Lasteaiaõpetajad lõpetavad kooli

Suve esimesel päeval, 21. juunil saavad Tallinna ülikooli Rakvere kolledžis lõpudiplomi 36 alushariduse pedagoogi. Teiste seas Kerli Juuse, Anni Etti ja Gerli Kukk. Kuidas noored õpingutele tagasi vaatavad ja millised on nende tulevikuplaanid?

Kerli on pärit Jõhvist. Ta ütleb, et mõte lasteaiaõpetajaks saada tuli kümnendas klassis, esialgu aga ei usaldanud tüdruk seda kellelegi. „Gümnaasiumi lõpuks kasvas soov nii suureks, et tulingi pärast kooli lõpetamist Rakverre õppima.”

Anni kodu on Vihula vallas Sakussaare külas. Seal lähedal, Haljalas töötas üle 50 aasta lasteaiaõpetajana tema vanaema. Ka tüdruku tädi oli lasteaednik ja Annigi tundis, et tulevane elukutse peab olema seotud lastega. „Alguses mõtlesin, et õpin ämmaemandaks, aga selle ameti kõrvalt oleks ilmselt keerulisem oma perele pühenduda. Praegu olen küll väga õnnelik, et ma just lasteaiaõpetaja eriala kasuks otsustasin.” Anni ootab oma esimest last ja kõik koolis õpitu kulub talle juba varsti ära.

Gerli tuli Rakverre õppima Orissaare vallast Saaremaalt. Ta tunnistab, et ei kujuta ettegi tööd, mis poleks lastega seotud. „Olen ise seitsmelapselisest perest, mul on kolm vanemat õde ja kolm nooremat venda ning palju väikesi sugulasi, keda olen sageli hoidnud.”

Gerli omandas kõigepealt aastaga Kuressaare ametikoolis lapsehoidjakutse ja tuli seejärel lasteaiaõpetajaks õppima. Ta naerab, et kuna pole ise kunagi lasteaias käinud, tekkis huvi, mida seal tehakse. Esimesest kursusest peale on Gerli käinud õppimise kõrvalt õhtuti ka lapsehoidjana tööl. „Hoidsin ühes näitlejate peres sel ajal last, kui vanematel etendus oli. Kui alustasin, oli laps kahe ja poole aastane, praegu on viiene ja mulle väga lähedaseks saanud.” Gerli sõnul ei seganud lapsehoidmine õppimist mitte üks raas, vastupidi, ta sai jõudu juurde. Seda kinnitab ka kursuseõde Kerli: „Elasime ühes ühikatoas ja ma nägin, et ta oli sealt tulles alati nagu rõõmupall. Gerlile annavad lapsed energiat.”

Essee unistuste lasteaiast

Kolmele koosoldud aastale mõtlevad tüdrukud sooja tundega. Õppejõud olid head, õhkkond väikeses koolis sõbralik ning kursus tore ja üksmeelne.

Kerli arvates aitas sellele palju kaasa draamaõpe. „See oli meil üks esimesi aineid üldse ja tagantjärele mõeldes parim viis oma kursusega tuttavaks saada. Piltlikult öeldes visati meid vette − tehke seda, mängige toda, pidime ennast avama ja hakkama kohe üksteisega suhtlema. Tänu sellele sai meist üksmeelne kursus, kasvasime kokku.”

Kerli üks lemmikainetest ülikoolis oli kunstiõpetus. Meeldisid ka kõik didaktika ained: eesti keele, matemaatika ja loodusõpetuse didaktika, just õuesõppe tunnid olid hästi põnevad.

Anni lisab, et huvitavad loengud olid lapse arengu tundmaõppimine, perekonnapsühholoogia, suhtlemisõpetus − kõik psühholoogiaga seotud ained. Rollimängudes õpiti konfliktse lapsevanemaga käituma ja erinevaid olukordi lahendama. Neid oskusi läheb elus alati vaja. Nagu ka teadmisi muusikakasvatusest, esmaabist ja liikluskultuurist.

