Aastad pole kustutanud uudishimu elu vastu

14. veebr. 2014 Sirje Pärismaa - 3 Kommentaari

„Mul on teist kahju, paluge rikastelt vilistlastelt endale parem töökoht!” vangutas Tartu ülikooli väärikate ülikooli õppur pead, nähes üleriideid vastu võtmas Helve Raiki, kauaaegset Tartu Tamme gümnaasiumi juhti ja NSV Liidu ülemnõukogu kahe koosseisu saadikut.

„Riidehoidja” Raik vaid muheles ega hakanud selgitama oma tegelikku missiooni. Et tema ülesanne on teha kaadritagust tööd – kaubelda väärikatele lektoreid ning projektijuhile igati abiks olla.

„Väärikate ülikooli tuli 470 inimest. Suurelt jaolt naised, kes peavad tähtsaks kodust välja saada, sest see hoiab su erksa,” räägib Helve Raik (81), kes on ka ise sama põhimõtet järginud. Kui ta 1989. aastal lahkus 5. keskkooli (praeguse Tamme gümnaasiumi) direktori ametist, ei jäänud ta koju pensionipõlve nautima, vaid asus Tartu ülikoolis korraldama pedagoogide ja koolijuhtide täienduskoolitust. Andis ju pikk koolijuhiaeg – 17 direktori- ja 11 õppealajuhataja-aastat teadmise, kust king pigistab.

2004. aastal tunnustati Raigi tegevust Tartumaa aasta koolitaja tiitliga. Sel õppeaastal on ta tööohjad elukestva õppe keskuses lõdvemaks lasknud ja käib abiks vaid väärikate ülikooli juures. Ent Eesti hariduse probleemid on äsja presidendilt Valgetähe ordeni pälvinud mõtteerksale daamile endiselt tähtsad.

„Õpetajate täienduskoolitus on läinud vildakaks,” sõnab Raik. „Varem tellisid koolid ise loenguid ja said ülikoolilt seda, mis vaja. Nüüd esitavad ülikoolid ministeeriumile pakkumised ja nende seast tehakse valik. Koolituste korraldamise üle tuleb kindlasti arutleda!”

Raik osaleb tänini ka seeniorkoolijuhtide ühenduse töös. Korra aastas külastatakse koos vaatamist väärt koo-­le. Riburada käiakse eri maakondades.

Ühisüritused liidavad

Helve Raik geograafiatunnis. Fotod: TTG arhiiv

Helve Raik geograafiatunnis. Fotod: TTG arhiiv

„Väga tähtis on, et koolis oleksid tugevad õpetajad ja kollektiivi omavaheline läbisaamine hea. Ühisüritused liidavad. Liitmisel on suur tähtsus. Suurem kui lahutamisel,” võtab Raik lühidalt kokku hea kooli saladused. 5. keskkoolis oli väga tore kollektiiv ja põnevad ühisretked. Tänu direktori saadikutööst tekkinud tutvustele õnnestus käia ka kaugetes kohtades, näiteks Altais.

Ühisüritustel on Raigi sõnul tähtis roll ka õpetajate-õpilaste liitmisel. Loodusteaduste klassidel oli õpetajatega hoopis teine side, sest nad käisid ekskursioonidel ja matkadel.

Helve Raik ei väsi oma tublisid õpilasi kiitmast. Eesti tippkoolide hulka kuulunud 5. keskkoolist on tulnud poliitikuid, professoreid, kultuurirahvast ja paljude teiste alade esindajaid. Raik on õpetanud ka kahte peaministrit.

„Mart Siimann oli väga kohusetundlik poiss,” sõnab ta. „Andrus Ansip paistis silma sporditegemisega. Oli võistluste pärast tihti koolist ära ja pahandas õpetajate peale, kui ei saanud järele vastata!”

Legendaarne oli 1967. aastal lõpetanud klass, kust on tulnud viis akadeemikut: Jaak Järv, Mart Saarma, Mart Ustav, Mati Karelson ja Raivo Uibo.

„Kui Jaak sai akadeemikuks, küsisin, mis teda kooliajal edasi surus. Ta vastas: „Kurat, Karelson tuli Põltsamaalt ja sai muudkui viisi, nii me poistega sõtta läksime!”” muigab Raik.

