Miks muuta toimivat töökorraldust?

Sotsiaalpedagoog koolis – õpilasi, peresid ja õpetajate tööd toetav võtmeisik

Käsitlen sotsiaalpedagoogikat värske määruse eelnõu kontekstis. Konkreetsemalt analüüsin selle dokumendi paari lauset.

Seletuskiri haridus- ja teadusministri määruse „Tugispetsialistide teenuse kirjeldus, selle teenuse riigi poolt osutamise ulatus, tingimused ja kord ning teenuste hinnad” juurde:

„Kohalikel omavalitsustel on võimalik sotsiaalpedagoogi ülesandeid ühitada omavalitsuse koolikohustuse mittetäitjatega tegeleva ametniku, sotsiaaltöötaja või lastekaitsespetsialisti ülesannetega.”

Määruse eelnõu seletuskirja innovaatilisim sõnum on, et üks ministeerium teeb teise ministeeriumi ametnikele ettekirjutusi. Esialgu jagatakse küll ühiskondlikke, st tasustamata (ühitatavaid) lisaülesandeid, kuid see-eest väga olulises töölõigus, mis puudutab piirkonna kõiki üldhariduskoole.

Eelnõu seletuskirjast loeme niisiis välja, et sotsiaalpedagoogi kohustusi peaksid tulevikus täitma hakkama ametnikud. Paraku ei selgu kavandatavate toimingute protseduur: kas koolikohustuse mittetäitjad saadetakse KOV-i töötaja juurde vastuvõtule? Kui jah, siis alates millisest koolikohustuse mittetäitmise määrast? Ja kas nendes asutustes leidub sobivaid ruume, kus popitajad järjekorda saavad võtta? Või hakkab ametnik külastama kõiki piirkonna koole ning toetust vajavaid/probleemidega peresid isiklikult, näiteks igal tööpäeval kella 10−13 ja/või 19–21? Ja kas kohe samal päeval, kui laps kooli ei jõudnud, või korra poolaastas?

Soomes näiteks peetakse operatiivsust erakordselt tähtsaks: popitajat läheb veel samal kuupäeval kodust otsima kooliskäimise juhendaja (koulunkäynnin-ohjaaja), kes allub koolikuraatorile (meie mõistes sotsiaalpedagoogile). Nad mõlemad töötavad ikka koolimajas, mitte omavalitsuses. Nii nagu eripedagoog või psühholoog suhtleb abivajava õpilasega nelja silma all, tegeleb lapsega individuaalselt ka sotsiaalpedagoog. Ükski kohaliku omavalitsuse ülekoormatud sotsiaaltöötaja või lastekaitsetöötaja ei jõuaks igasse kooli piisavalt operatiivselt.

Eelnõu seletuskirjast jääb mulje, justkui piirduks sotsiaalpedagoogika koolikohustuse mittetäitmise probleemiga. Tegeliku töö sisu on mõõtmatult mitmekesisem. Väljalangemine on tavaliselt ühe pika protsessi nukker lõpptulemus. Kahjuks ei kajasta statistika kõiki neid õpilasi, kes piiripealsest olukorrast välja tulid, näiteks tänu sotsiaalpedagoogilisele sekkumisele.

Kooli nimekirjast väljalangemine on üsna lõplik olukord. Fakti registreerimisega saab KOV-i ametnik tõepoolest hakkama. Omaette küsimus on, miks haridussüsteemis lahendamata jäänud probleemid suunatakse sotsiaalsfääri ametniku lauale? Kelle palgal siis sotsiaaltöötaja peaks olema? Kui eesmärk on valdkondade integratsioon, tuleks abi otsida pigem justiitsministeeriumilt, kuna koolikohustuse mittetäitmine on seaduskuulmatus.

Vanad ajad tagasi?

Soome kooliõpetaja igapäevatööd toetavad rohked spetsialistid. Psühholoogid, eripedagoogid, arstid ja õed panustavad eeskätt preventsioonile; ja kui sellest ei piisa, lahendatakse mured esimesel võimalusel, st enamasti kohapeal. Sotsiaalse taustaga probleemide puhul tuleb appi koolikuraator (nagu öeldud, meie mõistes sotsiaalpedagoog), keda omakorda toetab kooliskäimise juhendaja (koulunkäynnin-ohjaaja). Pole kahtlust, et hariduse omandamine on väikese inimese kõige tähtsam tegevus, ja kogu kooli personal tegutseb selle nimel, et pedagoogiline protsess kulgeks võimalikult sujuvalt.

