Genno Nurk – mees, kes tahab aidata
Esmapilgul paistab Genno olevat täiesti tavaline Eesti mees. Käepigistus on tal tugev, hääl pigem vaikne, aga kindel, olek tagasihoidlik ja ülimalt rahulik. Kui aga Gennoga rääkima hakata, selgub, et see 40-aastane mees, endine politseinik ja kolme lapse isa, on Tartu Tervishoiukõrgkooli õenduse eriala esimese kursuse tudeng. Normaalne Eesti mees? Genno arvates küll.
„Tahtsin omandada uusi teadmisi. Köitis võimalus inimestega suhelda. Tahtsin teha head,” loetleb Genno põhjusi, miks ta aasta tagasi Tartu Tervishoiukõrgkooli astus. Esialgu plaanis Genno koolile anda ainult näpu ehk omandada aastaga erakorralise meditsiini tehniku kutse. See tähendas loenguid inimese anatoomiast, rahva tervisest, ravimitest ja muidugi praktikat. Genno praktiseeris Viljandi kiirabis ja tegi seda nii edukalt, et minema teda ei lastudki. Nii sõidab Genno praegugi neli korda kuus Tartust Viljandisse, et asuda sealse kiirabiauto rooli. „Mõnikord piisab lihtsalt kiirabi kohalolekust, et inimese enesetunne paremaks muutuks,” on Genno märganud.
Töö kiirabis võlus Gennot sedavõrd, et omandanud aastaga erakorralise meditsiini tehniku eriala, otsustas ta sel sügisel ühe soojaga samas koolis edasi õppida, seekord siis õeks. „Kui mul on oma tööst rohkem teadmisi, on kindlam olla,” põhjendab Genno õppimise jätkamist. Õeks õppimine pole aga enam lihtsalt näpu loovutamine, see on kolm ja pool aastat tõsist õpet. Paari esimese kuuga on Genno täiendanud end anatoomia ja füsioloogia vallas, lisaks õppinud ladina keelt, harjutanud haige liigutamist ning vooditegemist. „Kui ma eelmisel aastal tervishoiukõrgkooli tulin, olin nagu siil udus, sel aastal on juba tunduvalt lihtsam,” väidab Genno, kes ei pea paljuks ärgata hommikul kell neli ja hakata ladina keele sõnu ning käändeid õppima. „Pea on ladina keeles caput,” vastab ta kiirelt kontrollküsimusele.
Igaühel on oma hobi
Gennot ei häiri üldine arvamus, et õekutse on rohkem naiste pärusmaa, ega see, et ta on üks vähestest meestest oma kursusel. Lähedased vangutasid esialgu küll pead, imestasid ja muigasid, kui Genno neile oma erialavalikust teada andis, kuid Genno ainult naeris nendega kaasa. „Igaühel peab olema oma hobi,” ütles Genno kiibitsejatele ega pidanud rohkemat selgitamist vajalikuks. Kiusliku küsimuse peale, kas õeamet on ikka sobilik endisele politseinikule ja praegusele ettevõtjale, viipab ta vastuseks tervishoiukõrgkooli kohviku suunas. „Vaadake, kui palju rahvast on selle eriala valinud. Ja kiirabis on palju mehi, kes töötavad samal ajal politseis või päästeametis. Meesões pole midagi imelikku.” Genno arvates võib meesõest kiirabis vägagi palju abi olla, sest tõstmist ja tassimist on selles töös palju. Et nii erakorralise meditsiini tehniku kui ka õekutse populaarsed on, näitavad ka neile erialadele pürgijate arvud – konkurss on neli-viis inimest kohale.
Alles hiljuti viis Genno läbi tervishoiukõrgkooli õpitoa, kus rääkis Lähte Gümnaasiumi noormeestele kiirabi tööst, näiteks sellest, kuidas võtta õnnetuse ohvril peast kiiver, kuidas lahastada. Tegemist oli soolise võrdõiguslikkuse projektiga ja seetõttu olid Genno kuulajateks ainult noored mehed. Genno loodab, et koolitus pani poisid mõtlema. Nurinat ta ei kuulnud ja nii mõnigi jäi veel pärast koolitust Gennot küsimustega pommitama.