Õppekavasse kuulus ka mitu erivajadustega laste õpetamisega seotud ainet. „Käisime koolis, kus õpivad vaimse puudega lapsed,” meenutab Kerli. „Hakkasin neid nähes nutma, mul oli neist nii kahju. Nende lastega tegelemine nõuab erilisi isikuomadusi.”

Lasteaedades on kasutusel mitmed pedagoogilised suunad ja õpetaja peab neid tundma. Tüdrukud jutustavad, et eksamil tuligi neil kirjutada essee oma unistuste lasteaiast. „Pidime ühtlasi kirjeldama, millist pedagoogikat keegi kasutaks, nii tulid igaühe teadmised hästi välja,” räägib Kerli.

„Igast pedagoogikast tuleb võtta see, mis endale kõige rohkem meeldib ja sobib, nii saabki kokku ideaalse,” arvab Gerli.

Üllatasid isegi iseennast

Lõputunnistustega on tüdrukud rahul. Anni räägib, et oleks kooli äärepealt kuldmedaliga lõpetanud, pool punkti jäi puudu. Kerli tunnistab, et üllatas isegi iseennast. „Olen enda suhtes üsna kriitiline ega julgenud loota, et nii hästi läheb.”

Lõpupraktika tegid kõik kolm hindele viis ja lõputööde kaitsmine läks samuti suurepäraselt.

Anni bakalaureusetöö oli vanemate lahutuse mõjust lapsele. „Selgus, et vanemad ei ole neist mõjudest kuigi teadlikud,” ütleb Anni. „Põhilisi asju teatakse, aga kõiki emotsionaalseid ja füüsilisi tagajärgi paljud vanemad endale ei teadvusta. Kuna teema on väga isiklik, ja sellest ei taheta rääkida, kasutasin ankeetküsitlust.”

Gerli valis teemaks loovuse ja selle arendamise. „Lapsed kurdavad sageli, et neil on igav või nad ei oska midagi mängida, sellest mul mõte tuligi. Minu rõõmuks tuli tööst välja, et vanemad siiski tegelevad lastega, kuigi juhtub ka seda, et endal on kiire ja laps pannakse teleka või arvuti ette.”

Kerli uuris vasakukäelisust. Teema paelus teda eelkõige seetõttu, et nii tema kui ka ta viieaastane väikevend on vasakukäelised. „Tahtsin teada, kas lasteaedades on vasakukäelistele mõeldud käärid, pliiatsid ja muud töövahendid olemas ning kuidas õpetajad lapsi joonistamis- ja meisterdamistunnis juhendavad. Selgus, et sellest teemast on vaja veel rääkida, praegu pööravad neile asjadele tähelepanu vähem kui pooled õpetajatest, seda on liiga vähe.”

Praktika käigus õpib kõige rohkem

Et tulevastel lasteaednikel peaks praktikat olema praegusest rohkem, selles on Kerli, Anni ja Gerli ühte meelt.

Kerli meenutab, et esimesel kursusel käisid nad ühe nädala maakonna lasteaedadega tutvumas, teise veetsid lasteaias. „Nii lühikese ajaga ei teki ülevaadet, millega tuleb hakata tööl iga päev kokku puutuma. Teisel kursusel olime kolm nädalat sõimerühmas. Lõpukursuse praktika oli pikk, kuus nädalat. Tegelikult saimegi alles viimasel aastal aru, mida lasteaed endast kujutab.”

Viimase kursuse praktikaga jäi Kerli väga rahule. „Mul oli hea juhendaja, kes usaldas mulle erinevaid ülesandeid, et saaksin end proovile panna. Praktikal olles peabki tekkima kindlustunne, et sul on tööks vajalikud teadmised ja oskused olemas. Muidugi pole sul siis veel täit vastutust, saad nõu küsida ja õppida. Päriselt tööle minnes ongi kõige hirmutavam see, et pead hakkama ise kõige eest vastutama.” Kõigest hoolimata kinnitab ta, et ootab tööleminekut väga.

Lastega töötamise võlu

Kerli loodab leida õpetajakoha Tallinnas, kuhu ta lähipäevil koos elukaaslasega kolib.