Soomes peetakse elementaarseks tugisüsteemi paiknemist koolimajas – kui ideaal on profülaktika (mitte tulekahju kustutamine), peab spetsialist tegutsema kohapeal. Lisaks tõhususele on ennetus ka odavam. 2013. a ilmus Soomes järjekordne raamat võrgustikutöö tähtsusest („Koulunkäynnin-ohjaanan kirja.” Toim Merimaa, E., Virtanen, P. Kirjastus PS-Kustannus.) Raamatu koostajad rõhutavad: „Vana traditsioon, kus õpetaja peab klassis ihuüksi kõigi ja kõige eest hoolitsema, ei kehti enam ammu. Asemele on tulnud koostöö. Igas klassis on selliseid õpilasi, kelle haridustee korraldamiseks on vaja spetsialistide võrgustikku. Laste õpetamisega on seotud mitmeid inimesi ja tunnivälise tegevuse korraldamine on hariduse eest vastutajate ülesanne.”

Nii et kõik tegevused, mis toetavad hariduse omandamist laiemalt, on täpselt sama tähtsad kui õpetamine klassis. Vähemasti Soomes on see nõnda. Eesti on liikumas selle (soomlaste poolt taunitud) vana traditsiooni suunas tagasi. Kui 1990-ndate alguses võisid meie pedagoogid arvestada koolis ainult psühholoogi ja eripedagoogi abiga, siis praegu läheneme taas samale olukorrale. Samas kui juba 1997. a õpetajate streik osutas, et eripedagoogist ja koolipsühholoogist kõikide kooliprobleemide leevendamiseks ilmselgelt ei piisa. Sotsiaalprobleemid tungisid kooli sedavõrd intensiivselt, et õpetajate igapäevatöö oli häiritud.

Olukorras, kus sotsiaalprobleemid (töötus, vaesus, nälg, järelevalvetus jms) tungivad kooli ning klassi vähemasti endise intensiivsusega, peab õpetaja korvama kodukasvatust praegu rohkemgi, kui tahaks ja/või suudaks. Sotsiaalpedagoogid on viimastel kümnenditel aidanud seda koormat küll mingil määral kanda (mh näiteks on vähenenud koolikohustuse mittetäitjate hulk), tööpõld püsib aga paraku endiselt avar.

Ülalmainitud määruse eelnõu seletuskirjast loeme veel:

„Sotsiaalpedagoogi teenuse pakkumist ei ole teenuse iseloomu arvestades nõustamiskeskuses asuva spetsialisti kaudu otstarbekas toetada, kuna teenuse tõhusaks osutamiseks on oluline, et sotsiaalpedagoog oleks lähemalt seotud kogukonnaga.”

Kui pedagoog peab akadeemilisele tööle lisaks asendama sotsiaalpedagoogi, siis reaalselt ta palk ju kunagi ei tõusegi. Õpetaja töökoormus hakkab sarnanema 1990-ndate alguse olukorrale (kuhjuvad sotsiaalprobleemid pärsivad õppetööd). Ainult selle vahega, et nüüdsed sotsiaalprobleemid on komplitseeritumad.

Kool kui kogukond

Määruse eelnõu seletuskirjast selgub niisiis, et sotsiaalpedagoogi teenust toetada pole vaja. Sisulist põhjendust paraku ei selgu. Ilmselt seetõttu, et loogilist põhjendust on raske isegi välja mõelda.

Kogukonnale viitamine just toetab sotsiaalpedagoogika (häda)vajalikkust. Eriti kui arvestada, et iga kogukonna keskne institutsioon on kool (nii nagu ministeeriumidki võiksid kogukonda toetada). Pole kahtlust: sotsiaalpedagoog on kogukonnaga tihedalt seotud just kooli kaudu − näiteks peredega töötades, väärtuste süsteemi kujundades jms.

Laste probleeme lahendades mõjutab sotsiaalpedagoog kogu kogukonda (ning selle tulevikku) kõige tõhusamalt. Veelgi enam: kool on selleks tööks parim paik. Mis muidugi ei välista sotsiaalpedagoogilist aktiivsust üldhariduseväliseltki – elukaart katvana. Lühidalt: sotsiaalpedagoogi teenuse toetamine on hädavajalik, eriti kogukonna huve silmas pidades.

Seda kõike arvestades kutsume huvilisi õppima: Tallinna ülikooli sotsiaaltöö instituudi lastekaitse- ja sotsiaalpedagoogika magistrantuuris (tsükliõppe vormis) jagatakse teadmisi, mis sotsiaal-, justiits- ja haridusvaldkonna ühisosalisi ülesandeid täita aitavad.

Väga oodatud on muidugi ka õpetajad (nii koolidest kui ka lasteaedadest, huviharidusest ja mujaltki). Kuni sotsiaalprobleemide tungimist kooliklassi võluvitsaga kõrvaldada ei saa, püsib sotsiaalpedagoogika järele vajadus.