„Keemia eriklass tõmbas Tartusse ärksad kujud üle Eesti, varem polnud keskkooli saamiseks ju konkurssi olnud,” nendib TÜ keemia instituudi professor Jaak Järv ja kiidab koolijuhtide oskust värvata õpetajaks suured isiksused.

„Ehkki toonane kool koosnes väga palju keelamistest, polnud meil ahistamistunnet. Olid raamid, mis polnud puur!” sõnab Järv. „Prooviti sedagi, kui kaugele võib minna. Seinal oli raadio, plärisev krapp. Tollal olid biitlid tipus. Ja ükskord lükkas keegi ragiseva makilindi nende muusikaga peale. Ju pidi juhtkonna nõusolek olema.”

Helsingi ülikooli biotehnoloogia instituudi direktor Mart Saarma tõstab esile õpetaja Raigi suhtumist õpilastesse kui võrdsetesse ja oskust tuua esile igaühe tugevaid pooli. „Ta tegi geograafiatunnid hästi põnevaks. Austasime teda, veidi kartsime ja oleme väga sõbralikus vahekorras tänaseni. Tänu Helve Raigi taolistele õpetajatele on Eesti koolides kõrge tase.”

Pole vaid kohatäitja

TÜ eesti keele professori Birute Klaas-Langi esimesed mälestused õpetaja Raigist on ajast, mil too pani teda julge tüdrukuna kõva häälega kooli kontserdil teadustama. Hiljem, kui Klaas-Lang oli õppeprorektor ja Raik täienduskoolituse korraldaja, said neist kolleegid.

„Helve stiil direktorina oli igati emalik, täis empaatiat, aga vajadusel otsustav. Koolile head ja paremat välja kaubeldes käitus ta suurepärase diplomaadina. Helve pole kunagi olnud kohatäitja. Ükskõik, mis tema positsioon ka pole olnud, on ta oma tööd teinud sügava pühendumise ja kirega. Ja missugune mälu, isegi pisiasjade meelespidamisel! Mulle on jäänud küll mulje, et Helve mäletab kõiki endisi õpilasi ja teab nende elukäikusid. Olen alati imetlenud Helve vitaalsust ja seda, et aastad pole temas kustutanud uudishimu elu vastu,” räägib Klaas-Lang.

Viis Tartu Tamme gümnaasiumi direktorit   kooli juubelil aastal 2004:  Kaarel Kotsar, Erich Luht, Jüri Vene, Helve   Raik ja Kaupo Järviste.

Viis Tartu Tamme gümnaasiumi direktorit kooli juubelil aastal 2004:
Kaarel Kotsar, Erich Luht, Jüri Vene, Helve Raik ja Kaupo Järviste.

Raigi järel 5. kooli direktoriks saanud Kaupo Järviste tõdeb, et kolleegi jäetud kingad olid liiga suured ja ega ta nendega kümne aasta jooksul käima õppinudki.

„Helve Raik oli jõuline ja emotsionaalne juht, kes ootas kollektiivilt pühendumist oma tööle ja missioonile,” lisab Järviste. „Kui vaja, sekkus ise ja oli eestegija. Mäletan, kuidas pakaselistel öödel koolimaja aknaid kiletasime. Ta oli ihu ja hingega kooliinimene, suure vastutustundega. Kindlakäelisuse juures oli ta ka abivalmis ja osavõtlik. Aitas inimesi oma võimaluste piires, mis ei olnudki tänu suhetele kaugel ja kõrgel nii ahtad!”

Järvistet aitas ametit üle võttes see, et ta oli Raigi kõrval puutunud kokku juhtimisega, kollektiiv oli häälestatud ja töötas sujuvalt. Ta sukeldus uude ajastusse ja uuendustesse, sööstis Euroopasse ja osales ka liikumises „Omanäoline kool”, misjärel kool liikus edasi oma endise, looduse tundmise poole pööratud näoga. „Pean meie kollektiivi hästi toimivaks, inimlikuks ja soojaks, kus suuri hõõrumisi ei ole,” ütleb Järviste ja kahetseb, et see organisatsioon on määratud lagunema „tänu uutele haridus- ja majanduspoliitilistele hoovustele” – aastast 2015 lahutatakse Tamme põhikool ja gümnaasium.