Gerli tahaks kõige meelsamini töötada kodusaarel Saaremaal. Ta on saatnud avalduse ühte Kuressaare lasteaeda, kuid pole veel vastust saanud. „Olen valmis igale poole minema, välja arvatud Tallinn ja Ida-Virumaa, sest ma ei oska vene keelt.”

Anni, kes hakkab oma perega elama maal usub, et läheb veel mitu aastat, enne kui ta lapse kõrvalt tööle läheb. Vaimusilmas näeb ta ennast mõnes väikeses hubases maalasteaias kõige pisemate eest hoolitsemas.

Gerli ütleb, et tema ideaalvariant oleks alustada tööd sõimerühmas ja olla lastega koos kuni nende kooliminekuni.

Kerli arvates on nii väiksemate kui ka suuremate lastega töötamisel oma võlu. „Suuremad on asjalikud ja hakkajad, õpetaja saab koos nendega kõik oma ideed teoks teha. Väiksed jälle on nii siirad ja armsad. Näha, kuidas nad kasvavad, ja neile seejuures toeks olla, on suur rõõm, mida tahan samuti kogeda.”

Rõõmu kõrval tunnevad koolilõpetajad ka kurbust, kahju on koolist ja armsaks saanud inimestest lahkuda. „Pärast lõputööde kaitsmist, kui igaüks oma lõpu- ja tänusõnad ütles, olid kõigil liigutuspisarad silmis,” meenutab Kerli. „Anni kõneles esimesena, alguses mõtlesin, et ta on seepärast nii emotsionaalne, et ootab last, aga kui kord minu kätte jõudis, läks seest nii hellaks, et raske oli rääkida.”

Kool, kus õppis Kreutzwald

Rakvere kolledži vanas ja väärikas hoones on õpetust jagatud järjest üle kahe sajandi. 1805. aastal alustas siin tegevust Rakvere kreiskool, kus Kreutzwaldile ja Faehlmannile lisaks on õppinud ka meie esimene haridusminister Peeter Põld, samuti mitmed tuntud kultuuri- ja riigitegelased.

Lasteaednikke hakati selles majas koolitama 1999. aastal, kui Rakvere pedagoogikakool tegutsemise lõpetas ja alushariduse pedagoogide koolitamise võttis üle Tallinna ülikooli Rakvere kolledž. „Kuna teeme Sagadi looduskooliga tihedalt koostööd, on kooli eripäraks juba aastaid olnud õuesõpe,” jutustab õpetajakoolituse osakonna juhataja Lehte Tuuling, kes uurib ka oma doktoritöös õuesõpet Eesti lasteaedades. Tänavu toimus Rakveres juba viiendat korda õuesõppe konverents, kohal olid esinejad Norrast, Lätist, Šotimaalt. Kuna lasteaiaõpetajaid koolitavad nii Tallinna ülikooli eelkoolipedagoogika osakond, ülikooliga liitunud pedagoogiline seminar kui ka Rakvere kolledž, on alates järgmisest õppeaastast igal koolil oma suund. „Meil oli hea võimalus spetsialiseeruda keskkonnaharidusele,” rõõmustab Lehte Tuuling.

Head meelt teeb seegi, et lasteaiaõpetaja eriala on Tallinna ülikoolis populaarne: juba aastaid on see olnud riigiteaduste ja inglise keele järel populaarsuselt kolmandal kohal. „Rakvere kolledži päevaõppesse on konkurss igal aastal kolm-neli üliõpilast kohale, küllap ka seetõttu, et meil on olnud ainult kaksteist riigieelarvelist kohta,” selgitab Lehte Tuuling. „Lisaks oleme võtnud vastu paar-kolm üliõpilast, kes õpivad oma raha eest. Kaugõpe on seni olnud tasuline, sellest hoolimata kandideerijatest puudust pole. Grupis on ikka olnud üliõpilasi 30 ringis, rekord on olnud koguni 89.

Sel sügisel saame vastu võtta 20 riigieelarvelist üliõpilast päevaõppesse ja 31 riigieelarvelist kaugõppesse. Meil ei ole veel kunagi nii häid võimalusi olnud!”