Diagnoos: õpetaja
Et Genno juba esmakursuslasena töötubasid korraldab, pole sugugi imelik. Tulevase õe eelmine kursusejuhendaja Tiina Uusma ei jõua meest ära kiita: „Üks toredamaid õpilasi, kes mul on olnud, tragi, hakkaja, nõus igal pool käed külge panema.” Salaja haub Tiina Uusma plaani Genno tulevikus tervishoiukõrgkooli õpetajaks värvata. „Olen väga harva näinud nii heade õpetajaomadustega inimest juba õppimise ajal. Ta on nii rahulik ja tasakaalukas selgitaja,” ütleb Uusma. Genno naeratab endisele kursusejuhendajale ja ütleb talle omaselt: „Sinnani on veel aega.” Uusma ei jää vastust võlgu, lausudes, et õpetajakutse pole amet, vaid diagnoos. Nii ongi Gennole juba diagnoos pandud.
Kohe pole keegi meister
Diagnoose paneb Genno ka ise. Tõsi, mitte haigetele (see jäägu ikka arstide teha), vaid oma päevadele. Olles läbinud 24-tunnise vahetuse kiirabis, analüüsib ta Viljandist koju sõites päeva korralikult läbi. Mis läks hästi, mis halvasti. Genno mõistab, et õe elukutse kätkeb endas mitmeid ohte: võid tõsta patsienti kogemata valesti, ravimi valik peab olema laitmatu. „Õe eriala puhul ei kehti vanasõna, et vigadest õpitakse. Pinge on kogemustest hoolimata senimaani suur. Hirm, et midagi teed valesti, on tõsine,” tunnistab Genno. Õnneks on kolleegid alati valmis nõu andma ja toetama. „Kohe pole keegi meister,” märgib Genno elutargalt. Õpingud õe erialal on kiirabitehniku Genno muutnud aktiivsemaks, julgemaks ja tähelepanelikumaks.
Õde oli algul politseinik
Tervishoiukõrgkool pole esimene kutsekool, kus Genno on õppinud. Ta on lõpetanud Tartu 17. kutsekooli elektriku erialal. Lisaks õppimisele tegeles Genno džuudoga ja oli Tartu loodusmajas poole kohaga kütja-remondimees palgaga 17 rubla ja 51 kopikat. Pärast kutsekooli lõpetamist pidi ta minema tööle Tartu aparaaditehasesse, kuid sai hoopis Karlova politseijaoskonna kordnikuks. Ametit õppis ta töö käigus, läbis kahekuulised kursused. Töö sujus hästi. Aasta kordnikuna töötanud, sai Gennost juba jaokomandör. Karjääriredelil üles ronides tundis Genno, et see pole siiski õige tee. Järgnes katse õppida Tartu põllumajandusülikoolis energeetikat ja paar aastat tööd ehitusmaterjalide kaupluses. Ometigi jõudis ta politseinikuameti juurde tagasi – Paikuse politseikooli. Mugavat elu nautinud mees rügas koos noortega kümme kuud politseikoolis ja sai kenasti hakkama. Töötades pärast Paikuse kooli lõpetamist kriminaalinspektorina Tartus ja konstaablina Tartumaal, läbis Genno kaugõppes kaheaastase teise astme politseikoolituse.
„Politseitöö juures võlus mind inimestega suhtlemine − saad head teha, kuulata ja nõu anda,” märgib Genno, kes ühel hetkel siiski tundis, et temas puudub politseinikule vajalik karmus. „Minu viga oli see, et viibutasin pigem sõrme, kui kirjutasin protokolli.” Nii loobus Genno 12 aastat tagasi politseinikuametist ja lõi hoopis oma transpordifirma. Transpordi vallas toimetab ta jõudumööda praeguseni.
Teha tuleb seda, mis meeldib
Gennol on kolm last, kaks neist juba suuremad ja seavad sihte tulevikuks. Poeg on kaitseliitlane ja läbib praegu ajateenistust, vanem tütar on nakatunud kunstipisikuga. „Teha tuleb seda, mis meeldib. Kui lähed hommikul turris karvaga tööle, ei tule sellest midagi head. Kõige parem on ühendada töö ja hobi.” Genno ei lähe tööle ega kooli turris karvaga. Muuhulgas sellepärast, et abikaasa toetab teda. Ja et tal on väike tütar, kes manitseb teda habet ajama, kui see tegevus on mõnda aega tegemata jäänud. Vaadates tulevikku loodab Genno viie aasta pärast teha seda, mida süda kõige rohkem ihkab – aidata kiirabiõena inimesi.
Meenutasin just hommikulauas pojaga rääkides, kuidas oli 2. klassis sõprade ringis. Püüdsin tuletada meelde sõprade nimesid ja meenus Genno Nurk. Väike google otsing ja käes ta oligi. Väga tore teada, et Genno palju teeb ja palju jõuab.