnud koos teistega märgi saada. Pärast tulid minu käest küsima, millal saab proovida tööd viie peale teha.