Ema sundis ennast tõestama

Katri Raik, TÜ Narva kolledži direktor

2 katriOlen kogu aeg tahtnud olla isa tütar, teistmoodi kui ema. Aga ikka olen ema moodi, liigutustelt, žestidelt, üha enam ka olemisviisilt. Kui olin noor ja vanem vend tahtis, et ma midagi kindlasti teeksin, nimetas ta mind Helve 2-ks. Olin nõus tegema kõike, et tõestada: ta eksib. See ei tähenda, et me oma emast lugu ei peaks või teda ei armastaks. Aga ema on olnud eluaeg nii tegija, et lastel, eriti tütrel, pole lihtne olnud.

Lapsena ma 5. keskkooli ei sallinud ja mul oli kindel lubadus: koolidirektoriks ma ei hakka. Ema sundis ennast tõestama. Eks ma aastaid rabelesin ema varjust välja. Kui lõpuks sain, tundub tagantjärele, et vahest olen tubliduse ja tõestamisega üle pingutanud.

Ema kinkis mulle päikeselise ja reisiderohke lapsepõlve ning aitas paika sättida kõige olulisemad väärtushinnangud. Õppisin võtma vastutust ja aitama neid, kes abi vajavad, mõtlema eelkõige teistele.

Ema õpilased ütlevad, et ta oli väga hea õpetaja, seletas selgelt, rääkis päriselust ja näitas klassi ees enda peal ette, kui lühikesed olid seelikud 60-ndatel. Ise oli ta siis julgelt üle 50. Muide, kui olin laps, parandas ta kontrolltöid, keetis suppi ja rääkis telefoniga samal ajal. Supp tuli liiga soolane. Nüüd teeb ta super hästi süüa, rääkides samal ajal ka telefoniga.

Ema üks targemaid tegusid – ja see on mul veel tegemata – oli õigel ajal kõrvale astuda. Ta lõpetas kooli­direktori töö absoluutselt elujõulisena ja käis veel 25 aastat tööl. Ta tuli koolist ära siis, kui Eesti sai iseseisvaks, aga tema nõukaminevik ei takistanud 1988. aastal Eesti lippu aktusel lauale panemast.

Ema on näide ka ilusast vananemisest. Tema silmad on kui 30-aastasel, ehkki samm pole väga kindel. Ja kõik mehed on ka täna tema ümber, ta kiirgab positiivsust ja armastust inimeste vastu. Ristsõnu lahendab kiiremini mu tuttavatest. Aga kontrollimist ei suuda ta jätta. Eks see ikka keeruline oli: elu tipp­ajal sada kolleegi ja tuhat õpilast, nüüd kaks lootusetut last ja kaks lapselast. Hea, et on ka endised õpilased, keda saab edasi kasvatada! Olgu need või 65-aastased. Palju õnne, ema! Olen Su õpilastega ühte meelt: oled kõrgeima tunnustuse ära teeninud! Aga oma lapsed kasvasid Tamme gümnaasiumi kõrval isepäisteks.


3 arvamust teemale “Aastad pole kustutanud uudishimu elu vastu”

  1. Olav Renno ütleb:

    Jah, sisukas koolmeister, aga nõukaajal kõvasti ülepüüdlik. Vaevalt, et tema sõnavõtte EKP 18. kongressil ja NL Ülemnõukogu sessioonidel keegi talle ette kirjutas – võinuks hoida madalamat profiili nagu enamik teisi haritlasi. Kommunistliku kasvatuse eesrindlasena võttis ta väga tõsiselt poliitilisi kõrvalekaldeid: näiteks 1984.a Kuperjanovi hauale küünla viinud õpilased ja nende vanemad said ränga peapesu ja ähvarduste osaliseks direktor Raiki ja ajalooõpetaja Tenni poolt.
    Meie Presidendi 2006.a väljendatud kriitika punategelaste autasustamise suhtes EV ordenitega on nüüdseks tal endalgi ununenud ja punatähe kõrvale Valgetähte kinnitada pole enam küsimus…

  2. Martin Saar ütleb:

    Eesti Vabariigi Presidendile

    Olav Renno’lt

    Viljandimaa Karksi vald Pärsi küla

    Võitma talu, tel 5347 0162

    Lugupeetud Eesti Vabariigi President, härra Toomas Hendrik Ilves !

    Käesolevaga juhin Teie tähelepanu tänavuse Vabaduspäeva puhul kavandatud autasustatavate nimekirja sattunud ühe kodaniku ebasobivusele.

    Olete otsustanud anda Valgetähe IV järgu „hariduselu edendajale“ Helve Raikile. Tegemist on tuntud tartlasega, paraku nõukogude ajal väga aktiivse kommunistliku kasvatustöö eesrindlase ja NLKP liikmega (alates 1950ndatest).

    1955.a geograafina TRÜ lõpetanud, hakkas ta kooliõpetajaks ja juba 6 aasta pärast edutati tollase Tartu V Keskkooli õppeala juhatajaks. Tosin aastat hiljem sai temast sama kooli direktor, kellena püsis 17 aastat (1972–1989). Seejärel asus tööle Tartu Ülikooli elukestva täiendõppe keskusesse, kus muidugi oma „värvust“ täielikult muutis ja pälvis tunnustusigi (2004 Tartumaa aasta koolitaja, 2008 Tartu Tähe ja 2011 Tartumaa Kuldse Palmioksa kavaler). Eks oli autasudele esitajate seas tema endisi õpilasi, nagu ilmselt nüüdki.

    1971.a sai Helve Raik ENSV teenelise õpetaja aunimetuse. Aastail 1979–1987 oli valitud respective määratud NSVL Ülemnõukogu Rahvuste Nõukogu saadikuks ja esines seal mõne sõnavõtuga, nt novembris 1984 (tekst ajalehes Rahva Hääl 30.nov. 1984). 1981.a oli ta EKP 18.kongressi delegaat ja tegi sealgi ettekande. 1980.a osales „ülemaailmse rahvaste rahuparlamendis“. Seisis pidevalt „kooli kõrge kvaliteedi ja hea maine eest“, nagu selgub paljudest kirjutistest ja intervjuudest (Eesti Kommunist 3/85; Nõukogude Naine 9/77, 1/81, 2/84; Rahva Hääl 2.X 71, 4.VI 75, 15.II 79; Kodumaa 3.VI 85; Noorte Hääl 20.I 81, 4.III 84; Edasi 2.III 79, 19.X 80). Uuemast ajast on lugeda nt Postimees 27.IX 2004.

    Kooli „hea maine hoidmisest“ on üks näide seotud minu poja Toomas Rennoga, kes jõululaupäeval 1984 nabiti Raadi kalmistul kinni Kuperjanovi hauale küünalt panemas. Jaanuaris 1985 nõuti selles „häbiteos“ paljastatud õpilaste vanemad koos asutuse partorgiga kooli, kus direktor Helve Raik, ajalooõpetaja Eve Tenn ja miilitsa lastetoa inspektor selgitasid poiste süü ühiskonnavastasust. Toomalt küsiti, et kes see Kuperjanov siis oli, millele mu poeg vastas, et Vabadussõja kangelane. Selle peale käratas sm Tenn, et pole olnud mingit vabadussõda… 10.klassi noormehed võeti miilitsa lastetoas arvele, aga mina sain NLiidust väljasõidu keelu (see kehtis 1989.a alguseni, mistõttu ma ei saanud realiseerida näiteks kutset Esto’88le Melbourne’is).

    Härra President! Mäletan ühest Teie kirjutisest, et „punategelastele ordeneid jagades väärtustab Eesti riik pikaajalist karjääri NLKPs“. Siinkohal protestitava seiga analoog juhtus presidendi kantseleis ka 2007.a, mis oli projekteeritud anda Valgetäht kohtunik Jüri Paapile – toona lahendasite selle autasu tühistamisega, nii et pretsedent on olemas.

    PS Aga oma nõunikelt peaksite nõudma käskkirjade prepareerimisel suuremat põhjalikkust.

    Dixi et animam salvavi…

    Olav Renno,

    EV teaduspreemia laureaat, Eesti Ornitoloogiaühingu auliige,

    Eesti Looduskaitse Seltsi auliige, Karksi valla aukodanik

    Karksis 10.veebr. 2014

  3. Tartlanna ütleb:

    Suur tänu sellise kommentaari eest.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!